et norepinefriini ebanormaalne tase on seotud depressiooniga ja dopamiinitase skisofreeniaga, tekkis lootus, et meil õnnestub välja töötada ravimeid, mis võtavad sihikule aju spetsiifilised anomaaliad. See lootus ei täitunud kunagi, kuid meie pingutused mõõtmistöös, kuidas ravimid võivad vaimseid sümptomeid mõjutada, viisid välja selle elukutse veel ühe põhjaliku muutuseni. Teadlaste vajadus täpse ja süsteemse viisi järele oma leidude edasiandmiseks tipnes niinimetatud uurimisdiagnostiliste kriteeriumide väljatöötamisega, milles mina osalesin tühise uurimisassistendina. Neist kriteeriumidest kujunes lõpuks alus esimesele kavakindlale süsteemile psühhiaatriliste probleemide diagnoosimiseks, APA käsiraamatule „Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders” (vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat, edaspidi DSM), millele üksmeelselt viidatakse kui „psühhiaatria piiblile”. Rajatähiseks saanud 1980. aasta DSM-III eessõna oli asjakohaselt tagasihoidlik ning tunnistas, et see diagnostikasüsteem on ebatäpne – koguni nii ebatäpne, et seda ei tohiks kohtumeditsiinis või kindlustusjuhtumite käsitlemisel iial kasutada.22 Nagu peagi näeme, oli selline tagasihoidlikkus kahetsusväärselt lühiajaline.
ÕPITUD ABITUS
Hõlmatud nii paljude õhus rippuvate küsimustega traumaatilise stressi kohta, hakkas mind paeluma idee, et tärkav neuroteaduse valdkond võiks pakkuda mõningaid vastuseid, ning ma hakkasin osalema Ameerika Neuropsühhofarmakoloogia Kolleegiumi (ACNP) koosolekutel. 1984. aastal pakkus ACNP mitmeid huvitavaid loenguid ravimiarendusest, kuid alles mõni tund enne planeeritud lendu tagasi Bostonisse kuulsin ma ettekannet Colorado Ülikooli teadurilt Steven Maierilt, kes oli teinud Pennsylvania Ülikoolis koostööd Martin Seligmaniga. Ettekande teemaks oli loomadel ilmnev õpitud abitus. Maier ja Seligman olid korduvalt andnud valusaid elektrilööke lukustatud puuri suletud koertele. Nad nimetasid seda seisundit „õpitud abituseks”.23 Koeraarmastajana mõistsin ma, et poleks ise eales saanud niisugust uuringut läbi viia, kuid mulle pakkus huvi, kuidas niisugune julmus võiks loomi mõjutada.
Pärast korduvate elektrilöökide andmist avasid teadlased puuride uksed ja andsid seejärel koertele uue elektrilöögi. Kontrollrühma kuuluvad koerad, kellele polnud kunagi varem elektrilööki antud, jooksid otsemaid minema, kuid need koerad, kes olid varem allutatud õpitud abitusele, ei teinud katsetki põgeneda, olgugi et puuriuks oli pärani – nad lihtsalt lamasid puuripõrandal, niutsusid ja roojasid. Pelk põgenemise võimalus ei pruugi panna traumeeritud loomi, ega inimesi, tingimata vabadusse pagema. Nagu Maieri ja Seligmani koerad, annavad paljud traumeeritud inimesed lihtsalt alla. Selle asemel et riskida katsetamist uute võimalustega, jäävad nad kinni hirmu kütke, mis on neile tuttav.
Maieri ettekanne haaras mind jäägitult. See, mida nad olid teinud neile vaestele koertele, oli täpselt sama, mis oli juhtunud minu traumeeritud inimpatsientidega. Ka nemad olid varem allutatud kellelegi (või millelegi), mis oli neile põhjustanud kohutavat häda – halba, mille eest neil polnud mingit võimalust põgeneda. Sõelusin minu juures ravil olevad patsiendid mõttes kiiresti läbi. Peaaegu kõik olid olnud mingil moel lõksus või liikumatuks tehtud, võimetud tegutsema või vältimatut eemale peletama. Nende „võitle või põgene” reaktsioon oli nurja aetud, ja tulemuseks oli kas äärmine ärritus või kokkuvarisemine.
Maier ja Seligman leidsid lisaks, et traumeeritud koerte organism eritas normaalsest palju suuremates kogustes stressihormoone. See toetas arusaamu, mida me hakkasime omandama traumaatilise stressi bioloogiliste mõjurite kohta. Rühm noori teadlasi, nende seas Steve Southwick ja John Krystal Yale’ist, Arieh Shalev Hadassah meditsiinikoolist Jeruusalemmas, Frank Putnam USA Riiklikust Vaimse Tervise Instituudist (NIMH) ja Roger Pitman, kes hiljem töötas Harvardis, leidsid kõik, et traumeeritud inimeste organism eritab suurtes kogustes stressihormoone veel kaua aega pärast tegeliku ohu möödumist, ning Rachel Yehuda New Yorgi Mount Sinai haiglast oponeeris neile oma näiliselt paradoksaalsete tõendustega, et stressihormoon kortisooli tase on posttraumaatilise stressihäire korral madal. Tema avastus omandas mõtte alles siis, kui ta uurimistöö selgitas, et kortisool lõpetab stressireaktsiooni, saates organismile signaali „kõik on korras”, ning et PTSH puhul ei lähe organismi stressihormoonide tase pärast ohu möödumist tegelikult tagasi lähtejoonele.
Ideaaljuhul peaks inimese stressihormoonide süsteem ohule välkkiirelt reageerima, kuid seejärel meid tagasi rahuolekusse viima. PTSH patsientidel aga ei tule stressihormoonide süsteem selle tasakaalustava aktiga toime. Võitle/põgene/tardu signaalid jätkuvad ka pärast ohu möödumist, ja nagu koertega juhtus, ei normaliseerugi enam. Selle asemel väljendub jätkuv stressihormoonide tootmine erutusseisundi ja paanikana ning mõjub pikaajalises plaanis nende tervisele laastavalt.
Jäin tol päeval oma lennukist maha, kuna mul oli vaja Steve Maieriga rääkida. Tema õpituba pakkus vihjeid mitte üksnes mu patsientide sügavamatele probleemidele, vaid ka võimalikke teid nende lahendamiseks. Näiteks olid tema ja Seligman leidnud, et ainus viis traumeeritud koertele õpetada, kuidas elektrilöögist hoiduda, kui uksed avatud olid, seisnes nende korduvas puurist välja tirimises, et nad füüsiliselt kogeksid, kuidas minema pääseda. Mõtisklesin, kas me saaksime aidata ka mu patsiente, kelle põhjapanev orientatsioon oli, et neil pole võimalik enda kaitsmiseks midagi ette võtta. Kas mu patsiendid vajasid ehk samuti füüsilist kogemust, et taastada sisemine olukorra kontrollimise tunne? Mis siis, kui neid saaks õpetada füüsiliselt liikuma, et põgeneda potentsiaalselt ohtlikust situatsioonist, mis sarnanes traumale, kus nad olid lõksu jäänud ja liikumisvõimetuks tehtud? Nagu täpsemalt selgitan raamatu 5. peatükis, mis käsitleb ravimeetodeid, oli see üks järeldusi, millele ma viimaks jõudsin.
Edasised loomade uuringud hiirte, rottide, kasside, ahvide ja elevantidega andsid täiendavaid põnevaid andmeid.24 Näiteks, kui teadlased lasid kosta valjul, häirival helil, sibasid need hiired, kes olid kasvanud soojas pesas ja küllusliku toiduga, viivitamatult pessa tagasi. Ka teine rühm, keda oli kasvatatud lärmakas pesas ja napil toidul, kiirustas samuti pessa, isegi pärast viibimist tunduvalt meeldivamas keskkonnas.25
Hirmunud loomad jooksevad koju, ükskõik kas kodu on turvaline või hirmutav. Mõtlesin väärkohtlevatest peredest pärit patsientidele, kes läksid üha koju tagasi, et seal jälle haiget saada. Kas traumeeritud inimesed on mõistetud otsima pelgupaika selles, mis on tuttavlik? Kui nii, siis miks, ja kas neid on võimalik aidata kiinduda kohtadesse ja tegevustesse, mis on ohutud ja meeldivad?26
TRAUMAST SÕLTUVUSES: MÕNU VALU JA VALU MÕNU
Üks asjadest, mis mu kolleegi Mark Greenbergi ja mind hämmastas, kui me Vietnami lahinguveteranidele rühmateraapiat korraldasime, oli see, kuidas vaatamata õudustundele ja leinale näisid paljud neist otsekui ellu ärkavat, kui rääkisid oma kopteriavariidest ja surevatest kaaslastest. (Endine New York Timesi korrespondent Chris Hedges, kes kajastas arvukaid brutaalseid konflikte, pani oma raamatule pealkirjaks „Sõda on vägi, mis annab meile mõtte”.27). Paljud traumeeritud inimesed näivad otsivat kogemusi, mis enamiku meist judisema paneks28, ja patsiendid kurdavad sageli ebamäärast tühjusetunnet ja igavust, kui nad pole parajasti vihased, surve all või hõlmatud mõne ohtliku tegevusega.
Minu patsient Julia langes kuueteistaastaselt hotellitoas jõhkra, relva ähvardusel vägistamise ohvriks. Peagi pärast seda hakkas ta suhtlema vägivaldse kupeldajaga, kes teda prostitueeris. Mees peksis ta regulaarselt läbi. Julia oli prostitutsiooni tõttu korduvalt vangis, kuid läks alati oma kupeldaja juurde tagasi. Lõpuks sekkusid ta vanavanemad ja maksid kinni intensiivse võõrutusravi. Kui Julia oli edukalt läbinud statsionaarse patsiendi kursuse, hakkas ta töötama registraatorina ja läks kohalikku kolledžisse täiskasvanute kursustele. Sotsioloogiaklassis kirjutas ta semestriarvestuse prostitutsiooni vabastavatest võimalustest, milleks luges mitme kuulsa prostituudi memuaare. Järk-järgult kukkus ta kõigilt kursustelt välja. Lühike suhe kursusekaaslasega läks peagi rappa – mees oli tema jaoks ahastamapanevalt igav, ütles Julia,
