olendid, kaldume me looma nende tindiplekkide põhjal mingi kujutise või loo, täpselt nagu siis, kui lamame ilusal suvepäeval heinamaal ja näeme pea kohal sõudvates pilvedes kujutisi. See, mida inimesed neis tindiplekkides näevad, ütleb meile, kuidas nende mõistus töötab.
Rorschachi testi teist kaarti vaadates karjatas Bill õudusest: „See on see laps, kelle õhkulaskmist ma Vietnamis nägin. Keskel on söestunud ihu, haavad, ja igalt poolt pritsib verd.” Hingeldades, laup higipiiskadesse tõmbunud, oli ta samasuguses paanikas nagu see, mis oli ta varem veteranide kliinikusse toonud. Kuigi ma olin ennegi kuulnud veterane oma minevikupilte kirjeldamas, oli see esimene kord, kus midagi sellist tegelikult pealt nägin. Sel hetkel minu kabinetis nägi Bill ilmselgelt samu kujutisi, haistis samu lõhnu ja tundis samu kehalisi aistinguid, mis tal olid tekkinud algupärase juhtumi ajal. Kümme aastat pärast seda, kui ta surevat last abituna kätel hoidis, elas Bill uuesti läbi trauma, mida oli meenutanud tindiplekk.
Billi mälestuskillu vahetu kogemine oma kabinetis aitas mul mõista agooniat, mis korrapäraselt tabas veterane, keda ma ravida püüdsin, ning võimaldas mul taas aru saada, kui oluline oli sellele lahendus leida. Traumaatilisel sündmusel endal, ükskõik kui kohutaval, oli algus, keskosa ja lõpp, kuid ma teadsin, et nende minevikupiltide nägemine võib olla veelgi hullem. Kunagi pole teada, millal need sind jälle ründavad, ja sul pole mingit võimalust ennustada, millal need lõpevad.
Mul kulus aastaid õppimist, kuidas kohutavaid minevikupilte tulemuslikult ravida, ja selle protsessi käigus sai Billist üks mu kõige olulisemaid mentoreid.
Kui me andsime Rorschachi testi ülejäänud kahekümne ühele veteranile, oli tulemus sarnane: kuusteist neist reageerisid teise kaardi nägemisele nii, nagu kogeksid sõjaaja traumat. Rorschachi teine kaart on ühtlasi esimene värviline kaart, kutsudes reaktsioonis sageli esile niinimetatud värvišoki. Veteranid tõlgendasid seda kaarti kirjeldustega nagu „need on mu sõbra Jimi soolikad pärast seda, kui mürsukest ta lõhki rebis” ja „see on mu sõbra Danny kael pärast seda, kui mürsk ta pea otsast viis, kui me parajasti lõunat sõime”. Ükski neist ei maininud tantsivaid munki, tiibu lehvitavaid liblikaid, mehi mootorratastel ega ühtki muud tavapärast, mõnikord veidrat kujutist, mida näeb enamik inimesi.
Kuigi enamik veterane olid nähtust tugevasti endast väljas, oli ülejäänud viie reaktsioon veelgi alarmeerivam: nad jäid tummaks. „Siin pole midagi,” märkis üks, „lihtsalt tindiplekk.” Muidugi oli neil õigus, aga normaalne inimlik reaktsioon mitmetähenduslikule stiimulile on kasutada kujutlusvõimet, et sellest midagi välja lugeda.
Saime neist Rorschachi testidest teada, et traumeeritud inimesed kalduvad oma traumat üle kandma kõigele ümbritsevale ja neil on raskusi enda ümber toimuva tõlgendamisega. Vahepealseid variante kuigivõrd ei olnud. Õppisime ka, et trauma mõjutab kujutlusvõimet. Viis meest, kes tindiplekkides midagi ei näinud, olid kaotanud võime mõistusel mängelda lasta. Sama oli tabanud ka ülejäänud kuutteist meest, sest neis tindiplekkides minevikustseenide nägemine ei kajastanud vaimset paindlikkust, mis on kujutlusvõime peamine tunnus. Nad lihtsalt käiasid vana filmilinti.
Kujutlusvõime on meie elukvaliteedi jaoks ülimalt otsustava tähtsusega. Inimese kujutlusvõime lubab tal väljuda igapäevase eksistentsi rutiinist, fantaseerides reisimisest, toidust, seksist, armumisest või oma õiguse saavutamisest – asjad, mis muudavad elu huvitavaks. Kujutlusvõime annab meile vahendi vaimusilmas uute võimaluste nägemiseks – see on olulise tähtsusega hüppelaud lootuste tegelikkuseks muutmiseks. See sütitab meie loovust, taandab tüdimust, leevendab valu, avardab mõnutunnet ning rikastab meie kõige intiimsemaid suhteid. Kui inimesed on vastutahtmist ja pidevalt tõmmatud tagasi minevikku, viimasesse korda, kus nad tundsid intensiivset hõlmatust ja sügavaid emotsioone, kannatavad nad kujutlusvõime puudumise, vaimse paindlikkuse kaotsimineku all. Ilma kujutlusvõimeta ei ole lootust, ei mingit võimalust ette kujutada paremat tulevikku, ei ühtki kohta, kuhu minna, ei ühtki eesmärki, mille poole püüelda. Rorschachi testid õpetasid meile ka, et traumeeritud inimesed näevad maailma olemuslikult teistsugusel viisil. Enamikule meist tähendab mööda tänavat kõndiv mees lihtsalt inimest, kes on otsustanud pisut jalutada. Kuid vägistamisohver võib temas näha inimest, kes tahab talle halba teha, ning satub paanikasse. Vali kooliõpetaja võib keskmise lapse jaoks olla lihtsalt pelutav, kuid sellise lapse jaoks, kelle kasuisa teda peksab, võib ta kehastada piinajat ning kutsuda esile raevunud rünnaku või kohutatult nurka kössitõmbumise.
TRAUMASSE KINNIKIILUNUD
Meie kliinik oli üle ujutatud veteranidest, kes otsisid psühhiaatrilist abi. Kvalifitseeritud arstide karjuva nappuse tõttu oli aga kõik, mida me teha saime, enamiku registreerimine ootenimekirja, olgugi et nad samal ajal jätkasid iseenda ja oma perekonna julma kohtlemist. Hakkasime nägema veteranide arreteerimisjuhtude järsku tõusu vägivaldsete rünnakute ja purjuspäi kaklemiste eest, samuti oli alarmeerivalt palju enesetappe.
Sain loa moodustada noorte Vietnami veteranide jaoks tugirühm, mis täidaks teatud laadi „hoiumahuti” ülesannet, kuni reaalne teraapia alata saab.
Avaseansil, mis oli korraldatud rühma endiste mereväelaste jaoks, kuulutas esimene sõna võtnud mees järsult: „Ma ei taha sõjast rääkida.” Vastasin, et rühmaliikmed võivad rääkida kõigest, millest tahavad. Pärast pooletunnist piinavat vaikust hakkas üks veteran lõpuks rääkima oma helikopteriavariist. Minu hämmastuseks ärkasid ülejäänud otsekohe ellu, rääkides tulise intensiivsusega oma traumaatilistest kogemustest. Nad kõik tulid järgmisel nädalal tagasi, ja ka ülejärgmisel. Rühmas said nad leida kõlapinna ja tähenduse sellele, mis varem oli olnud üksnes õudus- ja tühjustunne. Nad võisid taas tunda seltsimehelikkust, mis oli olnud nende sõjakogemuses nii olulisel kohal. Nad nõudsid, et mina pean olema nende taasleitud üksuse liige, ja kinkisid mulle sünnipäevaks mereväekapteni vormi. Tagasivaates paljastas see tegu osa probleemist: sa olid kas sees või väljas – sa kas kuulusid üksusse või olid eikeegi. Pärast traumat jaguneb maailm teravalt nende vahel, kes sellest teavad ja kes mitte. Inimesi, kes pole ise traumeerivaid olukordi läbi elanud, ei saa usaldada, kuna nad ei saa sellest aru. Kurvastaval kombel hõlmab see sageli abikaasat, lapsi ja töökaaslasi.
Hiljem juhtisin ma teist rühma, seekord olid seal Pattoni armee veteranid – juba seitsmekümnendates eluaastates mehed, kõik piisavalt vanad, et mulle isaks olla. Saime kokku esmaspäevahommikuti kell kaheksa. Bostonis halvavad talvetormid mõnikord kogu ühiskondliku transpordi süsteemi, kuid minu hämmastuseks ilmusid kõik kohale isegi ränga tuisuga, kusjuures mõned neist pidid veteranide kliinikusse jõudmiseks mitu miili läbi lume rühkima. Jõuludeks kinkisid nad mulle 1940-ndatest pärit militaarseeria retrokäekella. Nagu mereväelaste rühma puhul, ei saanud ma ka sel korral olla nende tohter enne, kui nad tegid mu üheks endi seast.
Nii liigutavad kui need kogemused olidki, said rühmateraapia piirangud selgeks, kui ma õhutasin mehi rääkima probleemidest, millega nad oma igapäevaelus kokku puutuvad: suhetes abikaasa, laste, kallima ja pereliikmetega; asjaajamistes ülemusega ning tööst rahulolu saamises; ülemäärases alkoholitarbimises. Tüüpiline reaktsioon oli puiklemine ja vastupanu, ja selle asemel taaskord meenutamine, kuidas nad olid Hürtgeni metsas torganud täägi Saksa sõduri südamesse või kuidas nende helikopter oli Vietnami džunglis alla tulistatud.
Olgu nad trauma läbi elanud kümme aastat tagasi või rohkem kui nelikümmend, ei suutnud mu patsiendid sillata tühikut oma sõjaaegsete kogemuste ja praeguse elu vahel. Mõnikord oli sama sündmus, mis neile nii palju valu põhjustas, saanud ka nende ainsaks mõtestatuse allikaks. Nad tundsid end täielikult elus üksnes siis, kui meenutasid oma traumaatilist minevikku.
POSTTRAUMAATILISE STRESSIHÄIRE DIAGNOOSIMINE
Veteranide kliiniku tegevuse algusaegadel omistasime
