ja rahva üle. Geirmundr ei lase millelgi end valitud teelt eksitada, ei teiste kannatustel ega omaenda kättemaksul. Lõpuks, nagu autor oletab, on tema valduste väärtuslikema loodusvara – morskade – otsalõppemine selleks põhjuseks, miks Geirmundri äriimpeerium tolmuks variseb. Pole kahtlust, et piiramatu raha- ja ressursiahnus tänapäeva Islandil – olgu see siis panganduse või hüdroelektrijaamade põhjustatud pöördumatu looduskahju kujul – kajab vastu ka Geirmundr Mustnaha loos, kelle rikkus ja võim tõuseb ja vaob koos õrna loodusvara üleekspluateerimisega.
Ent on veel üks teine, väga silmatorkav viis, kuidas „Must viiking” funktsioneerib vahelülina tänapäeva ja viikingiaja vahel. Ma pean silmas seda, kuidas Bergsveinn Birgisson oma Geirmundr Mustnaha lugu jutustab. Süžee on mitmekihiline. Neist pealmises tegutseb Geirmundr ise, 9. sajandi lõpul elanud „must viiking”. Kõige alt leiame autori enda, kes püüab avastada oma kauge esivanema elulugu ja kunagisi eesmärke. Keskel on fragmentaarsed ja tihti raskesti tõlgendatavad allikad – eeskätt keskaegsel Islandil kirja pandud tekstid ning Geirmundri ja tema perekonnaga seostatud mitmesuguste kohtade arheoloogia.
Kuidas erineb Bergsveinni lähenemine akadeemilistest ajaloouurimustest? Vastus sellele küsimusele peitub äärmiselt eneseteadlikus ja -reflektiivses viisis, kuidas autor oma uurimistööd lugejale esitleb. Bergsveinn ei püüa oma autori-kohalolu tekstis peita. Vastupidi, ta lubab lugejal siseneda oma töötuppa, kus ta demonstreerib, samm-sammult, kuidas ta rekonstrueeris selle mehe elusaatuse, kes oli ilmselt üks kõige huvitavamaid, kuid samas ka kõige vähetuntumaid Islandi varastest asukatest. Taoline lähenemine on muidugi eriti asjakohane, kui tõendusmaterjal on niivõrd fragmentaarne nagu antud juhul. Iga kildu mosaiikmõistatusest tuleb hoolikalt uurida ning see siis täpselt oma loogilisele, sobivale kohale asetada. Uurija isiklikud mõtisklused pole tavaliselt miski, mis kuuluks akadeemilise ajalookirjutuse juurde. Sama kehtib ka värvikalt kujutletud, pea ilukirjanduslike stseenide kohta, nagu need, mis kujutavad Geirmundr Mustnaha reisi Arktikasse.
Selles mõttes on „Must viiking” nii Geirmundri ja tema reiside lugu kui ka lugu autori enda isiklikust avastusretkest, mis Geirmundri kaudu avab nii tema enda kui ka tema kodumaa identiteeti. Isikliku ja ajaloolise ainese segunemise mõttes võib „Musta viikingit” seostada ühe uuema suundumusega aimekirjanduses, mida kõige silmapaistvamalt on harrastanud Emmanuel Carrère, üks tänapäeva tuntumaid Prantsuse kirjanikke. Näiteks teoses Le Royaume („Kuningriik”, 2014) seguneb Carrère’i uurimus varakristlikust kirikust tema enda eraeluliste teemadega.
Ent erinevalt Emmanuel Carrère’ist on Bergsveinn Birgisson kaugel sellest, et olla vaid entusiastlik amatöör oma valitud uurimisalal, milleks on viikingiaegne ajalugu ja kirjandus. Tudengina islandi keelt ja kirjandust õppinud Bergsveinn kirjutas oma doktoritöö vanima vanapõhja keeles säilinud luule, skaldiluule kohta. Need luuletused, millest mõnda võib kohata ka selles raamatus, lõid norralased ja islandlased viikingiajal. Bergsveinni dissertatsioon keskendus ühele kõige vanematest ja keerulisematest skaldiluuletusest pealkirjaga „Ynglingite loend”. See genealoogiline poeem kannab ette Norra kuningasoo ajaloo kõige varasematest aegadest peale. Nii väitekirjas kui ka mujal oma tavapärasemates akadeemilistes uurimustes annab Bergsveinn suurepärast tunnistust erakordsest oskusest välja meelitada võimalikult palju informatsiooni äärmiselt piiratud ja tihti krüptilistest allikatest. Samamoodi on tal annet kasutamaks tänapäevaseid mõisteid, tehnikaid ja teooriaid, et heita valgust kaugele minevikule, mida ta uurib. Kõik need omadused on selgelt olemas ka „Mustas viikingis”.
Kuid Islandil, ja üldse Skandinaavias, on Bergsveinn Birgisson eelkõige tuntud kui kõrgelt hinnatud romaanikirjanik. Tema esimene romaan „Maastik pole kunagi rumal” (Landslagið er aldrei asnalegt) ilmus 2003. aastal ning sellele järgnesid neli kriitikute poolt tunnustatud romaani, sh 2012. aastal ilmunud „Vastus Helga kirjale” (Svar við bréfi Helgu), millest sai Islandil bestseller ja mis esitati Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale. „Musta viikingi” lugejale võiks olla huvitav tema kolmas romaan, 2016. aastal ilmunud „Geirmundr Mustnaha saaga” (Geirmundar saga heljarskinn). Selle teosega paneb Bergsveinn kirja keskaegse saaga Geirmundr Mustnahast, mida päris-keskajal kunagi ei kirjutatud või mis vähemalt pole meie päevini säilinud. Selles vanapõhja keeles kirjutatud tour de force-narratiivis annab Bergsveinn oma kujutlusvõimele vaba voli, jäädes tegevuspaikade ja põhisündmuste kujutamisel siiski truuks „Musta viikingi” tarbeks tehtud piinlikult täpsele uurimistööle. Mõlemas teoses naudib autor ammuse, kummalise mineviku taasloomist elaval kujul, lastes sellel minevikul samal ajal aga kaasa rääkida ka meie tänapäeva kõige tungivamatel teemadel.
Haki Antonsson
Minu vana õpetaja
Preben Meulengracht Sørenseni (1940–2001)
mälestuseks
Kui söandaksin, siis pöörane võiks tulla
See reis, ma kardan.
DANTE ALIGHIERI „Jumalik komöödia”,
„Põrgu” teine laul, tõlkinud Harald Rajamets
Õngitsemas mineviku Ginnungagapis
Geirmundr „must viiking” Hjörsson
Ýri Geirmundsdóttir 875
Oddi Ketilsson 920
Hallveig Oddadóttir 980
Snorri Jörundarson 1012
Gils Snorrason 1045
Þórður Gilsson 1075–1150
Sturla Þórðarson 1115–1183
Helga Sturludóttir 1180
Gyða Sölmundardóttir 1225
Helga Nikulásdóttir 1240
Einar Þorláksson 1280
Teadmata eesnimega Einarsdóttir 1340
Narfi Vigfússon 1365
Halldóra Narfadóttir 1400
Narfi Þorvaldsson 1425–1485
Anna Narfadóttir 1475
Loftur Guðlaugsson 1500–1564
Arnór Loftsson 1540–1610
Anna Arnórsdóttir 1590
Halldóra Björnsdóttir 1620
Ásgeir Jónsson 1650–1703
Guðmundur „noorem” Ásgeirsson 1687–1739
Ólöf Guðmundsdóttir 1723
Bjarni Pétursson 1745–1815
Jón Bjarnason 1793–1877
Halldór Jónsson 1831–1885
Ragnheiður Halldórsdóttir 1876–1962
