kuulis meest sadulast maha ronivat.
„Sa lihtsalt meelitad mind, et mulle meeldida,” aasis Nick. „Võta.”
Ta ulatas naisele veepudeli. Naine võttis pakutu vastu ja keeras korgi maha. Jahe vedelik paitas kuivanud kurku.
„Ma ei soovita kõike korraga ära juua,” manitses mees.
Izzy ei teinud hoiatusest välja, vaid jätkas joomist. Viimaks ta lõpetas, astus sammu, laskus kummargile ja oksendas kõik välja. Keeramistunne kõhus ajas teda öökima ja kõõksuma. Ta köhis ja üritas hinge tõmmata.
„Sa pole just kirka mõistusega,” pomises mees.
„Jää vait!” sisistas Izzy õhku ahmides.
„Joo uuesti ja aeglaselt, siis ei tule vesi üles.”
Izzy tundis peale päikesepõletuse ka alanduselõõska. Ta rüüpas ettevaatlikult vett.
„Näed nüüd?”
Mehe toon oli nii rahulolev, et Izzy tahtnuks teda lüüa. Aga ta oli seda juba teinud ja sellest polnud mingit kasu.
„Lähme,” ütles mees, „viin su tagasi.” Ta haaras naise vabast käest ja talutas ta hobuse juurde. „Ronin sadulasse ja tirin sind ka üles.”
„Teine võimalus on lasta minul ratsutada ja sina kõnnid järele.”
„Arvad, et olen päri?”
Izzy nägi ähmaselt liikumist ja kuulis, kuidas mees sadulasse istus.
„Anna vesi siia,” käskis Nick.
Izzy ulatas veepudeli mehele, leidis käsikaudu jaluse ja tõstis vasaku jala sellesse. Mees haaras tal käsivarrest.
„Üks, kaks, kolm!”
Kolme juures tõukas Izzy end maast lahti ja ta tõsteti õhku. Viivuks toimus liikumine ebamugavas teadmatuses, ent siis maandus ta hobuse tagaseljale sadulasse. Nick surus talle veepudeli pihku.
„Hoia kinni,” õpetas mees.
„Küll ma saan hakkama.”
„Kas sa pead kõigele vastu vaidlema?”
„Jah, see on üks mu paremaid omadusi.” Nende sõnadega haaras Izzy mehel pihast. Vastasel juhul libisenuks ta maha ja see olnuks valusalt pikk kukkumine.
Hobune kappas edasi.
Hobuse selja tagaosal istuda oli hoopis teine tunne kui sadulas olla. Izzy kasutas klammerdumiseks vaistlikult reisi ja pigistas Nicki vöökohta. Ta õõtsus liikumise taktis ja puudutas ninaga mehe selga.
Nick oli soe ning tema särk lõhnas seebi ja kangapehmendaja järele. Läbi selle kumas meheihu lõhna. Izzy sõrmede all vöökohal olid ainult lihased. Ta ei pruukinud selle mehe kohta suurt midagi teada, ent viisi järgi, kuidas too oli teda üle õla heitnud ja praegu hobusega ratsutas, võis arvata, et mees treenib lihaseid.
Teistsugustel asjaoludel ja normaalse silmanägemisega võinuks Izzy Nicki koguni ligitõmbavaks pidada. Kuid enam see ei lugenud. Kas pime tüdruk leiab üldse kuti? On sel tähtsust? Ta oli näljane ja väsinud ning nahk tulitas päikesepõletusest. Ta tahtis ainult koju minna.
Ent kui täpne olla, siis polnudki tal enam kodu. Tema elamispind naftapuurtornis oli plahvatuses õhku lennanud. Puhkuse ajal oli ta harjunud õe Skye juures Glory’s Gate’is elama, kuid Skye ei elanud enam seal, vaid oma kihlatu juures. Izzyl olnuks ebamugav elada lapsepõlvekodus üksnes koos isaga, peamiselt sellepärast, et ta ei tundnud end sinna kuuluvat.
Sellele jõuab mõni teine päev mõelda, otsustas ta.
Tema vaatevälja ilmus suur hägune siluett. Ta kissitas silmi, kuid sellest polnud abi.
„Kas me oleme tagasi?” küsis ta.
„Jah, aitan sind sadulast maha.”
„Saan ise hakkama.”
Izzy sirutas veepudeli ette, kuni mees selle vastu võttis, pani käed reite vahele hobuse seljale, tõstis parema jala kaarega õhku ja hüppas maapinnale. See oli mõne sentimeetri võrra kaugemal, kui ta oli arvanud, kuid ta ei komistanud.
Nick ronis samuti sadulast maha ja andis hobuse kellelegi üle. Izzy üritas aru saada, kes see on, kuid ei näinud midagi.
„Siiapoole,” ütles mees.
Süüa, mõtles Izzy igatsevalt. Ta olnuks valmis õhtusöögi nimel tapma. Või koguni kenasti käituma. Ta ei mäletanud, millal oli viimati nii näljane olnud.
Ent hoone, millele nad lähenesid, oli teistsugune kui see, mille juures nad olid varem olnud. Tema silmad ei seletanud üksikasju, kuid kogu siluett oli võõras. Mees avas ukse ja ootas, võib-olla selleks, et naisele teed anda. Izzy ei kavatsenud mingil juhul sellesse pimedasse koopasse siseneda.
Mõne hetke pärast sirutas Nick käe ja pani tule põlema. Izzy nägi suurt valgustatud ruumi, kuid mitte ainsatki üksikasja. Ta astus ettevaatlikult tuppa.
Lagi oli väga kõrgel – ta ei teadnud selle täpset kõrgust. Põrand oli kõvast puidust. Izzy märkas tundmatuid ähmaseid kujusid. See paik oli talle mingil seletamatul põhjusel tuttav.
„Kus me oleme?” küsis ta.
„Spordisaalis. Kuulsin, et tegeled mägironimisega. Mõtlesin, et lasen sul enne õhtusööki mõne minuti harjutada.”
Izzy pöördus hääle suunas. „Kas oled peast segane?”
„Mõni võib nii väita, kuid tegelikult pole mul häda midagi.”
„Mis sul viga on? Mul on janu ja päikesepõletus, olen väsinud ja näljane. Ma ei hakka sinu lõbustamiseks mööda seina ronima.”
„Muidugi hakkad. Pealegi huvitab kindlasti sind ennastki, kas oled selleks võimeline.”
Izzy võis leppida paljuga, kuid mitte sellega, et teine tema kulul nalja teeb. Igavene värdjas. Tal oli olnud õigus – Nick on jõhkard.
„Ma olen pime!” karjus Izzy. „Ma ei näe midagi.”
„Sa ei roni ju silmadega. Ronid käte ja jalgadega. Ära jama, Izzy. Kribinal-krabinal tippu. Mõtle, missuguse enesetunde see loob.”
Kohutava, vihase, hirmuäratava ja eluvihkajaliku, mõtles Izzy. See oleks hirmus. Olla seal üleval täielikus või peaaegu täielikus pimeduses.
„Ma ei suuda.”
Nick kõlistas millegagi, mis tundusid olevat turvarihmad.
„Suudad küll ja see parandab sinu enesetunnet, tekitab sinus lootust.”
„Kas sa ütlesid midagi? Ma ei kuule eriti hästi. Müra on kõrvulukustav.”
„Ära tee minust välja, kui ei taha, aga mul on ikkagi
