tuleb kokkupuuteid arvatavasti ainult talliga. Nick kavatses naist nii palju tagant utsitada, et tollel ei jääks enesehaletsuseks aega. Senise käitumise põhjal aimas ta juba, et naine kavatseb igal sammul vastupanu osutada, kuid see teda ei morjendanud. Lõpuks võidab ta niikuinii, kui Izzy sõnu kasutada, sest see on tema töö.
Nick parkis auto maja ette ja jättis mootori seisma.
„Oleme kohal,” katkestas ta vaikuse.
Izzy põimis käed rinnale vaheliti ja põrnitses aknast välja.
„Kui ma sind välja lasen, võid plehku panna, kui soovid. Lähimast naabrist oleme umbes poolteise kilomeetri kaugusel ja kuueteistkümne kilomeetri raadiuses pole ühtki linna. Aga kui tahad putket teha, siis ma ei takista sind. Õhutemperatuur läheneb kolmekümne kaheksale kraadile. Veeta pead heal juhul kolm päeva vastu. Kui sa just lõgismaolt hammustada ei saa ja varem ei sure.”
„Oi-oi,” lausus Izzy mehe poole vaatamata. „Ma olen hirmust nõrkemas. Kas järgmisena ähvardad mind piitsa ja ahelatega?”
„Ma ei tööta harilikult täiskasvanutega, kuid sulle tegin erandi. Ära arva, et see saab lihtne olema. Hakkad toa ja kõhutäie eest töötama. Kes ei tööta, see ei söö.”
Izzy keeras pea järsu liigutusega mehe poole. „Minu õed maksavad sulle. Sa ei tohi mind näljutada.”
Mees muigas. „Võin teha, mida tahan. Ega mina pime ole.”
„Mine vittu!”
„Sa ei ole minu maitse.”
Kui võre poleks neid lahutanud, ukerdanuks Izzy üle istmete ja tunginuks Nickile kallale. See mees oli nii ennast täis, õel ja ükskõikne. Kas ta ei teadnud, mida Izzy oli pidanud üle elama? Izzy oli kaotanud suurema osa nägemisvõimest. Lihtne on olla enesekindel, kui tervis on korras. Izzy oli valmis kihla vedama, et Nick ei tea kartmisest tuhkagi.
Ta vihkas seda meest ja nüüd ka oma õdesid. Raske öelda, keda ta rohkem jälestas. Temas pulbitsev viha ähvardas talt enesevalitsuse röövida. Ainuke häda oli selles, et tal polnud kellegagi kakelda. Vähemalt esialgu.
Nick ronis sportautost välja ja kõndis tema poolele. Uks avanes. Izzy tundis nahal pärastlõunast leitsakut.
Ta tahtis tagasi Lexi majja, jahedasse tuppa oma aknaäärsele toolile. Möödunud kuu jooksul olid neli seina talle pelgupaika pakkunud. Ent õed olid ta minema saatnud. Ta oli üksi.
Izzy tõusis autoistmelt ja läks Nicki järel suurde majja. Kohe, kui nad sisenesid, muutus ümbrus hämaraks ja Izzy nägemisvõime kahanes. Maailm pimenes nii palju, et ta suutis vaid ähmaseid piirjooni eristada.
„See on peahoone,” selgitas mees. „Sina magad ülakorrusel. Esimene uks vasakut kätt. Vannituba on toaga ühendatud. Sinu pagas on seal. Asjad võid hiljem lahti pakkida. Praegu viibime elutoas. Seda ei kasutata eriti tihti. Siitkaudu pääseb kööki.”
Izzy sai hääle järgi aru, et Nick on kaugenenud, kuid ta ei näinud õieti midagi. Ta üritas mehele järgneda, kuid põrkas vastu lauda ja komistas trepiastmel, mille olemasolu mees polnud vaevunud mainima. Izzy üritas tasakaalu hoida, kuid hoog oli liiga suur ja põrand tuhises ülikiiresti tema poole.
Tuttav jõuline käsi haaras tal pihast ja upitas ta jalule.
„Võib-olla peaksid keppi kasutama,” pakkus mees.
„Võib-olla peaksid mind trepiastmete eest hoiatama.”
„Küll sa need üles leiad.”
„Ja ongi kõik?” sai Izzy pahaseks. „Jääme korraks seisma, sinu hämmastav hoolivus toob mulle pisarad silma. Ma kukkusin.”
„Ma tean. Ja mis siis? Seda juhtub veel. Sa lihtsalt tõused ja liigud edasi. Või oled seda tüüpi inimene, kes jääb lamama ja ennast haletsema? Ah, sa ei pea vastama, tean juba vastust.”
Izzy tahtis öelda, et ta ei ole selline. Ta oli harjunud mäkke ronima, lennukitest välja hüppama ja koos haidega ujuma. Ta ei uskunud enesehaletsusse ega loobumisse. Vähemalt kuni plahvatuseni.
„Sa ei mõista mind,” kurtis ta.
„Oled kindel?”
Izzy kuulis samme, kuid ei suutnud tuvastada, kust need tulevad. Kes siin veel on ja mida too isik temast tahab?
„Ahaa, sa oled tagasi. Tore. Ma tahan sinult dokumentidele allkirju, Nick. Ja sina oled vist Izzy. Olen sinu kohta nii mõndagi imelist kuulnud.”
Mees haaras Izzyl käest ja raputas seda. Tema sõrmed olid peaaegu sama pehmed kui Skye või Lexi omad.
„Meil hakkab lõbus olema. Sa ikka tead, et elad selles majas, eks? Ülemisel korrusel. Valisin sulle isiklikult toa. Seal on hea valgustus. Kas Nick teeb sulle majas ekskursiooni? Eks ole oivaline köök? Ausõna, meie kokk-majapidajanna Norma tapab mu ühel päeval oma küpsistega. Ma ei suuda neile vastu panna, aga ma ei ole nõus veelgi kitsamaid teksasid kandma. Mulle meeldivad su juuksed. Kas need on loomulikud lokid? Väga ilusad. On ju, Nick?”
„Vapustavad,” kohmas Nick pigem alistunult kui kannatamatult.
Izzy pöördus agara uustulnuka poole. „Kes teie olete?”
Too puhkes naerma. „Oh mind rumalat. Peaksin end tutvustama. Mina olen Aaron. Aaron Levine. Kahe A-ga. Ma töötan Nicki alluvuses.” Ta haaras Izzyl kätest ja tüüris ta kööki.
„Olen firma mänedžer ning tegelen firmadele koolituste broneerimise ja järelevaatamisega kogu koolituse vältel. Samuti kannan hoolt selle eest, et Hollisteri instituudis kõik laabuks. Nick hoolitseb laste eest. Tal on tuline soov neid vaesekesi aidata. See on temast väga armas.”
Aaron patsutas Izzy kätt. „Hea küll, sinust paremal on külmkapp, aga sinu asemel ma ei läheks sinna. Normal on toiduainevarude suhtes peremeheinstinkt. Eeskojas on teine külmkapp jookide ja suupistetega. Varsti näitan. Nurgas on laud. Kas näed seda? Seal on väga valge. Söögiajal helistab Norma kellukest ja kõik tormavad sööma nagu koerad.” Ta kihistas naerda. „Eks ole Texas tore? Mujal ei võeta mehi, kes maonahast saapaid ja hiigelsuure pandlaga püksirihma kannavad, üldse tõsiselt. Tead küll, mida mehe rihmapandla suuruse kohta öeldakse.”
Izzy oli suures segaduses. Ta tundis end eksinu ja ebakindlana. Aknast sisse voolavas valguses nägi ta laudade ja veel millegi, arvatavasti toolide, piirjooni. Aga kes oli Aaron? Kuidas Nicki-sugune mehine mees nii võluva, naljaka ja ilmselgelt homoseksuaalse Aaroniga kokku sattus? Kui ta just ise ka...
Izzy kiikas sinnapoole, kus Nick oli äsja seisnud.
„Ei,” pomises keegi talle kõrva sisse.
„Mis ei?” küsis Izzy.
„Ma tean, mida sa mõtled, ja vastus on ei.”
Aaron müksas Izzyt õlaga. „Sa tahad teada, kas Nick on gei? Oleks see ainult nii! Ta külastab linnas naistuttavaid. Väga johnwayne’ilik. Ta ratsutab linna, võrgutab kooliõpetajanna ja ratsutab minema, et järgmisel päeval võitlusse astuda.”
Izzy hõõrus otsaesist.
