ei saa turja hakata? Mida ta sind siia tuues tegi? Ta ei kuulu Dallase politseijaoskonna alla. Ta on Titanville’ist. Seal on midagi teoksil. Võib-olla ma saan talle tuule alla teha.”
„Jäta Dana mängust välja,” ütles Garth, kui nad parklast välja sõitsid.
Mary Jo vaatas talle kulmu kergitades otsa. „Dana? Sa tunned teda?”
„Me oleme kohtunud.”
„Ega sa ometi ei maga temaga? Kas see on midagi isiklikku?”
Garth kihistas naerda. Tal oli Danaga isiklik suhe, aga mitte sellel pinnal, nagu advokaat arvab. „Me pole armukesed ega isegi mitte sõbrad. Ta on...”
Dana oli ta poolõe sõbranna. Politseinik linnas, kus elas ta ema. Ta on tüütu, kangekaelne ja võtnud endale eesmärgiks Garth kinni panna.
„Ta on peresõber,” ütles ta lõpuks.
„Ma ei teadnud, et sul on pere.”
„Olen pigem inkubaatoris välja hautud või?”
Mary Jo ohkas. „Olgu peale. Ma ei saa politseinik Birchi kohtusse kaevata. Aga ütle talle, et hoidku minust eemale. Ta toob häda kaela. Mul on temaga tegemist olnud. Mulle on seesugune tüüp tuttav. Ta on aus ja lojaalne. Sa tead küll, kui tülikad need kaks iseloomujoont võivad olla.”
Garth teadis. Kunagi oli ta neisse ka ise uskunud. Aga viimasel ajal huvitus ta rohkem tulemustest. Selline suhtumine oli läinud talle palju maksma, kuid kindlustanud võidu. Ja praegu oli võit kõige tähtsam.
„Ma pean laenupaberid ette valmistama,” ütles Mary Jo. „Ma ei taha ennast korrata, aga sa oled peast täitsa segi. Jed Titan ei nõustu iialgi laenu tingimustega. Isegi kui tal on hädasti raha vaja, ei võtaks ta seda sinult.”
„Ta ei teaks, et see olen mina.”
„Ta kahtlustaks seda.”
„Tal pole valikut. Ma jätkan ta firma ülesostmist. Aktsionärid on muutunud närviliseks. Nad teavad, et ma olen huvitatud, aga nad ei tea mu lõppmängu. Kui aktsiahinnad langevad, kaotavad aktsionärid kõvasti raha.”
Mary Jo heitis talle terava pilgu ja suunas selle siis teele. „Huvitav, et Jedi aktsiad langevad just siis, kui sina tahad neid osta.”
„Imelik jah, et see nii on.”
„Ütle, kas sa rikud seadusi?”
„Ma ei riku ühtegi väärtpaberitega kauplemise seadust ega reeglit.”
„Jätka siis samas vaimus,” soovitas advokaat.
Garth oli rikkunud neist peaaegu kõiki, aga sel moel, et ükski jälg ei viinud temani. Suurem osa rünnakutest Titani perekonna vastu olid olnud leebemad. See hoidis asja põneva.
„Mis saab edasi?” küsis Mary Jo. „Või pole mul vaja seda teada?”
„Ma lähen ja hakkan tööle.”
Mary Jo heitis talle uue uuriva pilgu. „Sa ei taha mulle rääkida, mis tegelikult toimub, ega ju?”
„Ei.”
Advokaadil pole vaja teada ta Jed Titani hävitamise plaanist ega ka seda, et Jed on ta isa. Lõpuks tuleb see ikkagi välja. Et ta on Titani sohilaps, aga selleks ajaks on Jed kõigi saba ja sarvedega tema oma. Ta hävitab isa ja võtab enda valdusesse kogu vanamehe varanduse. Võit jääb temale.
Mary Jo peatas auto uhke kortermaja ees. Ta vaatas Garthile otsa. „Sa oled mu lemmikklient.”
„Ma olen su ainus klient.” Mary Jo töötas ainult tema heaks. Garthile oli tema ära meelitamine tuntud õigusabifirmast maksnud mitu miljonit, kuid ta oli iga senti väärt.
„Ma ei taha sind vanglas näha,” ütles Mary Jo. „Sa ajad mulle hirmu nahka ja sa tead, et mind on raske hirmutada.”
„Kartmiseks pole põhjust.”
Mary Jo hingas sügavalt sisse. „Dana on kõva pähkel. Visa, motiveeritud. Paljuski sinu sarnane. Kui ta usub, et sul on midagi hingel, siis ei jäta ta enne, kui on su kätte saanud. Teda ei tohi alahinnata.”
„See teeb temast väärilise vastase.”
„See pole mäng, Garth,” ütles Mary Jo.
Garth naeratas ja astus autost välja. „Muidugi on see mäng. Aga ära muretse, ma olen alati peale jäänud.”
Dana uuris sohva sinist katteriiet, mitte et see oleks teda huvitanud, aga see oli lihtsam kui rääkida vastas istuva naisega. Kui vaikus liiga pikaks venis, oli ta sunnitud pöörama pilgu sõbrannale.
„See läks luhta,” tunnistas Dana, mis oli talle sama raske kui kaotus ise. „Ma viisin ta jaoskonda ja teda küsitleti mitu tundi.”
„Ja edasi?” küsis Izzy õhinal.
„Tulutult. Garth oli sõbralik, koostöövalmis, aga ei võtnud midagi omaks.”
Izzy nägu tõmbus naerule. „Tore!”
Dana vaatas talle karmilt otsa. „Sa ju tead, et see mees on süüdi plahvatuses, mis oleks su äärepealt tapnud.”
„Ei ole,” ütles Izzy toolil ettepoole kummardudes. „Ta ei teinud seda, Dana. Ma tean, et ei teinud.”
„Kust sa tead? Sellepärast, et ta ütles sulle?”
„Osaliselt. Ja sellepärast, et Nick usub seda.”
„Selles häda seisnebki, mõtles olukorra keerukuse üle pahane Dana. Nick o n hea inimene. Ja ta tundis Garthi paremini kui ükski teine.
„Sellest ei piisa.”
„Ma tahan teda uskuda.”
„Uskuda seda, mis pole tõsi.”
„Keegi pole tõestanud vastupidist.”
„Ma saan ta kätte, ma vannun seda,” urises Dana. „Ma ei tea, kuidas, aga küll ma midagi leian.”
„Kui ta on süüdi,” ütles Izzy hoiatava häälega, mis pahandas Danat. „Ainult siis, kui ta on süüdi.”
Izzy oli Titani õdedest kõige noorem. Kõige vanem, Lexi, oli olnud Dana kooliõde, ja Skye oli Izzyst aasta vanem. Nad olid kasvanud üles jõukuses ja privilegeeritud seisuses – asjaolu, mida Dana keeldus miinuseks tunnistamast. Titanid olid talle nagu oma pere. Nad hoolitsesid tema eest ja Dana oli valmis nende heaks kõigeks. Ka nende poolvenda rajalt maha võtma.
Umbes üheksa kuud tagasi oli Lexi spaa sattunud rahalistesse raskustesse. Pärast ettevõtte laiendamise tarbeks raha laenamist anti talle kahe miljoni tagasi maksmiseks ainult kakskümmend üks päeva aega. Mõni nädal hiljem süüdistati Skye heategevusfondi rahapesus. Ka nende isal oli pahandusi. Ta võidusõiduhobuste dopinguproov oli osutunud positiivseks. Kevade ja suve jooksul olid asjad läinud veelgi hullemaks
