„Aaron?”
„Jah, Nick.”
„Ma viin nüüd Izzy ekskursiooni lõpule.”
Aaron tardus. „Võin seda ise teha.”
„Ma tean, aga teen seda siiski ise.”
„Izzy on uus. Ta on närvis.”
„Ja ta seisab muide siinsamas,” torises Izzy, kel oli hea meel, et Aaron püüab aidata, kuid talle ei meeldinud põrmugi, et temast räägitakse nagu sõnajalgtaimest.
Nick ei lausunud sõnagi. Võimalik, et ta vehkis ägedalt kätega või lihtsalt põrnitses teist meest. Izzyl polnud aimugi. Mõne sekundi pärast lasi Aaron tema käest lahti ja taandus.
„Hästi,” ütles Aaron ohates. „Izzy, võta teatavaks, et mida tahes Nick ka ütleks, tal on tegelikult sinu siiatuleku üle hea meel ja ta peab sind kenaks.” Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Räägime pärastpoole.”
Nende sõnadega tegi ta minekut.
„Tule minu järel,” ütles Nick ja hakkas kõndima.
Izzy tahtis veel kord rõhutada, et ta on pime, kuid taipas siis, et kuuleb puupõrandal saabaste klobinat. Ta järgnes häälele, lõi puusa vastu letinurka ära ja komistas lävepakul.
Nad suundusid välja. Ta nägi eredamat valgust ja tundis suurt kuumust.
„Sina töötad tallis,” teatas Nicki tume kogu Izzy silme ees. „Sealse töö eest vastutab Rita. Tee, mida ta käsib. Meil on kaksteist hobust, kelle järel tuleb koristada, keda tuleb toita ja kasida. See peaks sulle küllaldaselt tegevust pakkuma. Kui oled ümbrusega harjunud, võid hakata neid tarandikus treenima. Paari nädala pärast toimub siin ühe firma koolitus. Sellesse annavad kõik oma panuse, kaasa arvatud sina.”
Izzy ootas, kuni nad olid varjulisemasse paika jõudnud, jäi seisma ja põimis käed rinnale vaheliti. „Ma ei tea, kelleks sa end pead, aga mind sa ei kamanda. Sa viid mind õe majja tagasi – kohe!”
„Kahju, et sa pime oled, sest kui sa praegu mu ilmet näeksid, siis saaksid kohe aru, et seda ei juhtu. Järelikult pean sind suuliselt veenma.” Nick astus lähemale. „Ei. Kas on selge?”
Izzy pigistas peopesad rusikaisse ja sihtis enda ees seisvat tumedat kogu. „Ei ole selge. Mitte miski pole selge!” röökis ta. „Kuidas sa ei taipa? Kõik on valesti. Ma ei saagi nägemist tagasi. See on nõme. Minu elu on rikutud, aga sina tahad minuga hobustest rääkida? Ja oma tobedast rantšost? Ma tahan koju minna. Jätke mind rahule.”
Ta klohmis ja klohmis, kuni käed ära väsisid. Nick ei vaevunud end kaitsma, sest naise hoobid ei teinud talle haiget. Viimaks lasi Izzy kätel alla vajuda.
„Kas oled lõpetanud?” küsis mees. „Või tuleb veel midagi? Kas puhked nüüd nutma?”
Izzy vihkas teda. Ta vihkas seda meest rohkem, kui oli eales kedagi vihanud.
„Küll ma su maatasa teen,” ähvardas ta.
„Kõigepealt pead mu kätte saama. Aga selles ongi konks, mis? Sa ei näe mitte midagi. Kui läheksid operatsioonile, võiksid nägemise tagasi saada.”
„Ära käi mulle operatsiooniga peale!” käratas Izzy. „Kas sulle ei öeldud, et selle õnnestumine pole kindel? Kas sulle ei öeldud, et võin täiesti pimedaks jääda?”
„Jah, aga tõenäolisem on, et kõik saab korda. Ja tulemus on riskimist väärt.”
„Mis sul viga öelda. Sul ei ole midagi kaotada.”
„Tõepoolest. Tall jääb sinnapoole.”
Nick hakkas kõndima. Justkui eeldades, et Izzy järgneb talle. Justkui polnuks naise valul ja kannatustel mingit tähendust.
„Sa ei pea mind isegi inimeseks, eks?” küsis Izzy löödult ja kurnatult.
„Muidugi oled sa inimene. Praegu ei anna sa lihtsalt inimese mõõtu välja. Rita näitab sulle hommikul, kus kõik asub. Täna võid alustuseks ühe hobuse ära sugeda. Skye ütles, et oled hobuste keskel üles kasvanud ja tead täpselt, mida teha.”
Nad seisid talli lähedal. Izzy nägi ukseavas haigutavat pimedust ega tahtnud siseneda. Seal oli liiga pime. Liiga hirmutav.
„Ma ei taha,” pomises ta.
„Kui kahju.”
Võib-olla taheti teda sihilikult murduma panna, et temast uut inimest vormida. See võis olla osa suuremast plaanist. Või oli Nick lihtsalt haige värdjas, kes nautis teiste piinamist. Mõlemad variandid jätsid Izzy suhteliselt külmaks.
Ta pööras aeglaselt ümber, kuni tundis näol päikesepaistet. Et oli hiline pärastlõuna, siis paistis päike arvatavasti läänest. Ta meenutas sportauto tagaistmel sõitmist ja soojust, millega päike oli tema käsi ning reisi paitanud. Seejärel sulges ta silmad ja kujutles maakaarti.
Nad olid veidi aega põhja poole sõitnud ja mõne aja pärast päikese poole keeranud. Järelikult pidi ta tagasi minnes itta suunduma. Kui ta lihtsalt kõndima hakkab, võib ta isegi tagasitee leida. Või siis hukkub. Praegu polnud tal sellegi vastu kõige vähematki.
Ta pööras kannapealt ümber ja astus esimese sammu. Ta lootis, et Nick ütleb midagi, kuid mees vaikis. Izzy jätkas liikumist ja pingutas silmi, et mitte aia või põõsa otsa komistada.
„Kuhu minek?” hõikas mees paari minuti pärast.
„Koju.”
„Õnn kaasa!”
Izzy tõstis käe ja näitas mehele keskmist sõrme. Päike küttis tema selga, ent kuumus oli omamoodi trööstiv. See aitas tal meeles pidada, et ta liigub õiges suunas, et kui ta alla ei anna, jõuab ta viimaks pärale.
TEINE PEATÜKK
Naised on täielik nuhtlus, mõtles Nick ja võttis eeskoja külmkapist neli veepudelit. Aaron läks tema järel välja.
„Mida sa teed? Kus Izzy on? Ega sa teda ometi juba ära kaotanud?”
Nick nookas peaga paremale ja jätkas kõndimist. „Ta läks sinnapoole.”
„Mida?” Aaron sooritas hüppe, et Nickil kannul püsida. „Ta on pime. Ta ei või omapead kondama minna.”
„Aga läks ikkagi.”
„Mida sa talle ütlesid? Tean, et see on sinu süü. Sa ütlesid midagi alatut, eks?”
„Ei.”
„Miks sa teda siis ei takistanud? Ta võib ära eksida.”
See võimalus oli, kuid Nick kahtles selles. Ta oli andnud naisele pooletunnise edumaa, et too laseks kõndides vihal lahtuda. Nick ei tahtnud veel vähemalt tunni aja vältel või kauemgi Izzyt otsima minna. Naine vajas aega oma valikuvõimaluste läbimõtlemiseks.
