ära teha väga vähe. Tugevatoimelised ravimid, mida me sageli määrasime, tekitasid meeste peas sellise udu, et nad suutsid vaevu funktsioneerida. Kui me õhutasime neid rääkima traumeeriva sündmuse täpsetest üksikasjadest, vallandasime sageli tahtmatult täieulatusliku mälestustesse kaevumise, selle asemel et aidata neil probleemi lahendada. Paljud jätsid ravi pooleli, kuna meil mitte üksnes ei õnnestunud neid aidata, vaid mõnikord muutsime nende seisundi koguni hullemaks.
Pöördepunkt saabus 1980. aastal, kui rühm Vietnami veterane, keda aitasid New Yorgi psühhoanalüütikud Chaim Shatan ja Robert J. Lifton, pidas edukaid läbirääkimisi Ameerika Psühhiaatrite Liiduga (edaspidi APA), et moodustada uus diagnoos: posttraumaatiline stressihäire ehk PTSH, mis kirjeldas tervet hulka sümptomeid, mida suuremal või väiksemal määral võis leida kõigi meie patsientide juures. Sümptomite süstemaatiline määratlemine ja konkreetseks sündroomiks grupeerimine andis lõpuks ometi nime nende inimeste kannatustele, kes ägasid õudus- ja abitustunde koorma all. Kui PTSH kontseptuaalne raamistik paika sai, oli loodud keskkond meie patsientide mõistmise radikaalseks muutuseks. See viis lõpuks välja arvukate uuringuteni ja katseteni leida tulemuslikke raviviise.
Selle uue diagnoosiga kaasnenud võimalustest inspireerituna tegin ma veteranide kliinikule ettepaneku korraldada uuring traumeerivate mälestuste bioloogiast. Kas PTSH diagnoosiga patsientide mälestused erinesid teiste inimeste omadest? Enamiku inimeste jaoks hägustub mälestus ebameeldivast sündmusest aja jooksul või muundatakse millekski healoomulisemaks. Kuid suurem osa meie patsiente olid võimetud muutma oma minevikku pajatuseks ammustest aegadest.8
Stipendiumitaotluse tagasilükkamise esimene rida ütles: „Pole kunagi tõendatud, et PTSH on veteranide kliiniku missioonis asjakohane.” Praeguseks on kliiniku missioon mõistagi koondunud just PTSH ja ajukahjustuste diagnoosimise ümber ning märkimisväärsed ressursid on eraldatud traumeeritud sõjaveteranidele „tõenduspõhiste ravimeetodite” pakkumiseks. Kuid tol ajal olid asjad teisiti ja tahtmata töötada organisatsioonis, mille vaatenurk tegelikkusele minu omast nii määratult erines, andsin sisse lahkumisavalduse; aastal 1982 võtsin vastu ametikoha Massachusettsi Vaimse Tervise Keskuses (MMHC) Harvardi praktikumikliinikus, kus olin saanud oma psühhiaatridiplomi.
Minu uus ülesanne oli õpetada verivärsket teadusharu psühhofarmakoloogiat ehk ravimite määramist vaimuhaiguse leevendamiseks.
Oma uues töös puutusin peaaegu iga päev kokku probleemidega, mille olin veteranide kliinikust lahkumisega oma arvates seljataha jätnud. Minu kogemused sõjaveteranidega olid muutnud mu trauma mõjude suhtes nii tundlikuks, et nüüd kuulasin ma täiesti teistsuguse meelestatusega, kui masendunud ja ärevuses patsiendid rääkisid mulle lugusid pilastamisest ja perevägivallast. Eriti rabas mind see, kui paljud naispatsiendid rääkisid lapsepõlves läbi elatud seksuaalsest ahistamisest. See oli hämmastav, kuna tolle aja standardne psühhiaatriaõpik väitis, et verepilastus on Ameerika Ühendriikides äärmiselt harvaesinev nähtus, mille osaks saab ainult umbes üks miljonist naisest.9
Arvestades, et tollal elas Ühendriikides kokku kõigest sada miljonit naist, panin ma imeks, kuidas nelikümmend seitse, peaaegu pool neist, olid leidnud tee minu haigla keldrikorrusel asuvasse kabinetti.
Lisaks sedastas õpik: „Isa ja tütre vahelise verepilastuse rolli suhtes järgnevas tõsises psühhopatoloogias ei olda üksmeelel.”
Minu verepilastusliku minevikuga patsiendid olid „järgnevast psühhopatoloogiast” küll vaevu puutumata jäänud – nad olid sügavalt depressiivsed, segaduses, sageli hõlmatud võikalt ennastkahjustava käitumisega, näiteks enda lõikumine žiletiga. Edasi hakkas õpikutekst verepilastust praktiliselt heaks kiitma, selgitades, et „niisugune verepilastuslik tegevus vähendab isiku soodumust psühhoosiks ja võimaldab tal välismaailmaga paremini kohaneda”.10 Tegelikult, nagu selgus, on verepilastusel naiste heaolule vägagi laastav mõju.
Mitmel moel ei erinenud need patsiendid kuigivõrd veteranidest, kellest olin äsja lahkunud. Neilgi olid luupainajad ja häirivad minevikupildid. Nemadki kõikusid juhutiste plahvatuslike raevupursete ja pikkade emotsionaalse suletuse perioodide vahel. Enamikul neist oli teiste inimestega väga raske läbi saada ja mõttekate suhete alalhoidmine oli nende jaoks keeruline. Nagu me praegu teame, pole sõda ainus saatuselöök, mis inimelud rusudesse jätab. Kuigi tõsiseid traumajärgseid probleeme eeldatakse välja kujunevat umbes veerandil kõigist sõjatsoonis teenivatest sõduritest,11 kogeb suurem osa ameeriklastest teatud eluetapil vägivaldset isikuvastast kuritegu, ja täpsem aruanne on ilmsiks toonud, et kaksteist miljonit Ameerika Ühendriikides elavat naist on olnud vägistamise ohvrid. Üle poole kõigist vägistamisjuhtumitest toimub alla viieteistaastaste tüdrukutega.12 Paljude inimeste jaoks algab sõda koduseinte vahel: igal aastal teatatakse Ühendriikides umbes kolmest miljonist lapsest, kellele on osaks saanud väärkohtlemine ja hülgamine. Miljon neist juhtumitest on piisavalt tõsised ja veenvad, et sundida kohalikke lastekaitseteenistusi või kohtuid tegevusse asuma.13 Teisisõnu, iga sõduri kohta, kes välisriigi sõjapiirkonnas teenib, on kümme last, keda ohustatakse nende enda kodus. See on ülimalt traagiline, kuna kasvavatel lastel on äärmiselt raske taastuda, kui õuduse ja valu allikas ei ole vaenlase sõdur, vaid nende enda hooldaja.
UUED ARUSAAMAD
Kolme aastakümne jooksul, mis järgnesid Tomiga tutvumisele, oleme teada saanud tohutu palju mitte üksnes trauma mõjude ja avaldumisvormide, vaid ka viiside kohta, kuidas aidata traumeeritud inimestel tagasiteed leida. 1990-ndate algusest saati on ajukuvaseadmed meile näidanud, mis traumeeritud inimeste ajus tegelikult toimub. See on osutunud oluliseks vahendiks trauma põhjustatud kahjude mõistmisel ning juhtinud meid leidma ja sõnastama täiesti uusi patsientide ravimise viise.
Oleme hakanud aru saama ka sellest, kuidas talumatud kogemused mõjutavad meie sügavaimaid tundmusi ja suhet oma kehalise reaalsusega – meie olemuse tuuma. Oleme õppinud, et trauma ei ole pelgalt sündmus, mis kunagi minevikus aset leidis; see on ka jälg, mille see kogemus jättis inimese mõistusse, ajju ja kehasse. Traumajälje tagajärjed mõjutavad püsivalt seda, kuidas inimorganism suudab olevikus ellu jääda.
Trauma põhjustab põhjaliku ümberkorralduse selles, kuidas mõistus ja aju ettekujutust haldavad. See muudab mitte üksnes seda, kuidas ja millest me mõtleme, vaid ka mõtlemisvõimet ennast. Oleme avastanud, et traumaohvrite abistamine nendega juhtunut kirjeldavate sõnade leidmisel on läbinisti tulus, kuid harilikult mitte piisav. Loo jutustamine ise ei pruugi tingimata muuta organismi automaatseid kehalisi ja hormonaalseid reaktsioone, kuna ei taanda ülivalvsaks jäämist, valmisolekut kogeda igal hetkel rünnakut või vägivalda. Tõelise muutuse toimumiseks peab keha õppima, et oht on möödas, ja elama oleviku reaalsuses. Meie otsingud trauma mõistmisel on pannud meid teistmoodi suhtuma mitte üksnes mõistuse struktuuri, vaid ka protsessidesse, mille abil see terveneb.
2. PEATÜKK
PÕHJALIK PÖÖRE TEADVUSE JA AJU MÕISTMISES
Mida suurem kahtlus, seda suurem ärkamine; mida väiksem kahtlus, seda väiksem ärkamine. Pole kahtlust, pole ka ärkamist.
– C. C. Chang „The Practice of Zen”
Sa elad selle tillukese ajakillu kaudu, mis kuulub sulle, kuid see ajakild ei ole üksnes sinu enda elu, see on kõigi teiste elude kokkuvõte, mis toimuvad sinu omaga samal ajal … Seega oled sa ajaloo väljendus.
– Robert Penn Warren „World Enough and Time”
1960-ndate lõpus, minu meditsiinistuudiumi esimese ja teise poole vahele jääval
