naine,kehvemat kõigist.
Ta toksas kepiga vastu pinki, kus kuninganna peidus oli.
Kui kuningas koju tuli, rääkis naine loo talle ära ja näitas talle poegi. Mees ütles, et sääraseid mustnahku pole ta enne näinud, ja nii hakatigi neid hüüdma, mõlemat venda.7
Bragi salm on oluline – tõenäoliselt päästis just see Geirmundri sünniloo unustusse langemast. Vanapõhja kultuuris kasutati lugude ja oluliste sündmuste meelespidamiseks värsse. Nagu Snorri Sturluson kirjutab: „Pärast Islandi asustamist möödus kakssada kaksteist talve, enne kui inimesed hakkasid saagasid kirja panema, ja see oleks olnud liiga pikk aeg saagade meelespidamiseks, kui poleks olnud värsse, nii uusi kui vanu, mis aitasid tõeseid teadmisi alal hoida.”8
Sellest lühikesest salmist vendade kohta tuleb ilmsiks nii Geirmundri kuninglik päritolu kui ka see, et ema ta hülgas, ja siis veel nõuanne, mida ema peaks tegema. Bragi salmist on käsikirjades kuus erinevat varianti, kusjuures kõik variandid on sisu poolest ühesugused, aga sõnavaliku poolest erinevad. Variatsioonid on arvatavasti tekkinud lahknevuste tõttu suulises pärimuses, millega salm edasi kandus, kuni see kirja pandi.9 Nii mõnigi asjaolu viitab sellele, et salm on vana, järelikult peab ka jutustus olema vana.10 Lähtudes Bragi Vana salmist, saame luua endale pildi dramaatilistest sündmustest Geirmundri esimestel eluaastatel.
Bragi Vana lõi oma kuulsa „Ragnarri laulu” umbes samal ajal, kui Geirmundr ja Hámundr tegid oma esimesed sammud. Nii mõnigi asjaolu räägib selle poolt, et Bragi teenis skaldina kuningas Hjörri, aga kuna Haraldr Kaunisjuus ei oleks vanade vaenlaste ülistamist sallinud, ei ole selle kuninga ega teiste temataoliste kohta loodud värsid säilinud.
***
Kõik allikad kirjeldavad üksmeelselt poisse mitte ainult mustade, vaid ka enneolematult inetutena: furðu ljótir. Nad kirjeldavad ka stseeni, kus Geirmundr ja Hámundr näevad, et trääli poeg Leifr mängib kullatükiga. Nad lähevad tema juurde, võtavad kulla talt ära ja tõukavad ta eemale ning Leifr hakkab nutma. See seik paistab olevat loo dekoratiivne element, mis peab aitama skald Bragil aru saada, kes need kaksikud on.
„Hálfri saaga” pajatab, et poiste isa kuningas Hjörr satub peaaegu šokiseisundisse, kui ta oma poegi nende neljandal eluaastal esimest korda näeb. Ta tahab nad minema saata ja ütleb, et ei ole kunagi varem näinud sääraseid mustnahku – heljarskinn. See hüüdnimi viitab vanimas skaldiluules surma kehastavale naistegelasele, kelle nimi oli Hel. Hel oli näost sama must nagu surnukehad, keda ta valitses. Hüüdnimi Heljarskinn, mille pani poistele kas isa Hjörr või Bragi Vana, tähendab niisiis „Heli moodi nahaga” ehk musta nahaga. Heli sigitasid Loki ja kuri naistroll nimega Angrboða, muretooja, ja ta ei äratanud viikingiajal just positiivseid tundeid. Pöördume nüüd tagasi oma veidra loo juurde.
Selles loos on üksjagu seiku, mis ei klapi kokku – peame katsuma vastuolude algpõhjused välja uurida. Esimese asjana tundub ebaloogiline, et kuninganna enda meelest on pojad mustad ja inetud ning neid on võimatu armastada, nagu on öeldud „Sturlungite saaga” jutustuses Geirmundrist, ja sellepärast vahetab ta nad valge träälipoja vastu. „Hálfri saagas” on kuningannal skandinaaviapärane nimi Hagný Hakadóttir. Abstraktsed andmed, sealhulgas isikunimed, tavaliselt muutuvad aja jooksul, kui lugusid põlvest põlve edasi räägitakse. Siin kumab läbi Islandi saagakirjanduse võõravaenulik tendents. Kirjutajad keskenduvad Islandi asustajate Norra päritolule ja jätavad teiste kultuuride esindajad nii kaugele tagaplaanile kui võimalik. Keegi hilisem kirjamees on pannud „bjarmi” naisele skandinaaviapärase nime. Loo põhisisu jääb aga kõigis versioonides samaks.
Kui katsume ette kujutada, et lugu räägib hoopis Skandinaavia päritolu kuningannast, tähendab see, et kuninganna on truudust murdnud, ilmselt mõne trääliga. Sel juhul kardab ta, et poegade välimus reedab ta, ja vahetab nad sellepärast valge poisi vastu.11 Poiste päritolu teemal ei ole aga mingeid spekulatsioone, ei värssides ega jutustuses – nad on Hjörri pojad. Kuninglik päritolu avaldub aja jooksul poiste omadustes, ülikuveri tuleb madalale staatusele viitavast välimusest hoolimata ilmsiks ning samas ilmutab end valge träälipoja „madal” loomus, mis läheb edaspidi ainult hullemaks, nagu luuletab Bragi Vana.
Selle loo üle pead murdes ja püüdes selles loogikat leida, tuli mulle meelde „Asustamisraamatus” mainitud seik, et kuninganna Ljúfvina oli pärit Bjarmalandist. Kuningas Hjörr põlvneb Lääne-Norra kuningasoost, ta on germaanlase näoga põhjalane – niisiis valge mees. Kust see tõmmu ja inetu välimus siis pärineb? Ajaloolane Peter Andreas Munch eelistas uskuda pärimust poiste Bjarmalandi juurte kohta ning kirjutas, et vendade tumedate juuste ja tõmmu jume lihtsaim seletus on „emapoolne tšuudi päritolu”.12
Võime Geirmundri ja Hámundri välimuse kirjeldust uskuda, sest neid kirjeldatakse vastupidiselt ajastu stereotüüpidele. Nii saagakirjanduses kui ka luules kirjeldatakse trääle järjekindlalt mustade ja inetutena.13 Sellepärast saab nende kuningapoegade välimuse kirjeldustest teha vaid ühe loogilise järelduse – et kirjeldustel on tõepõhi all. Asjaolu, et allikad on vendade välimuse suhtes üksmeelsed, kinnitab, et kuningas Hjörril olid tõesti sidemed Kaug-Põhjaga.
Geirmundri loole mõeldes viib see aga uue mõistatuseni: miks kuningannale ei meeldinud poegade välimus, kui nad sarnanesid temaga?
Lugu väidab, et Ljúfvina võeti Bjarmalandis vangi: „[Hjörr] tók þar at herfangi Ljúfvinu dóttur Bjarmakonungs.” Mees, kes kogu selle loo keskajal pärgamendile kirja pani, lisas oma suva järgi ühtteist juurde – ka tema püüdis fragmente loogiliselt kokku sobitada. Lisaks võõrahirmule täheldame nende esimeste kirjapanijate puhul veel ühte selget tendentsi – nimelt minevikunägemust, et viikingiajal oli ainus rikastumise viis rüüstamine ja röövimine. Kui keegi viikingiajal oma varandust kasvatas, peetakse teda keskaegsetes allikates tõenäoliselt rüüstavaks barbariks. Võime nimetada seda vaatenurka „viikingi-kinnismõtteks”.
Oletame esialgu, et loo vahendajal oli õigus: Ljúfvina võeti vangi ja temast sai kuningas Hjörri konkubiin, nagu teatavasti sageli tavaks oli. Aga kui ta oli träälitari staatuses konkubiin, võiks arvata, et tal oli hea meel, et pojad sarnanevad temaga, mitte selle rahvaga, kes ta alistas!
Täpsemalt uurides tundub vähem tõenäoline, et ta oli konkubiin. Esiteks on tema nime tähendus vanapõhja keeles „lahke sõbratar”.14 Teiseks kirjutatakse, et ta on täievoliline kuninganna, kuninga abikaasa – „Asustamisraamatus” on otsesõnu kirjutatud, et ta on kuninganna. Ta vahetab poisid oma träälitari poja vastu; lugu kaotaks mõtte, kui Ljúfvinal ei oleks träälitarist kõrgemat staatust.
Sellest võib järeldada nii mõndagi olulist. Teave, et Ljúfvina võeti väevõimuga träälitariks pärast taplust vaenuliku väega, pärineb tõenäoliselt keskaegselt kirjapanijalt. Ta tahtis pakkuda seletust Hjörri pikale Bjarmalandi-reisile: see pidi olema viikingiretk (nagu näiteks Þórir Koera retk „Maailmasõõris” (Heimskringla)). Aga varsti näeme, et kuningas Hjörri reisil oli teine eesmärk, mis loo kirjapanijal kahe silma vahele jäi. Asjaolu, et Ljúfvina oli kuninganna, viitab üheksandal sajandil abielu kaudu sõlmitud liidule üht Rogalandi piirkonda valitseva vanapõhja aristokraatia ning kauge Bjarmalandi tundmatu rahva vahel. Esialgu teame ainult nii palju, et see rahvas ei näe germaanlaste moodi välja. Nad on tumeda nahaga; neid peetakse inetuteks. Ja ometi võtab kuningas Hjörr endale säärase välimusega naise? Võime aimata, et skandinaavlaste seisukohast ei olnud see girndarráð ehk „ihal põhinev abielu”, mida me tänapäeval enesestmõistetavaks peame. Pigem on siin tegemist viikingiajal suhteliselt tavalise nähtusega – abieluga, mis kujutas endast
