oli kaua aega peetud üheks riigi parimaks psühhiaatriahaiglaks, Harvardi meditsiinikooli akadeemilise kuningriigi kroonijuveeliks. Minu osakonna teadustöö põhieesmärk oli määratleda, kas skisofreeniana diagnoositud esmase vaimse häire üle elanud noorte inimeste ravis annab paremaid tulemusi psühhoteraapia või ravimravi. Freudi psühhoanalüüsist välja kasvanud vestlusravi oli Massachusettsi keskuses vaimuhaiguste ravimisel endiselt esmane ravimeetod. Kuid 1950-ndate algul oli rühm Prantsuse teadlasi avastanud uue ühendi, kloorpromasiini (mida müüdi kaubamärgi all Thorazine), mis võiks patsiente „rahustada” ning taandada ärevust ja kalduvust meelepetetele. See andis toitu lootusele, et ravimeid on võimalik välja töötada ka niisuguste tõsiste vaimsete probleemide raviks nagu depressioon, ärevus ja maania, samuti skisofreenia mõne kõige häirivama sümptomi leevendamiseks.
Abilisena polnud mul osakonna tegevuse teadusliku aspektiga mingeid kokkupuuteid ja mulle ei öeldud kunagi, millist ravi üks või teine patsient sai. Nad olid kõik minuga umbes ühevanused – tudengid Harvardist, MIT-ist ja Bostoni Ülikoolist. Mõned olid püüdnud end tappa; teised lõikusid end noa või žiletiga; mitmed olid rünnanud oma toanaabreid või oma vanemaid või sõpru prognoosimatu, irratsionaalse käitumisega muul moel hirmutanud. Minu töö oli hoida nad hõlmatuna üliõpilaste jaoks normaalsete tegevustega nagu kohalikus pitsabaaris käimine, lähikonna riigimetsas telkimine, Red Soxi mängude jälgimine ning Charles’i jõel purjetamine.
Selles valdkonnas täieliku uustulnukana osalesin ma osakonna koosolekutel pingsa tähelepanuga, püüdes dešifreerida patsientide komplitseeritud kõnet ja loogikat. Samuti tuli mul õppida toime tulema nende irratsionaalsete pursete ja kabuhirmus tagasitõmbumisega. Ühel hommikul leidsin patsiendi tema magamistoas seismas nagu skulptuur, üks käsi kaitsvalt tõstetud, nägu hirmust tardunud. See neiu jäi sinna täiesti liikumisvõimetuna vähemalt kaheteistkümneks tunniks. Arstid andsid mulle tema seisundi jaoks nime – katatoonia –, kuid isegi õpikud, mida seejärel uurisin, ei selgitanud, mida sel puhul teha saaks. Me lihtsalt ootasime, kuni see üle läheb.
ENNE PÖÖRDEPUNKTI
Veetsin selles osakonnas palju öid ja nädalavahetusi, mis andis mulle võimaluse näha asju, mida arstid oma lühivisiitide ajal kunagi ei näinud. Kui patsiendid ei saanud magada, uitasid nad sageli, hommikumantel tihedalt ümber keha mähitud, õdede hämardatud tuppa, et veidi vestelda. Näis, et öövaikus aitab neil avaneda, ja nad rääkisid mulle lugusid sellest, kuidas neid oli pekstud, vägistamiseks rünnatud või pilastatud, sageli omaenda vanemate, mõnikord sugulaste, klassikaaslaste või naabrite poolt. Nad jagasid mälestusi sellest, kuidas lamasid öösiti oma voodis, abitud ja täis õudust, kuulates, kuidas ema saab peksa nende isa või uue elukaaslase käest, kuulates, kuidas vanemad karjuvad üksteisele kohutavaid ähvardusi, kuulates mööbli purunemise heli. Teised rääkisid mulle isast, kes tuli koju silmini täis – kuidas nad kuulsid ta samme välistrepil ja kuidas nad olid valmis, et ta tuleb sisse, tirib nad voodist välja ja karistab mingi väljamõeldud pahateo eest. Mitu naist meenutasid, kuidas nad lamasid ärkvel, liikumatult, oodates vältimatut – vend või isa tuleb tema tuppa ja vägistab ta.
Hommikuste arstivisiitide ajal esitasid noored arstid oma juhtumid ülemustele, see oli rituaal, mida osakonnas töötavatel abilistel oli lubatud vaikselt pealt vaadata. Harva mainisid nad niisuguseid seiku nagu need, mida mina olin kuulnud. Sellegipoolest on paljud hilisemad uuringud nende kesköiste pihtimuste asjakohasust kinnitanud: praeguseks teame, et enam kui poolt psühhiaatrilist ravi otsinud inimestest on lapsena rünnatud, maha jäetud, hüljatud või koguni vägistatud, või on nad pealt näinud peresisest vägivalda.14 Ent niisugused kogemused tundusid arstide ringkäigu ajal olevat olematuks taandatud. Mind üllatas sageli ükskõiksus, millega patsientide sümptomitest räägiti, ja kui palju aega kulutati sellele, et püüda nende enesetapumõtteid ja ennasthävitavat käitumist taltsutada, selle asemel et mõista meeleheite ja abituse võimalikke põhjuseid. Olin rabatud ka sellest, kui vähe pöörati tähelepanu nende saavutustele ja püüdlustele; sellele, kellest nad hoolisid, keda armastasid või vihkasid; mis neid motiveeris ja hõlmas, mis neid kinni kiilus, mis tekitas neis rahulolutunde – nende elu olemusele.
Mõni aasta hiljem, noore arstina, sattusin ma vastamisi meditsiinilise mudeli eriti räige näitega. Tegin sel ajal öötööd katoliiklikus haiglas, vaadates läbi naisi, kes olid haiglasse suunatud depressioonivastase elektrišoki saamiseks. Alati uudishimulikuks iseendaks jäädes pöörasin ma pilgu nende haigekaartidelt neile endile, esitades küsimusi nende elu kohta. Paljud neist jagasid varmalt lugusid oma valulikust abielust, probleemsetest lastest, abortide tõttu tekkinud süütundest. Sellal kui nad rääkisid, lõid nad silmanähtavalt särama ning sageli tänasid mind ülevoolavalt, et olin neid ära kuulanud. Mõned neist polnud kindlad, kas nad tõepoolest ikka veel elektrišokki vajavad, olles saanud nii palju südamelt ära rääkida. Mul oli pärast neid kohtumisi alati kurb tunne, kuna teadsin, et järgmisel hommikul neile määratavad raviviisid kustutavad kõik mälestused meie vestlusest. Ma ei pidanud sellel tööl kuigi kaua vastu.
MMHC tööst vabadel päevadel läksin sageli Harvardi meditsiinikooli Countway meditsiiniraamatukokku, et saada rohkem teada patsientide kohta, keda mulle oli määratud aidata. Ühel laupäeva pärastlõunal sattusin traktaadile, millesse suhtutakse tänini lugupidamisega: Eugen Bleureri 1911. aasta õpik „Dementia Praecox”. Bleureri tähelepanekud olid hämmastavad: skisofreenikute kehahallutsinatsioonide seas on kaugelt kõige sagedasemad ja olulisemad seksuaalsed tajumused. Need patsiendid kogevad kõiki normaalse ja ebanormaalse seksuaalse rahulduse naudinguid ja ekstaase, kuid veel sagedamini kõikvõimalikke rõvedaid ja tülgastavaid akte, mida kõige ekstravagantsem fantaasia suudab välja nuputada. Meespatsiendid võtavad endalt pipetiga spermat; stimuleeritakse valulikke erektsioone. Naispatsiendid vägistavad ja vigastavad end kõige saatanlikumal moel … Vaatamata paljude niisuguste hallutsinatsioonide sümboolsele tähendusele vastab enamik neist reaalsetele aistingutele.15
See pani mind juurdlema. Meie patsientidel olid hallutsinatsioonid, arstid esitasid nende kohta rutiinselt küsimusi ja panid need kirja patsientide häirituse ulatust näitavate märkidena. Ent kui lood, mida ma öötundidel kuulnud olin, olid tõesed, kas ei või siis olla, et need „hallutsinatsioonid” on tegelikult mälukillud reaalsetest kogemustest? Kas meelepetted olid üksnes haige aju väljamõeldised? Kas inimesed suudaksid ette kujutada kehalisi aistinguid, mida nad tegelikult polnud iial kogenud? Kas loovuse ja patoloogilise kujutlusvõime vahel eksisteeris selge eraldusjoon? Aga mälu ja kujutluse vahel? Need küsimused on tänaseni vastamata, kuid uuringud on näidanud, et inimesed, keda on lapsena ahistatud, tunnevad sageli aistinguid (näiteks kõhuvalu), millel puudub ilmne kehaline põhjus; nad kuulevad ohu eest hoiatavaid hääli või süüdistavad end julmades kuritegudes.
Polnud kahtlust, et paljud osakonnas viibivad patsiendid panid toime vägivaldseid, veidraid ja ennasthävitavaid tegusid, eriti siis, kui tundsid frustratsiooni, kogesid nurjumist või saadi neist valesti aru. Nad sattusid jonnihoogu, virutasid taldrikuid katki, purustasid aknaid ja lõikusid end klaasikildudega. Tol ajal polnud mul aimugi, miks võiks keegi lihtsale palvele („las ma teen su juuksed sellest sodist puhtaks”) reageerida raevu või kabuhirmuga. Harilikult järgisin kogenud õdede eeskuju, kes andsid märku, millal tagasi tõmbuda, või kui see tulemusi ei andnud, siis patsienti taltsutada. Mind üllatas ja häiris rahuldustunne, mida mõnikord tundsin, kui olin patsiendi põrandale pikali väänanud, et õde saaks talle süsti teha, ja tasapisi hakkasin ma mõistma, kui suur osa meie ametialasest väljaõppest oli suunatud sellele, et aidata meil õudust ja nõutust äratava reaalsusega tegeledes kontroll säilitada.
Sylvia oli imekena 19-aastane Bostoni Ülikooli tudeng, kes harilikult istus omaette ühisruumi nurgas, nähes välja surmani hirmunud ja sõna otseses mõttes kõnevõimetu, kuid kelle maine tähtsa Bostoni mafiooso tüdruksõbrana andis talle mõistatusliku aura. Pärast seda, kui ta oli enam kui nädala jooksul toidust keeldunud ja hakkas kiiresti kaalu kaotama, otsustasid arstid, et ta tuleb panna sundtoitmisele.
