naftaäriga ning Lõuna-Ameerikas ja teistes maailma paikades – kus ta kahtlemata vägistas ja varandust kokku röövis – olid vihased kohalikud ta kinni võtnud. Nad olid vedanud Garthi ja tema kaaslase, silmad kinni seotud, džunglisse ning piinanud neid seal iga päev kuu aega järjest.
Dana pilk langes mehe pikkadele lihaselistele jalgadele. Ka seal olid kerged armid, kuid need kõik olid operatsioonidest jäänud. Ta mõlemad jalad olid vangistuse ajal murtud. Sõber oli ta seljas ohutusse kohta kandnud.
Oleks ta pigem seekord surnud, mõtles Dana, aga mitte eriti jõuliselt. Siis poleks ta saanud mu sõpradele häda teha. Aga ta jäi ellu. Tuli tagasi ja elas kui kuninga kass.
Dana järgnes mehele mõne sammu kauguselt suurde magamistuppa ja sealt külapoe suurusesse vannituppa. Sealt pääses suurde tumedast puidust meisterdatud garderoobi. Kõik rõivaesemed olid korralikult värvi järgi paigutatud. Jalanõud olid riiulitel reas. Dana nõjatus uksepiida najale ega pööranud Garthilt pilku. „Laske käia!”
Garth vaatas talle tõsiselt silma. Näis, et ta naudib olukorda, ja see ajas Dana vihale. Aga niipea, kui juurdlus algab, muutub ka Garthi suhtumine. Praegu tuleb ta politseisse toimetada. Praeguseks sellest piisab.
Garthi suu tõmbus taas muigvele. Ta võttis rätiku õlgadelt ja lasi selle põrandale kukkuda. „Kui teil pole järgmise paari tunni jooksul vaja kuskile minna, võime mu alastiolekut ära kasutada.”
„Paari tunni? Oh, palun! Olge õnnelik, kui teile kuus minutit antakse. Lõpetage mängimine, Garth. Mul on ees pikk tööpäev. Ja ärge arvake, et maailm pöörleb teie ümber.”
„Jah, politseinik Birch.”
Mees vallandas rätiku vöö ümbert.
Dana hoidis pilgu ta näol. Mitte ainult sellepärast, et see mees teda ei huvitanud, vaid ta oli siin tööülesandeid täitmas. Ta tundis uhkust oma töö üle ja selle üle, mida ta ühiskonna heaks teeb. Linn ei maksnud talle selle eest palka, et ta jõllitaks Garth Duncani sarnaseid.
„Ei taha?” küsis täiesti alasti Garth, käed külgedel. „Ma olen valmis.”
Dana teeskles haigutamist.
Garth puhkes naerma. Sügav kõlav naer oli lõbus ja selles ei puudunud ka kübeke austust. Mingil teadmata põhjusel oli Danal tahtmine talle vastu naeratada. Just nagu oleks nende vahel mingi side. Just nagu oleks neil midagi ühist. Just nagu nad meeldiksid teineteisele ja võiksid isegi sõbrad olla.
Dana keeras ringi ja läks garderoobist välja. „Pange riidesse!” hüüdis ta lahkudes.
„Aga kui mul on siin relv?” hüüdis Garth talle järele.
„Siis ma olen sunnitud teid maha laskma.”
Naine läks magamistoa akna juurde ja vaatas välja. Kuid ta nägi ainult oma sõprade nägusid. Kolme õde, keda Garth püüdis hävitada. Mitte ainult Lexi äri või Skye fondi. Ta oli püüdnud Izzyt tappa. Mille paganama pärast peaks ta sellele mehele naeratama?
Garth on vaenlane. Ta on saatan. Ta tuleb väga pikaks ajaks vangi panna.
Garth tuli viie minuti pärast magamistuppa. Tal oli seljas ülikond, mis maksis kindlasti rohkem kui Dana kahe kuuga teenis.
„Lähme,” ütles Dana. „Minu autoga.”
„Ma helistan minnes oma advokaadile. Et ta tuleks politseijaoskonda.”
„Te võite helistada kongressile või vanajumalale endale.” Dana osutas ukse poole. „Minge!”
Selle asemel, et elutuppa minna, astus Garth Dana poole. Dana mõtles sekundi murdosa vältel, et mehel võis tõepoolest olla garderoobis relv. Ta haaras enda oma järele.
„Ma ei üritanud teda tappa,” ütles Garth. „See, mis Izzyga juhtus, pole minu süü.”
„Mina pole see, keda teil on vaja selles veenda,” ütles Dana.
„Teie olete politseinik. Vaadake mulle otsa, Dana. Öelge mulle, kui te arvate, et ma valetan.” Ta vaatas Danale otse silma sisse. „Ma ei üritanud Izzyt tappa. Mina ei põhjustanud plahvatust. Ma pole kunagi talle paha soovinud.”
Garth seisab liiga lähedal, mõtles Dana äkitselt. Ta ei muretsenud oma julgeoleku pärast, aga ikkagi oli tal imelik tunne. Mis temaga toimub?
Ta ei tahtnud positsiooni loovutada ja taganes sammu.
Garth valetas. Ta pidi valetama. Aga hääl Dana peas, mis tavaliselt hoiatas, kui keegi tahab talle kärbseid pähe ajada, oli kummaliselt vait.
„Ma oletan, et enda arvates pole te üldse mitte midagi teinud,” ütles ta Garthil käsivarrest kinni haarates ja teda koridori poole suunates. „Et te olete täiesti süütu.”
Garth ainult naeratas.
Ta oleks võinud ennast hõlpsasti lahti rebida, kuid ei teinud seda ja see tekitas Danas ebamugava tunde, kui ta seal niiviisi mehe küljes rippus. Ta tundis Garthi naha soojust, tema muskleid, kalli ülikonna siledat riiet.
„Ärge minuga jamage,” urises ta.
„Ma pole sõnakestki öelnud,” ütles Garth.
Miks ta siis ennast nii ebamugavalt tunneb?
Ma ei tohi nõrkust välja näidata, kinnitas Dana endale. Mitte temaga, mitte kellegagi.
„Ütle, et nad ähvardasid sind enne minu saabumist,” ütles Mary Jo Sheffield, kui tema ja Garth Mary Jo auto poole astusid.
Garthi advokaat – umbes neljakümnendates eluaastates blondiin, kes ulatus talle vaevu õlani – oli täis otsustavust. Ta haistis verd haikala osavusega ja see oli üks põhjustest, miks Garth oli ta palganud.
„Kahjuks pean ma sulle pettumuse valmistama,” ütles Garth, kui Mary Jo oma Mercedese ust avas. „Nad olid viisakad ega avaldanud mingit survet.”
Mary Jo kirtsutas nina. „Ütle, et nad lõid sind või ähvardasid lüüa. Ütle, et nad kohtlesid jõhkralt su kassi, kui nad sul järel käisid.”
„Mul pole kassi,” ütles Garth.
„Vähestel meestel on. See on asi, millest ma pole kunagi aru saanud. Kassid suhtuvad oma omanikku põlglikult ja jumal taevas näeb, et teie sugupool armub pidevalt naistesse, kes kohtlevad teid halvasti.” Mary Jo muigas. „Vabanda! Ära pane tähele. Nii et sa tahad öelda, et mul pole põhjust Dallase politseijaoskonda kohtusse kaevata?”
„Ma tahan öelda, et kaasuse algatamisel pole minust sulle abi.”
„Neetud!”
Ta avas autoukse. Garth istus kõrvalistmele.
Teda oli peaaegu kuus tundi küsitletud. Mary Jo oli peale esimese kolmekümne minuti kogu aeg juures olnud. Garthile oli toodud kohvi ja võileibu ning tehtud rohkesti pause. See oli läinud kergelt... liiga kergelt.
Politseinik Dana Birch läheb seda kuuldes küll vihast lõhki, mõtles Garth ja nautis mõtet, kuidas ta karjub mõne süütu
