ulatas Aaronile veepudelid ja suundus oma hobuse järele. „Kas näed taevas pilvi?”
„Hea küll, aga kuidas on lood madudega? Ja ta võib kukkuda.”
„Sellega olen valmis riskima.”
„Aga tema?”
„Nähtavasti on. Tema otsustas lahkuda.” Nick juhtis hobuse latrist välja.
„Ta kardab. Issand, Nick, see plika on napilt viisteist minutit pime olnud! Ole tema vastu leebem.”
„Minu leebus tuleb välja teenida.”
Aaron tõstis vee päevinäinud töntsakale lauale ja pani käed puusa. „Sa oled mõnikord tõeline nuhtlus.”
„Arvad?”
Aaron pigistas huuled kokku. Nicki assistent oli umbes sada seitsekümmend kaheksa sentimeetrit pikk, kiitsakas, soengusse sätitud tumedate juustega ja suur rahmeldaja, millega Nick oli juba harjunud. Ükskõik kui palju erinevaid teksapaare Aaron kandis, ei paistnud ta ikkagi sellesse keskkonda sisse sulanduvat. Ta jääb alati Texase maapiirkonda vangistatud linnapoisiks.
Nick oli sellegagi harjunud. Aaron tegi oma tööd pagana hästi ja oli talle lojaalne. Ent assistendil oli kombeks süüvida teemadesse nagu puugil vihmasel hooajal maaprakku.
„Ta on tore tüdruk,” ütles Aaron. „Ta on lihtsalt rivist väljas. Tema arvates jättis perekond ta äsja maha. Kas see ei tähenda sulle midagi?”
Nick lõpetas saduldamise. Ta haaras veepudelid ja torkas need sadulakottidesse. „Ta on siin selleks, et saaksime teda aidata. Muul pole tähtsust. Ta on endast väljas. Kui ta on end kõndimisega maha rahustanud, on temaga lihtsam toime tulla.”
„Ta pole endast välja läinud lehm. Ta on inimene.”
„Sa võtad seda juhtumit liiga palju südamesse.”
„Keegi peab seda tegema. Ole tema vastu lahkem.”
„Ma päästsin ta. Kas sellest ei piisa?”
„Ei, ta on tore inimene. Sinulegi kuluks veidi toredust ära.”
Nick viis hobuse õue. Enne sadulasse hüppamist põrnitses ta Aaronit. „Unusta see mõte paugupealt! Kas kuuled?”
Aaron naeratas. „Peale selle on ta kenake. Sain su pilgust aru, et märkasid tema ilu. Mina ei vaata naisi, kuid ta avaldas isegi minule muljet.”
„Ta on klient, muud midagi.”
Aaron pööritas silmi. „No kuule. Arvad, et keegi usub säärast jampsi?”
„Mind ei huvita, mida sina usud.” Izzy oli siin sellepärast, et Nick pidi teda aitama. Muid põhjusi ei olnud. Nick ei lasknud kedagi oma südamesse, iseäranis neid, keda oma rantšosse võttis. See veel puudus, et ta peab hakkama kellegi tunnete eest vastutama.
„Kas nägid tema peput?” uuris Aaron, kui Nick sadulasse kargas. „See on täiuslik. Mis sa arvad, kas ta teeb kükke? Minu pepu on küll täiesti lame.”
Nick ihkas vaikset meeldivat elu. Kuid pidi nüüd selle jamaga tegelema.
„Ma lähen ära,” teatas ta.
„Hea küll, aga ole tema vastu õrn, kui ta leiad. Ta on endast väljas ja võib-olla koguni infarkti äärel. Pole välistatud, et pead suust suhu hingamist tegema.”
Nick juhtis hobuse jõesängi poole. „Kas sa ei peaks praegu töötama?”
„Jah, aga siin on märksa toredam.”
„Ütle head aega, Aaron.”
„Head aega, Aaron.”
Nick kohendas mütsi. Õhutemperatuur oli kindlasti neljakümne ringis. Ta heitis pilgu käekellale ja arvutas, kui kaua Izzy oli teel olnud. Ta otsustas ratsutada küllalt lähedale, et naist näha, kuid hoiduda nii kaugele, et naine hobust ei kuuleks. Seejärel jääb ta toimuvat jälgima.
Üllataval kombel kulus tal tervelt kakskümmend minutit põgenikule järele jõudmiseks. Izzy oli oodatust kaugemale kõmpinud. Hoolimata kuuajasest sulgumisest oma tuppa oli ta üpriski heas vormis.
Nick peatas hobuse ja jälgis naise kõndimist. Tema pilk rändas tahtmatult Izzy istmikule ja ta pidi möönma, et Aaronil oli olnud õigus – see oli tõepoolest oivaline. Kui lisada naise pähkelpruunid silmad ning pikad tumedad ja käharad juuksed, oli tegemist tõelise unelmaga. Kuid Nick ei kavatsenud unelma küüsi langeda.
Ta annab endast parima, et Izzy terveks ravida, ja mitte üksnes sellepärast, et tema sõber Garth oli seda palunud, vaid sellepärast, et ta tegelebki sääraste asjadega. Tervendab katkisi inimesi ja laseb neil siis minna. Nagu tagurpidi laibaloendur. Sest kui paranenuid on küllalt palju – kui ta on küllalt palju head teinud –, õnnestub tal ehk minevik seljataha jätta.
Izzy liikus üht jalga teise ette tõstes edasi. Päike kõrvetas armutult paljast nahka. Tema näol voolas higi ja riided kleepusid keha külge. Suu kuivas, pea valutas ja kui tema kehas leidunuks liigset vett, siis puhkenuks ta ehk isegi nutma.
Ent praegu käis temas raevukas siseheitlus. Tagasi minna tundus kõige loogilisem. Ta peaks lihtsalt ümber pöörama ja päikese poole kõndima. Niiviisi jõuaks ta tagasi talli juurde. Kuid see jätaks mulje allaandmisest.
Nick tuleb talle järele. Või saadab kellegi teise. Ta teadis sisimas, et mees ei lase tal siin surra. Aga edasi kõndides võib ta nii lootusetult ära eksida, et teda ei leitagi, ja mis saab edasi? Kas ta on tõepoolest valmis sellega riskima?
„Ma ei taha seda,” lausus ta valjuhäälselt. „Mitte üks põrm.”
Ta pidas silmas õues viibimist, rantšosse sattumist ja pimedaks jäämist.
„Miks see just minuga juhtus?”
Ta tahtis suurest ebaõiglustundest karjuda. Kuid see eeldanuks suurt jõupingutust.
Ta komistas millelegi nähtamatule ja üritas tasakaalu säilitada. Selja sirgu löönud, kuulis ta selja tagant mingisugust heli. Ta tundis rinnus hirmupitsitust, ent taipas kohe, et see on hobuse ühtlane kabjaplagin. Ta hingas sügavalt sisse ja jäi seisma.
„Arvatavasti tunned end praegu tobedalt,” nentis Nick sundimatult.
Izzy ajas pea püsti. „Sugugi mitte.”
„Sel juhul kahjustus plahvatuses peale sinu silmanägemise veel muudki. Kas oled oma jonni ajamise lõpetanud või tahad edasi marssida? Paarikümne minuti pärast saad päikesepõletusest villid. See on valus.”
„Kas see on sinu viis veenda mind abi vastu võtma?”
„Sind pole tarvis veenda. Pean tunnistama, et oled minu tutvusringkonnas esimene pime, kes on valmis tundmatusse loodusesse jalutama. Ma ei ole veel otsustanud, kas see annab märku sinu hulljulgusest või idiootsusest. Annan teada, kui olen selgusele jõudnud.”
„Ära näe vaeva. Minuga on kõik
