saanud täpselt aru, kummaga tegemist oli. Uks paugatas kinni, enne kui ta jõudis uuesti põgeneda. Izzy püüdis ukselingist haarata, kuid seda polnudki. Samuti ei õnnestunud tal aknaid avada.
Mõne hetke pärast avastas ta taga- ja juhiistme vahelt paksu võrekujulise sirmi. Ta oli lõksus.
Ta kuulis ukse avanemist ja nägi läbi udu Nicki rooli istumas. Nad sõitsid minema. Õed olid palganud võhivõõra mehe teda kodust ära viima ja temaga jumal teab mida tegema. Nad olid ta hüljanud. Ei. Hullemgi veel – nad olid temast vabanemiseks tegutsema asunud. Kaks inimest, kellele ta oli terve elu lootnud, pidasid teda liiga tülikaks ja viskasid ta minema nagu prügi.
Järgmised kolm tundi ületas Nick Hollister viieteistkümne kilomeetri jagu lubatud sõidukiirust. Ta tahtis veelgi kiiremini sõita, kuid teadis, et paratamatust ei saa vältida. Tema nägus tumedapäine reisija vahtis aknast välja meelekindlusega, mis andis mõista, et naine kaotab kümmekonna sekundi pärast enesevalitsuse.
„Kui tahad, võid nutta,” lubas Nick. „Mind see ei häiri.” Ta oli pisaratest hullematki näinud.
Izzy ei vaadanud tema poolegi. „Seda rõõmu ma sulle ei kingi.”
„Arvad, et sinu nutma puhkemine tähistab minu võitu?”
„Kas jõhkardid ei naudi alati teadmist, et on kedagi haavanud? Sa ei võitnud. Mind sa juba ei murra.”
Nende sõnadega ajas Izzy meest trotsides pea vaistlikult püsti. Väga hea, mõtles Nick süngelt. See naine vajab ohtralt jõudu, kui tahab tagasitee leida. Nicki ülesanne oli veenduda, et Izzy selle leiaks.
„Sind murda?” küsis ta, tegemata välja tõigast, et teda oli jõhkardiks nimetatud. Ta oli naise ellu tormanud ja ta kõige tuttava juurest eemale tirinud. Asjaolud ei olnud sugugi meeldivad. Ta mõistis hirmu tundmatuse ees, ehkki Izzy tundmatus oli märksa piiritletum, kui tema oma oli olnud. „Küll sa oled dramaatiline.”
„No kuule, sina viskasid mind sõiduauto tagaistmele!”
„Sportauto.”
„Mis tahes. See on inimrööv. Võin olla selline, nagu tahan.”
„Sinu õed teavad, kus sa oled ja mis sinuga juhtub, kui pärale jõuad.”
„Ja miks see peaks mind lohutama?” Izzy neelatas. „Ära parem räägi minuga.”
Nick adus naise hääles hirmu. See väljendus ka kanges kehahoiakus. Hirmu taga oli õudus ja ehkki Nick soovis naise tähelepanu köita, ei vajanud ta seda liiga pingsalt.
„Minu nimi on Nick Hollister,” ütles ta leebel toonil, mis aitas ka taltsutamata hobuseid rahustada. „Mul on oma kool, mis korraldab firmadele ellujäämiskoolitusi. See aitab mul arveid maksta. Samuti tegelen lastega, kes on üle elanud traumaatilise kaotuse või langenud vägivaldse kuriteo ohvriks. Õpetan neid minu maailmas ellu jääma. See aitab neil oma maailmaga toime tulla.”
Izzy vahtis aknast välja ega teinud meest märkamagi. Nick nuputas, kui palju naine tegelikult näeb.
„Sinu õed palusid mul sind mõneks nädalaks enda juurde võtta, et aidata sul pimedusega kohaneda.”
„Ma ei ole pime!” nähvas Izzy. „Kolmkümmend protsenti nägemisvõimest on alles!”
„Sa käitud nagu pime,” selgitas mees, „oled juba kuu aega oma toas redutanud.”
„Ma ei suuda midagi muud teha.”
„Ja sinu elu on läbi? Ühe tühise raskuse pärast? Avaldab muljet.”
„Jää vait!” röögatas Izzy. „Sa ei tea, millest räägid. Sina näed normaalselt.”
„Kas poleks huvitav, kui ma ei näeks midagi?” Nick õõtsutas end kergelt. Sportauto vänderdas pisut. Izzy ei vaevunud pilku tõstma.
„Väga naljakas.”
„Nii ma arvasingi,” kostis Nick. „Kuule, nad hoolivad sinust. Sinu õed,” täpsustas ta igaks juhuks.
Seekord heitis Izzy mehele põgusa pilgu ja pööritas silmi. Tema pähkelpruunid silmaterad olid kahjustamata. „Ma olen täiesti võimeline vestlust ülal hoidma. Arvatavasti olen targem kui sina.”
„Kahtlen selles.”
„No kuule.”
„Kui tark tegu on oma tagumikku lömmi istuda ja ennast haletseda?”
Izzy lõi selja sirgu ja põrnitses meest. „Ma sattusin plahvatuse keskele,” venitas ta veendumaks, et teine kõigest aru saab. „Oleksin võinud surma saada.”
„Aga ei saanud.”
„Ma sain tõsiselt viga ja kaotasin suurema osa nägemisvõimest.”
„Sa võiksid nägemise kas või homme tagasi saada, kui ei suhtuks operatsioonisse nagu mingi plika.”
Nick kiikas tahavaatepeeglisse ja märkas, et naine on silmad vidukile ajanud.
„Plika?” küsis Izzy vaikselt.
„Jah. Tead küll. Argpüks, kel jääb julgusest puudu.”
„Mulle aitab!” käratas Izzy. „Lase mind välja, otsekohe! Pane mind maha või tapan su oma kätega. Kisun sind paljaste sõrmedega tükkideks ja söödan tükid madudele.”
„Maod ei söö inimliha.”
„Vakka!”
„Skye ei maininud poole sõnagagi, et oled hüsteerik.”
„Lase mind välja!”
„Ei.”
Izzy hakkas võret kangutama, kuid see oli mõeldud taltsutama märksa tugevamaid inimesi kui temasugune nääpsuke, kel pole lihaseid ollagi.
„Ta hoiatas siiski, et oled raske iseloomuga,” möönis mees. „Selle eest võtan lisatasu.”
Izzy vajus istme seljatoele ja jätkas tagaaknast välja vaatamist.
„Kui sa operatsioonile ei lähe, pead olemasolevate vahenditega ellu jääma,” selgitas Nick. „Siin tulen mängu mina. Ma õpetan sind läbi lööma. Oled minu juures niikaua, kuni suudad omal käel toime tulla.”
„Aga kui ma ei taha üksi olla?”
„Arvad, et õed tahavad sinuga ööpäevad läbi jännata? Neil on oma elu. Kui vana sa oled? Kakskümmend viis? Kakskümmend kuus? Ja oled juba valmis alla andma?”
„Käi põrgusse!”
„Olen seal juba käinud.”
Nick keeras tuttavale sillutatud erateele ja sõitis kahekorruselise peahoone ette. Ta oli ostnud päevinäinud rantšo kaheksa aastat tagasi. Naaberrantšode omanikud üürisid talt loomade jaoks karjamaad, aga tema kasutas kaheksahektarilist metsikut loodust oma pelgupaigana.
