vend ja onu teda seksuaalselt ära kasutasid. Mõistsin, et meie „hoolitsev” toitmisaktsioon pidi tema jaoks välja nägema umbes nagu grupivägistamine. See kogemus, ja teised selletaolised, aitasid mul sõnastada oma õpilaste jaoks järgmise reegli: kui sa teed patsiendile midagi sellist, mida sa oma sõpradele või lastele ei teeks, mõtle järele, kas sa tahtmatult ei korda patsiendi minevikutraumat.
Oma puhketegevuse juhi rollis panin tähele kahte asja: rühmana tegutsedes olid patsiendid hämmastavalt kohmakad ja kehaliselt koordineerimata. Kui telklaagri korraldasime, seisis enamik niisama ja vaatas abitult pealt, kuidas ma telke püstitasin. Ükskord pidi meie paat Charles’i jõel tuulepuhangus peaaegu ümber minema, kuna nad kössitasid kobaras tuulevarjus, võimetud taipama, et neil tuleb paadi tasakaalustamiseks asukohta muuta. Võrkpallimängudes oli haiglatöötajate liikumine alati paremini koordineeritud kui patsientidel. Veel üks nende ühine omadus oli, et isegi nende kõige lõõgastunumad vestlused tundusid kunstlikud, puudu jäi loomulikest sujuvatest žestidest ja miimikast, mis on sõpradega suheldes tüüpilised. Nende tähelepanekute asjakohasus sai selgeks alles siis, kui olin kohtunud kehaterapeutide Peter Levine’i ja Pat Ogdeniga; järgmistes peatükkides räägin põhjalikult sellest, kuidas läbielatud trauma inimese kehas tallel püsib.
KANNATUSE MÕTESTAMINE
Pärast teadusuuringute osakonnas töötatud aastat jätkasin meditsiiniõpinguid ning seejärel läksin vastse meditsiinidoktorina tagasi MMHC-sse, et läbida psühhiaatriakursus – programm, kuhu vastuvõtmisest olin vaimustuses. Siin olid õppinud paljud kuulsad psühhiaatrid, nende seas Eric Candel, kes hiljem pälvis Nobeli preemia füsioloogias ja meditsiinis. Allan Hobson avastas haigla keldris asuvas laboris samal ajal, kui mina seal õppisin, unenägude loomisega tegelevad ajurakud, ning esimesed uuringud depressiooni põhistruktuuri väljaselgitamiseks korraldati samuti MMHC-s. Kuid paljude residentide jaoks olid suurimaks tõmbenumbriks patsiendid. Veetsime nendega iga päev kuus tundi ja saime siis rühmana kokku vanempsühhiaatritega, et jagada oma tähelepanekuid, esitada küsimusi ning võistelda teravmeelsete kommentaaride esitamises.
Meie oivaline õpetaja Elvin Semrad õhutas meid aktiivselt esimesel õppeaastal psühhiaatriaõpikuid mitte lugema. (See intellektuaalse nälgimise dieet võib olla põhjuseks, miks hiljem said enamikust meist aplad raamatuneelajad ning viljakad kirjutajad.) Semrad ei tahtnud, et meie reaalsustaju ähmastaksid psühhiaatriliste diagnooside pseuodoveendumused. Mäletan, et ükskord küsisin talt: „Kuidas te seda patsienti nimetaksite – skisofreenik või skisoafektiivne?” Ta vaikis ja silitas lõuga, ilmselgelt sügavalt mõttes. „Ma arvan, et nimetaksin teda Michael McIntyre’iks16,” vastas ta lõpuks.
Semrad õpetas meile, et enamik inimlikke kannatusi on seotud armastuse ja kaotusega ning et terapeutide töö on aidata inimestel elutegelikkust „tunnistada, kogeda ja taluda” – koos kõigi selle rõõmude ja südamevaludega. „Meie kannatuste suurim allikas on valed, mis me endale räägime,” tavatses ta öelda, õhutades meid oma kogemuse iga tahu puhul enda vastu ausaks jääma. Ta ütles sageli, et inimesed ei areneks kunagi edasi ilma teadmata, mida nad teavad, ning tundmata, mida nad tunnevad.
Mäletan, et olin üllatunud, kuuldes seda silmapaistvat, eakat Harvardi professorit pihtimas, kui lohutav oli tema jaoks tunda õhtuti uinudes enda vastas oma naise peput. Enda niisuguseid lihtsaid inimlikke vajadusi paljastades aitas ta meil mõista, kui olulised need inimese elus on. Suutmatus neid endale tagada toob kaasa tömbistatud eksistentsi, ükskõik kui kõrgelennulised on meie mõtted ja maailmakuulsad me saavutused. Tervenemine, ütles ta meile, sõltub kogemuslikust teadmusest: saad oma elu eest täielikult hea seista üksnes siis, kui suudad tunnustada oma kehalist reaalsust, koos kõigi selle anatoomiliste mõõdetega.
Meie elukutse liikus sellegipoolest teises suunas. Aastal 1968 avaldas ajakiri American Journal of Psychiatry selle osakonna uurimistöö tulemused, kus ma abilisena töötanud olin. Need näitasid ühehäälselt, et skisofreenilised patsiendid, kes said ainult ravimravi, tervenesid paremate tulemustega kui need, kes vestlesid Bostonis kolm korda nädalas parimate terapeutidega.17 See uuring oli üks paljudest teetähistest rajal, mis järk-järgult muutis meditsiini ja psühhiaatria lähenemist psühholoogilistele probleemidele: alates talumatute tundmuste ja suhete lõputult varieeruvatest väljendusvormidest kuni diskreetsete „häirete” ajuhaiguse mudelini.
Seda, kuidas meditsiin inimkannatustesse suhtub, on alati määratletud igal ajahetkel saadaoleva tehnoloogia abil. Enne valgustusajastut omistati käitumishälbeid Jumala tahtmisele, patule, maagiale, nõidadele ja kurjadele vaimudele. Alles 19. sajandil hakkasid Prantsuse ja Saksa teadlased uurima käitumist kui kohanemist maailma keerukusega. Nüüd kerkis esile uus paradigma: viha, iha, uhkus, ahnus, ihnsus ja laiskus – nagu ka muud probleemid, mille ohjes hoidmiseks on inimesed alati vaeva näinud – vormiti ümber „tõbedeks”, mida on võimalik õigete kemikaalide manustamisega ravida.18 Paljud psühhiaatrid tundsid kergendust ja heameelt, kui said olla „päristeadlased” nagu nende medkooli kursusekaaslased, kellel olid laborid, loomkatsed, kallid seadmed ja keerulised diagnostikatestid, ning Freudi ja Jungi taoliste udused teooriad sinnapaika jätta. Üks tunnustatud psühhiaatriaõpik läks koguni niikaugele, et kuulutas: „Vaimuhaiguse põhjuseks peetakse nüüd aju kõrvalekallet, keemilist tasakaalutust.”19
Nagu mu kolleegid, tervitasin minagi farmakoloogilist revolutsiooni innukalt. 1973 sai minust MMHC esimene psühhofarmakoloogia pearesident. Võisin olla ka Bostoni esimene psühhiaater, kes määras maniakaaldepressiivse patsiendi raviks liitiumi. (Olin lugenud austraallase John Cade’i tööst liitiumiga ning saanud haiglanõukogult loa seda katsetada.) Naine, kes oli viimased kolmkümmend viis aastat olnud igas maikuus maniakaalne ja igas novembris suitsiidselt depressiivne, lakkas liitiumiravil nende kahe seisundi vahel pendeldamast ja jäi kolmeks minu hoole all oldud aastaks stabiilseks. Kuulusin ka USA esimesse teadlasterühma, mis testis psühhoosivastast Clorazili kroonilistel patsientidel, kes olid lukustatud vanade hullumajade tagaruumidesse.20 Mõne patsiendi reaktsioon oli imepärane: inimesed, kes olid suure osa oma elust olnud suletud iseenda eraklikku ja kohutavasse reaalsusse, olid nüüd võimelised pöörduma tagasi oma perekonda ja kogukonda; patsiendid, kes olid kinni kiilutud süngusse ja meeleheitesse, hakkasid reageerima inimliku kontakti ilule ning töö ja mängu rõõmudele. Need hämmastavad tulemused tekitasid meis optimismi, et lõpuks ometi saame me inimlikele kannatustele lõpu teha.
Psühhoosivastased ravimid olid peamine tegur Ameerika Ühendriikide vaimuhaiglates elavate inimeste arvu vähendamisel: 1955. aastal oli neid üle 500 000, 1996. aastal alla 100 000.21 Tänapäeva inimestele, kes ei tea, milline nägi maailm välja enne nende raviviiside kasutuselevõttu, on selline muutus peaaegu kujuteldamatu.
Esimese aasta meditsiinitudengina külastasin ma Kankakee riigihaiglat Illinoisis ja nägin tursket arstiabilist külmaveevoolikuga uhtmas tosinat räpast, alasti, segases olekus patsienti mööblita päevapalatis, kus põrandas olid äravoolurestid. See mälestus tundub praegu pigem luupainaja kui millegi reaalsena, mida ma oma silmaga nägin. Mu esimene töö pärast residentuuri lõpetamist 1974. aastal oli eelviimase juhataja ametikoht kunagi auväärses institutsioonis, Bostoni riigihaiglas, mis varem oli majutanud tuhandeid patsiente ja laiunud tosinate hoonetega üle sadade aakrite, kus muuhulgas olid kasvuhooned, aiad ja töökojad – enamik neist selleks ajaks varemeis. Minu ametiajal hajutati sealseid patsiente järk-järgult „ühiskonda” – katusmõiste anonüümsetele varjupaikadele ja hooldekodudele, kus enamik neist lõpetas. (Iroonilisel moel asutati too haigla „asüüliumina”, mis tähendab „pelgupaika”, kuid omandas hiljem kurjakuulutava varjundi. 1979, peagi pärast mu tööleasumist veteranide kliinikus, keerati Bostoni riigihaigla väravad alatiseks lukku ja sellest sai tondilinn. Selles haiglas töötades jätkasin ma tööd MMHC psühhofarmakoloogialaboris, mis keskendus nüüd uuele uurimissuunale. 1960-ndatel olid USA Riiklike Tervisekeskuste (NIH) teadlased hakanud välja töötama tehnikaid hormoonide ja neurotransmitterite isoleerimiseks ning
