millist ainet nad võtavad, seega ei saanud meie eelarvamused uuringujärgseid hinnanguid mõjutada.
Kõigi uuringus osalejate enesetunne – isegi nende, kes olid saanud platseebot – paranes, vähemalt mõnevõrra. Enamik PTSH-alaseid uuringuid kajastavad märkimisväärset platseeboefekti. Inimesed, kellel jätkub piisavalt söakust osalemaks uuringus, mille eest neile ei maksta, kus neid torgitakse korduvalt süstlanõeltega ja kus neil on vaid viiskümmend protsenti tõenäosust tegelikku ravimit saada, on sisemiselt motiveeritud oma probleemi lahendama. Võib-olla seisneb nende tasu üksnes neile pööratavas tähelepanus, võimaluses vastata küsimustele, kuidas nad end tunnevad ja millest mõtlevad. Aga võib-olla on ema musil, mis trööstib laste kriimustusi, täpselt sama toimiv platseebo.
Prozac andis traumakliiniku patsientidega oluliselt paremaid tulemusi kui platseebo. Nad magasid sügavamalt; nad suutsid oma emotsioone paremini kontrollida ja heietasid vähem minevikumõtteid kui need, kes said ravimi asemel suhkrutableti.34 Kuid üllataval kombel ei avaldanud Prozac veteranide kliiniku patsientideks olevatele sõjaveteranidele mingit mõju – nende traumajärgse stressi sümptomid jäid muutumatuks. Need tulemused on paika pidanud enamikus hilisemates veteranide farmakoloogilistes uuringutes: kuigi mõnel neist on ilmnenud mõõdukas paranemine, pole enamik neist saanud ravimist mingit kasu. Ma pole kunagi suutnud seda nähtust selgitada, ja ma ei suuda leppida kõige levinuma selgitusega, et inimesi takistab paranemast pensioni või invaliidsustoetuse saamine. Lõppude lõpuks ei tea amügdala pensionitest mõhkugi – see lihtsalt tuvastab ohuolukordi.
Sellegipoolest on ravimid nagu Prozac ning sellega seotud Zoloft, Celexa, Cymbalta ja Paxil osutunud traumaga seotud häireseisundite ravimisel väga kasulikuks. Kasutasime Prozaci-uuringus Rorschachi testi, et mõõta, kuidas traumeeritud inimesed tajuvad oma keskkonda. Nende uuringute tulemitest saime olulisi viiteid, kuidas selle klassi ravimid (ametlikult selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ehk SSRI-d) võiksid toimida.
Enne Prozaci ravikuuri kontrollisid patsientide emotsioonid nende reaktsioone. Mõtlen näiteks minu hollandlasest patsiendist (ei osalenud Prozaci uuringus), kes tuli minu vastuvõtule, et saada leevendust lapsepõlveaegse vägistamise traumast ja kes oli otsekohe pärast minu hollandi aktsendi kuulmist veendunud, et kavatsen ta vägistada. Prozac tekitas olulise erinevuse: see andis PTSH-ga patsientidele perspektiivitunde35 ja aitas neil oma impulsside üle märkimisväärset kontrolli saavutada. Jeffrey Grayl pidi olema õigus: kui mu patsientide serotoniinitase tõuseb, muutuvad paljud neist vähemreageerivaks.
FARMAKOLOOGIA VÕIDUKÄIK
Ei kulunud palju aega, kuni farmakoloogia psühhiaatrias revolutsiooni korraldas. Ravimid andsid arstidele tunde, et nad saavad oma tööd tõhusamalt teha, ning pakkusid vahendit, mille mõju ulatus psühhoteraapiast kaugemale. Ravimid tootsid ka sissetulekut ning kasumit. Ravimitööstuselt saadud stipendiumid andsid meile laborid täis energilisi meditsiinitudengeid ja keerukaid instrumente. Psühhiaatriaosakonnad, mis olid alati olnud paigutatud haiglate keldrisse, hakkasid liikuma ülespoole, nii asukoha kui ka maine suhtes.
Üks selle muutuse sümbol leidis aset MMHC-s, kus 1990-ndate algul aeti täis ja sillutati ära haigla ujumisbassein, et laborile ruumi teha, ning siseruumis asuv korvpalliväljak jagati boksideks uue ravimikliiniku jaoks. Aastakümneid olid arstid ja patsiendid demokraatlikult jaganud basseinis sulistamise ja väljakul palliloopimise rõõme. Minagi veetsin ammu aega tagasi, kui olin osakonna abitööline, võimlas palju tunde koos patsientidega. See oli koht, kus me kõik saime taastada kehalise heaolutunde, saareke keset häda ja viletsust, millega me päevast päeva kokku puutusime. Nüüd oli sellest saanud koht, kus patsiente „korda seati”.
Ravimirevolutsioon, mis algas nii paljulubavalt, võib lõppkokkuvõttes olla teinud rohkem halba kui head. Teooria, et vaimuhaigust põhjustab peamiselt aju keemiline tasakaalutus, mida saab spetsiifiliste ravimitega korrigeerida, on laialdaselt omaks võetud – nii meedia ja üldsuse kui ka meditsiinitöötajate poolt.36 Paljudes kohtades on ravimid teraapia asendanud ning võimaldanud patsientidel oma probleemid summutada ilma nende all lasuvaid põhjuseid käsitlemata. Antidepressandid võivad inimeste igapäevase toimimisvõime soodustamisel palju ära teha, ja kui asi jõuab valikuni, kas võtta unerohtu või juua end igal õhtul oimetuks, et mõni tund und saada, pole küsimustki, kumba varianti eelistada. Inimestele, kes on väsinud püüdmast omal jõul abi saada, näiteks joogakursuste, trennikavade või lihtsalt mõttetegevuse abil, võivad ravimid sageli tuua elupäästvat kergendust. SSRI-d võivad palju ära teha, et aidata traumeeritud inimestel oma emotsioonide orjusest vabaneda, kuid neid tuleks siiski pidada üksnes üldise raviplaani täienduseks.37
Olles PTSH ravimite teemal korraldanud arvukaid uuringuid, olen ma aru saanud, et psühhiaatrilistel ravimitel on tõsine miinuspool, kuna need võivad tähelepanu taustal asuvate probleemidega tegelemiselt kõrvale juhtida. Ajuhaiguse mudel võtab inimeste saatuse kontrollimise nende kätest ära ning paneb vastutuse nende probleemide kõrvaldamise eest arstidele ja kindlustusfirmadele. Kolme viimase aastakümne jooksul on psühhiaatriaravimitest saanud meie kultuuri vältimatu tugi, kuid kahtlaste tagajärgedega. Võtame näiteks antidepressandid. Kui need oleksid tõepoolest nii tõhusad, nagu meid on uskuma pandud, peaks depressioon praeguseks olema ühiskonnas seljataha jäänud probleem. Kuid olgugi et antidepressantide kasutamine üha kasvab, pole see depressioonidiagnoosiga haiglasse määramiste arvu kahandanud. Kahe viimase aastakümne jooksul on depressiooniravi saavate inimeste hulk kolmekordistunud ja praegu võtab antidepressante iga kümnes ameeriklane.38
Uus põlvkond antipsühhootikume nagu Abilify, Risperdal, Zyprexa ja Seroquel on Ameerika Ühendriikides kõige suurema läbimüügiga ravimid. 2012. aastal kulutas elanikkond Abilifyle kokku 1 526 228 dollarit, rohkem kui ühelegi teisele ravimile. Kolmandal kohal oli Cymbalta, antidepressant, mille müüginumber ületas miljard dollarit39, olgugi et see pole kunagi osutunud tõhusamaks kui vanema põlvkonna antidepressandid nagu Prozac, millest on saada tunduvalt odavamaid geneerilisi variante. Medicaid, valitsuse terviseprogramm vähekindlustatutele, kulutab antipsühhootikumidele rohkem kui ühelegi muule ravimiliigile.40 2008. aastal, mis on kõige hiljutisem aasta, mille kohta on olemas terviklikud andmed, kulutas see antipsühhootikumidele 3,6 miljardit, võrrelduna 1999. aastal kulutatud 1,65 miljardiga. Alla kahekümneaastaste Medicaidi poolt tasutud antipsühhootikumide võtjate arv on vahemikus 1999–2008 kolmekordistunud. 4. novembril 2013 nõustus Johnson & Johnson maksma enam kui 2,2 miljardit kriminaal- ja tsiviiltrahve, et vaigistada süüdistusi, nagu oleks firma antipsühhootikumi Risperidal sündmatult propageerinud eakamatele täiskasvanutele, lastele ning arenguhäiretega inimestele.41 Kuid seda välja kirjutanud arste ei võta keegi vastutusele.
Praegu võtab Ameerika Ühendriikides psühhoosivastaseid ravimeid pool miljonit last. Madala sissetulekuga peredest pärit lastele määratakse psühhoosivastaseid ravimeid neli korda suurema tõenäosusega kui erakliinikutes kindlustatud lastele. Neid ravimeid kasutatakse sageli selleks, et muuta väärkoheldud ja hüljatud lapsed kergemini juhitavaks. 2008. aastal määrati Medicaidi kaudu antipsühhootikume 19 045 viieaastasele ja nooremale lapsele.42 Üks uuring, mis põhines Medicaidi andmetel kolmeteistkümnest osariigist, leidis, et psühhoosivastaseid ravimeid saab 12,4 protsenti kasuperedes kasvavatest lastest, võrrelduna Medicaidi abiks valikukõlbuliku 1,4 protsendiga laste üldarvust.43 Need ravimid muudavad lapsed hõlpsamini käsitletavateks ja vähem agressiivseteks, kuid need mõjutavad ka laste motivatsiooni, mängulusti ja uudishimu, mis on hästitoimivaks ja kaasatöötavaks ühiskonnaliikmeks kasvamisel asendamatud omadused.
Antipsühhootikume võtvaid lapsi ähvardab ka haiglaselt paksuks minemise ja diabeedi väljakujunemise oht. Samal ajal on tõusuteel ravimite üleannustamised, kombineerituna psühhoosivastastest ravimitest ja valuvaigistitest.44
Kuna ravimid on muutunud nii kasumlikuks, ei avalda peamised meditsiiniajakirjad
