Olen sageli mõelnud, miks ma ometi – olles kirjutanud ühe mustandi teise järel, kägardanud selle kokku, visanud vastu seina ja öelnud endale: see EI ole võimalik! – miks ma ometi olen jonnipunni kombel jätkanud, torisedes nagu Trøndelagi mehed, kui Hákon Hea neile ristiusku kuulutas, ja mõelnud, et võib-olla annaks veel kaevata natuke siit ja veel natuke sealt, mõeldes küll endamisi, et vaevalt ma midagi erilist leian.
Töö selle raamatu kallal on mulle aeg-ajalt meenutanud lugu ühest vanast kiprist, minu sugulasest, kes põlvneb nagu minagi kangetest tüürimeestest ja kaptenitest, kes mitte millelegi alla ei vannu. Ta oli siis juba aastates ja tal oli kaluripaat, mille meeskonnas oli paar-kolm meest. Merel on udu. Kipper on roolis, paksude klaasidega prillid ees, teised meeskonnaliikmed seisavad vööris ja ütlevad, esialgu vaikselt ja veidi häbelikult, et ees paistab olevat kari, ja siis natuke valjemini, et ta tüürib otse karile. Et nüüd peab ta tagasi tõmbama. Minu vana sugulane hüüab vastu, teistest poole valjemini: „Seal ei tohiks kari olla! Mina ei näe mingit kuradi kari!”
Ja nii ajaski ta paadi karile.
***
Niisiis kirjutan ma raamatut oma kolmekümne põlve tagusest esiisast. Mõtleme natuke oma elu peale: enamasti oleme kokku puutunud oma vanavanematega ja kuulnud nende suust lugusid vaarvanematest, võib-olla natuke ka vaarvanavanematest. Minu vanaisa rääkis sageli lugu sellest, kuidas vaarisa sigitati. Vaarvanaisa, kes oli tollal kahekümnendates eluaastates mees Loode-Islandil, pidi viima paki ühte tallu, mis asus põhja pool, kahe fjordi taga, Läänefjordides Strandiril. Kui ta uksele koputab, on kõik väljas heinateol, välja arvatud üks kolmekümne kaheksa aastane naine. Selleks ajaks on naine juba kaks korda leseks jäänud, ta on sünnitanud neli last ja jäänud neist kõigist ilma. Ta on kaotanud kõik. Aga võib-olla näeb ta noore postiljoni silmis elu, talle tulevad meelde vanad ajad, võib-olla polegi kõik veel kadunud? Ta kutsub mehe tuppa ja keedab talle verivorsti. Mees peab ju veidi puhkama, enne kui ta üle nõmme tagasi läheb …
Üheksa kuud hiljem sünnib vaarisa, või nagu vanaisal oli kombeks öelda: meie elu ja saatus ripub üheainsa verivorstijupi otsas. Vaarvanaisast ei ole kuigi palju teada, ta ei tahtnud vaarisa oma pojaks tunnistada, enne kui vaarisast oli saanud tunnustatud ja edukas paadivanem, kellel oli suur talu ja pere. Aga ellisa, selle vaarvanaisa isa, oli Breiðafjörðuris kipper ja loots, kes päästis ühe Taani laeva meeskonna uppumisohust ja sai Kopenhaagenis selle eest autasu. Ta keeras ühe vana laevakere kummuli ja saagis sinna ukseava, et sandid saaksid külma- ja näljaajal seal ulualust. Samal ajal tuhnisid minu esivanemad Strandiril prügihunnikus ja otsisid mõni aasta varem äravisatud kingi. Nad tahtsid kingatallad üles otsida ja tulel ära küpsetada – nälg oli nii suur.
Ja siis oli veel Skarðsströndi rahvas, kellest põlvnes mu vaarema (Skarðsströnd oli see koht, kuhu Geirmundr Mustnahk elama asus). Nad olid nii kõverate jalgadega, et nähes nende jälgi lumes või lörtsis, oli võimatu öelda, kas nad tulid või läksid. Edasi hakkab asi uduseks minema. Öeldakse, et saja aasta pärast on kõik unustatud ja saja viiekümne aasta pärast on sammal peale kasvanud. Minu suguseltsis on igatahes nii. Kui ma lähtun põlvest põlve edasi antud kirjeldustest, satun peagi pimedusse. Edasi tuleb appi võtta kirjalikud allikad, armutult napid kirikuraamatud ja suguvõsaraamatud, kus on näiteks kirjas, et ellvanaisa Guðbrandur läks Tröllatunguheiðil lumetormis kaduma ja „leiti järgmisel kevadel”; tema isa, kirikuõpetaja ja arst Hjálmar oli „õllesõber ja naistemees nagu paljud tema sugulased [!]”; tema vanaisal Halldóril oli „lühike kannatus ja viinaviga”; ja omakorda tolle isa Páll oli „kirikuõpetaja, kes juhtis 17. sajandil nõiajahti”, ja nii edasi, kuni Skarði talu seadusekuulutajateni.
Imelikul kombel tulevad üksikisikud seejärel lähemale ja muutuvad elavamaks, sest nad esinevad mitmesuguste saagade tegelastena. Sugupuu juured kulgevad läbi tuntud isikute nagu Skarði Snorri (suri 1260) ja Þorkell Eyjólfsson, kes oli abielus Guðrún Ósvífrsdóttiriga, enne kui uppus Breiðafjörðurisse. Þorkell ilmutas end Guðrúnile kodukäijana, riided mereveest tilkumas, ja ütles talle: „Halb uudis, Guðrún.” Kui uskuda „Lõheoru rahva saagat” (Laxdæla saga), olevat naine talle vastanud, vähimagi kaastundeta: „Ole vait, armetu.” Seesama sugulusliin viib välja Auðr Sügavamõttelise ja tema mehe, Dublini kuninga Óláfr Valgeni – käesolevaid ridu kirjutab Óláfr Valge kolmekümne teise põlve järeltulija.
Kui palju kergem oleks olnud valida isik, kes seisaks meile ajaliselt lähemal, pärineks vähemalt sellest ajast, kui inimeste käsutuses oli pärgament või lausa paber, sest siis oleks vähemalt lootust leida midagi, millest kinni haarata, midagi, mis meenutaks elavat inimest.
Aga „esimene” on ahvatlevam kui järeltulijad. Geirmundr viib meid islandi rahva sünni juurde. Selle rahva sünni juurde, kes kogus kokku, redigeeris ja pani kirja kõik, mida suudeti leida maa esimeste asunike kohta – mis seletabki paradoksi, et me teame paljudest Islandi ajaloo vanimatest tegelastest tunduvalt rohkem kui nendest inimestest, kes on meile ajaliselt lähedasemad. Islandi asustamise ajal elanud tegelane mitte ainult ei asu sel piiril, milleni on ajaloos võimalik tagasi minna, vaid näitab ka, mis esimesi kirjapanijaid huvitas.
***
Niisiis on Geirmundr Mustnaha kohta olemas üksjagu tekstifragmente, õigupoolest tunduvalt rohkem kui näiteks Njáll Þorgeirssoni kohta, kes oma Lõuna-Islandil asuvas talus sisse põles. Vahe on aga selles, et Njáll jäädvustati saagas, „Njálli saagas”. Üks suur kirjamees võttis arvatavasti 13. sajandil endale ülesande koguda kokku seda tegelast puudutavad kirjalikud fragmendid ja lood ning lisada neile geniaalsed detailid, mis teevad Njálli elavaks – Njáll ja tema naabrid on inimesed, keda hulk põlvkondi on ette kujutanud ja kelle üle arutanud. Geirmundr Mustnahk on aga vari, sest keegi ei tahtnud temast saagat kirjutada. Kui keegi kirjutaski, ei ole seda säilinud.
Siiski annab juba nende fragmentide kogumine ja uurimine aimu paeluva elukäigu piirjoontest: Geirmundr Mustnahk Hjörsson alustas oma elu hüljatud lapsena. Ta kasvas träälide seas, aga hiljem selgus, et ta põlvneb suurest Norra kuningasoost. Ta suri Islandi ajaloo suurima ülikuna, „kõige tähtsamana kõigist maa asustajatest”. Oma parimail päevil ratsutas ta Islandil oma talude vahet kaheksakümnemehelise kaaskonnaga – võrdluseks võib öelda, et kuningas Haraldr Kaunisjuus ratsutas rahuajal kuuekümne mehe saatel. Tema omanduses oli hulk trääle, kelle väärtus vastaks tänapäeval tohutule summale. Islandil oli tal Hornstrandiril ja Strandiril mitu talu, ta paigutas oma mehed Breiðafjörðuri-äärsetesse taludesse ja mitmesse paika Läänefjordide piirkonnas. Allikad seostavad teda nelja maaga: Rogalandiga, kus ta sünnib ja kasvab kuningakojas; Bjarmalandiga – arvatavasti mõne Siberi paigaga, kust oli pärit tema ema –; Iirimaaga, kus ta end Dublini lähedal sisse seab; ja viimaks Islandiga, kus ta on üks esimesi asunikke.
Kõik allikad väidavad, et ta oli välimuse poolest „must ja inetu”, nagu annab mõista ka tema hüüdnimi Mustnahk (heljarskinn). Mainitakse veel, et ta oli suurim „merekuningas” ja tal oli suur laevastik; tema töökoht oli Atlandi ookean. Ta põgeneb Rogalandist oma isa kuningakojast, kui Haraldr Kaunisjuus hakkab võimu enda kätte võtma, ja otsustab Haraldriga mitte jõudu katsuda, kuigi teda õhutatakse seda tegema. Ühes saagas nimetatakse teda „kõigist Läänetee viikingitest kuulsaimaks”. Samas selgub, et ta ei saanud rikkaks rüüstamise ja röövimise läbi, millega viikingeid sageli seostatakse. Leidub lugusid selle kohta, et ta oli mõne oma trääli vastu hea, teised tekstifragmendid näitavad, et ta oli halastamatu nende suhtes, kes talle jalgu jäid. Tal olid nõiavõimed, nagu paljude teistegi kaugpõhjalaste kohta öeldakse. Tema nimega seostatakse vähemalt kahte või kolme naist, ja kuigi mainitakse mitut last, on allikad ühel meelel ainult tütar Ýri suhtes, kellele ei pandud skandinaaviapärast nime. Geirmundr oli ülik, kellel oli palju alamaid ja, kui fragmente uskuda, oli ta iiri träälide
