mis oli osutunud tõhusaks õudusunenägude sageduse ja raskusastme leevendajaks. Määrasin Tomile järgmise visiidi kahe nädala pärast.
Kui ta määratud ajal kohale ilmus, küsisin innukalt, kuidas ravi oli mõjunud. Ta ütles, et polnud ühtki tabletti võtnud. Ärritust varjata püüdes küsisin temalt, miks. „Ma sain aru, et kui ma võtan tablette ja luupainajad kaovad,” vastas ta, „hülgaksin ma sellega oma sõbrad ja nende hukkumine muutuks mõttetuks. Ma pean olema oma Vietnamis surma saanud sõprade elav mälestusmärk.”
Olin rabatud. Tomi ustavus surnutele takistas tal oma elu elamast, täpselt nagu tema isa pühendumus oma sõpradele oli tedagi elamast takistanud. Nii isa kui ka poja kogemused lahinguväljal olid muutnud nende edasise elu tähtsusetuks. Kuidas see küll juhtus, ja mida me saaksime selles suhtes ette võtta?
Tol hommikul taipasin, et veedan arvatavasti kogu oma ülejäänud tööalase elu, püüdes trauma müsteeriume lahti harutada. Kuidas saavad kohutavad kogemused panna inimesed lootusetult mineviku külge klammerduma? Mis toimub inimeste teadvuses ja ajus, hoides neid tardumuses, lõksus paigas, kust nad meeleheitlikult põgeneda tahavad? Miks selle mehe sõda ei lõppenud 1969. aasta veebruaris, kui ta vanemad teda Bostoni Logani rahvusvahelisel lennuväljal pärast pikka tagasilendu Da Nangist embasid?
Tomi vajadus elada oma elu hukkunud kaaslaste mälestusmärgina õpetas mulle, et tema seisund on tunduvalt keerukam kui pelgalt halvad mälestused või kahjustatud ajukeemia – või ajus muutunud hirmuahelad. Enne riisipõllul varitsuse kätte jäämist oli Tom olnud pühendunud ja ustav sõber, inimene, kes nautis elu, kellel oli palju huvisid ja rõõme. Üheainsa kohutava episoodiga oli trauma kõike muutnud.
Veteranidega töötades sain tundma paljusid mehi, kelle reaktsioonid olid samasugused. Silmitsi ka kõige väiksemate tagasilöökidega, sattusid veteranid sageli hetkega pimestavasse raevu. Kliiniku üldkasutatavate ruumide kipsplaadist seinad olid täkitud nende rusikahoopidest ja turvameestel olid pidevalt käed tööd täis, et vastuvõtusekretäre ja kindlustusagente raevunud veteranide eest kaitsta. Muidugi tekitas nende käitumine meis pelgu, kuid äratas minus ühtlasi ka huvi.
Kodus puutusime naisega kokku sarnaste probleemidega, kasvatades kahte mudilast, kellel tekkisid pidevalt jonnihood, kui neil kästi oma spinat ära süüa või soojad sokid jalga panna. Miks siis mu laste ebaküps käitumine mind vähimalgi määral ei häirinud, samal ajal kui veteranidega toimuv põhjustas suurt muret (kui mitte arvestada nende kogukust, mis andis neile potentsiaali mind märksa rohkem kahjustada, kui suutnuks mu põngerjad)? Aga sellepärast, et olin täiesti kindel: õige kasvatusega õpivad mu lapsed järk-järgult pahameele ja pettumustega toime tulema, kuid ma kahtlesin, et suudan aidata veteranidel taasomandada enesekontrolli ja enesereguleerimise oskused, mille nad olid sõja käigus kaotanud.
Paraku polnud mu psühhiaatrilise koolituse ükski etapp mind ette valmistanud tegelemiseks niisuguste katsumustega, mille Tom ja tema kaasveteranid mu ette tõid. Läksin allkorrusel asuvasse meditsiiniraamatukokku, et leida raamatuid sõjaneuroosi, mürsušoki, lahingustressi või ükskõik millise muu mõiste või diagnoosi kohta, mis aidanuks mu patsientide seisundit pisutki selgitada. Minu üllatuseks polnud veteranide kliiniku raamatukogus ühegi sedalaadi seisundi kohta ainsatki köidet. Viis aastat pärast seda, kui viimane Ameerika sõdur Vietnamist lahkus, polnud sõjatraumadega tegelemine ikka veel kellelegi pähe tulnud. Lõpuks avastasin Harvardi Meditsiinikooli Countway raamatukogus teose „The Traumatic Neuroses of War”, mille oli 1941. aastal avaldanud psühhiaater Abram Kardiner. See kirjeldas Kardineri tähelepanekuid Esimese maailmasõja veteranidega tegeledes, ning oli välja antud, kuna oli ette oodata Teises maailmasõjas mürsušoki saanud sõdurite tulva.2
Kardiner rääkis samast fenomenist, mida minagi nägin: pärast sõda tekkis tema patsientidel kõikevaldav kasutuse tunne; nad muutusid endassetõmbunuks ja eraklikuks, olgugi et olid varem olnud tegusad inimesed. Nähtust, mida Kardiner nimetas „traumaatiliseks neuroosiks”, nimetame tänapäeval posttraumaatiliseks stressihäireks, lühendatult PTSH (rahvusvaheliselt posttraumatic stress disorder ehk PTSH). Kardiner märkis, et traumaatilise neuroosiga inimestel kujuneb välja krooniline valvsus ja ülitundlikkus ohtude suhtes. Eelkõige paelus mu pilku tema kokkuvõte: „Neuroosi tuum on füsioneuroos.”3 See tähendab, et posttraumaatiline stress ei asu „täielikult inimese peas”, nagu mõned oletasid, vaid sellel on füsioloogiline alus. Kardiner taipas juba siis, et sümptomite algupäraks on kogu keha reaktsioon läbielatud traumale.
Kardineri kirjeldus kinnitas mu enda tähelepanekuid, mis oli julgustav, ent ei pakkunud mulle kuigivõrd juhiseid veteranide aitamiseks. Selleteemalise kirjanduse puudumine oli takistus, kuid mu oivaline õpetaja Elvin Semrad oli meid õpetanud õpikute suhtes skeptiline olema. Tema sõnul oli meil ainult üks tõeline õpik: meie patsiendid. Me peaksime usaldama üksnes seda, mida õpime vahetult neilt – ja oma kogemustest. Tundub väga lihtne, kuid olgugi et Semrad innustas meid toetuma isiklikult omandatud teadmistele, hoiatas ta meid ka, kui raske see protsess tegelikult on, kuna inimolendid on soovmõtlemise eksperdid ning kalduvad tõde hägustama. Mäletan teda ütlevat: „Meie kannatuse suurimad allikad on valed, mida endale räägime.” Veteranide kliinikus töötades avastasin peagi, kui vaevarikas võib tegelikkuse tunnistamine olla. See kehtis nii mu patsientide kui ka mu enda puhul.
Tegelikult ei taha me ju teada, mida sõdurid lahingus läbi peavad tegema. Me ei taha päriselt teada, kui paljusid lapsi meie ühiskonnas pilastatakse ja väärkoheldakse, või kui palju paare – peaaegu kolmandik, nagu selgub – kasutavad paarisuhte mingis etapis vägivalda. Me tahame perekondadest mõelda kui turvalistest rahusadamatest südametus maailmas ning uskuda, et meie kodumaa on asustatud valgustatud, tsiviliseeritud kodanikega. Eelistame arvata, et julmust võib kohata üksnes kaugetes paikades nagu Darfur või Kongo. Vaatlejatel on valu pealtnägemist piisavalt raske taluda. Kas peaks siis imeks panema, et traumeeritud isikud ise ei suuda selle mäletamist välja kannatada ja otsivad sageli pelgupaika uimastitest, alkoholist või enesevigastamisest, püüdes talumatuid mälestusi blokeerida?
Tom ja tema kaasveteranid said mu esimesteks õpetajateks püüdluses mõista, kuidas üle jõu käivad kogemused elusid purustavad, ning nuputades, kuidas võimaldada neil end taas täiel määral elus tunda.
TRAUMA JA MINATUNDE KAOTUS
Esimene uuring, mille ma veteranide kliinikus läbi viisin, algas veteranide süstemaatilise küsitlemisega Vietnamis nendega toimunu kohta. Tahtsin teada, mis oli nad üle serva tõuganud ja miks mõned olid selle kogemuse tulemusel murdunud, teised aga suutsid oma eluga edasi minna.4 Enamik intervjueeritud mehi olid sõtta minnes tundnud end hästi ettevalmistatuna, tundes vendlust tänu läbitud karmile baaskursusele ja jagatud ohule. Nad näitasid üksteisele oma pereliikmete ja kallimate fotosid, nad vaatasid läbi sõrmede üksteise veidrustele. Ja nad olid valmis sõprade pärast oma eluga riskima. Enamik neist pihtis oma süngeid saladusi semule ja mõned läksid koguni niikaugele, et kandsid üksteise särke ja sokke.
Paljude meeste sõprussuhted sarnanesid Tomi ja Alexi omaga. Tom tutvus Alexiga, Massachusettsis asuvast Maldenist pärit itaallasega esimesel Vietnamis oldud päeval ja neist said silmapilkselt lähedased sõbrad. Nad juhtisid koos oma džiipi, kuulasid sama muusikat ja lugesid teineteisele ette kodust tulnud kirju. Nad jõid end koos purju ja jahtisid samu Vietnami baaritüdrukuid.
Kui Tom oli seal olnud umbes kolm kuud, juhtis ta oma jao vahetult enne päikeseloojangut jalgsipatrulli ajal läbi riisipõllu. Äkki purskus ümbritsevast rohelisest džunglimüürist äge püssituli, niites teda ümbritsevad mehed ükshaaval jalust. Tom rääkis mulle, kuidas ta oli abitus õuduses pealt vaadanud, kui kõik tema jao liikmed sekundite jooksul tapeti või vigaseks tehti. Ta ei suutnud enam kunagi peast välja ajada üht mälupilti: Alexi kukal, kui too näoli riisipõllul lamas, jalad õhus kõlkumas. Tom nuuksus, kui
