heita põgusaid pilke suurele ja põnevale loole. Kui ma seda tööd alustasin, äratasid paljud seigad mu uudishimu. Niipea kui leidsin midagi, mida võis pidada vastuseks, kerkisid esile uued küsimused, mis sünnitasid veel küsimusi. Iga kord, kui ma arvasin, et olen Geirmundrile küüned taha saanud, libises ta mul peost. Selle meheni ei viinud ühtki otseteed; kui tahtsin teda leida, pidin minema ringi – sealtkaudu, kuhu ma tol ajal kartsin astuda, sest see oli teiste valdkond. Kui ma esimest korda loobusin, oli mul hulk vastuseta küsimusi.
Esiteks oli üpris masendav mõelda, et kirjutan raamatut inimesest, kelle kohta pole kindlalt teada, kust ta pärit on; kas on üldse kunagi võimalik teada saada, millises Rogalandi paigas ta üles kasvas? Miks teda ometi kirjeldatakse musta ja inetuna, välimuse poolest träälitaolisena, kui genealoogia väidab, et ta oli kuningapoeg ja ülik, kõigist kõige tähtsam? Kas säärasele välimusele leidub seletus? Ma lugesin, et Iirimaa põhjalased käisid juba üheksandal sajandil Põhja-Aafrikas ja tõid sealt musti (iiri keeles gorma) mehi träälideks – kas see on niidiots?
Ja siis veel Geirmundri seos Bjarmalandiga. Kui hakkasin allikaid hoolikamalt uurima, sain aru, et see tähendas ilmselt mõnda piirkonda Valge mere ääres või Koola poolsaarel. Äkki oli viide Bjarmalandile mõne keskaegse kirjutaja ümberkirjutusviga? Mis võis Rogalandi rahval üheksandal sajandil sinna kaugele maale asja olla? Ja Iirimaa. Kas võis olla tõsi, et Geirmundr jõudis Lääneteel nii heale järjele, kuigi muidu polnud mingeid märke sellest, et ta oleks käinud viikingiretkedel, röövimas ja rüüstamas? Kust sai Rogalandi pagulane kapitali kõigi nende träälide ostmiseks, mida allikad talle omistavad? Kas ta leidis selle Islandilt? Ja miks ei kirjutatud saagat kõige tähtsamast mehest Islandi asustajate seas? Samas oli üks asi kindel: 12. või 13. sajandil ei oleks sääraseid andmeid kirja pandud, kui poleks leidunud neid toetavat pärimust.
See oli osa küsimustest, mille üle ma pead murdsin, enne kui alla andsin.
Siiski ei suutnud ma asja sinnapaika jätta. Millalgi 1990. aastatel, õpingute ajal, tegin endale suure Läänefjordide kaardi koopia ja riputasin selle korktahvli külge. Naljapärast hakkasin pistma kaardi sisse nööpnõelu kohtadesse, kus elasid inimesed, kes allikate andmetel olid seotud Geirmundriga.
Hakkas välja joonistuma üllatav muster, ja ma kahtlen, kas keskaja kirjamehed seda nägid: Geirmundri meeste talud näisid strateegiliselt paiknevat Hornstrandirilt kulgevate teede ja vanade nõmmeradade ääres. Need viisid kõik ühte ja samasse kohta – Geirmundri peatallu Breiðafjörðuri ääres! Ma taipasin, et need olid ilmselt veoteed, ja kuna teid oli palju ning kaasatud oli hulk inimesi, võis arvata, et sealtkaudu veeti hinnalisi kaupu või loodusvarasid. Ma mõistsin, et seal võis peituda seletus, miks Geirmundr Iirimaal kiiresti heale järjele sai, ja hakkasin pead murdma, mis Geirmundri Islandile meelitas: kas võis see olla sama asi, mis varem oli meelitanud tema suguseltsi Bjarmalandi?
See oli pöördepunkt: uudishimu sai skepsisest võitu. Minu tehtud kaart toetas allikaid, mis väitsid, et Geirmundr oli rikas ja mõjuvõimas ning et tal pidi olema Islandil oluline tuluallikas. Samas ei uskunud ma keskaegseid õpetlasi, kes seletasid tema rikkust asjaoluga, et tal oli väga palju kariloomi – see seletus ei saanud õige olla. Tegin paadisõidu Hornstrandirile oma onuga, kes korraldab sinna turismireise. Piirkond oli viljatu ja kõle. Seal olid põllumajanduse arendamiseks viletsad tingimused, rohtu jätkunuks vaevu ühele lehmale; ometi väitsid allikad, et Hornstrandir oli Geirmundri majanduslik tugisammas, mis toitis ka tema esimest asunikutalu Breiðafjörðuri ääres. Kui Geirmundr oleks Hornstrandiril karja kasvatanud, oleks see vaevalt andnud nii palju tulu, et osta Dublini turult suur hulk trääle – sel ajal olid need moslemimaades nõutud kaup ja seetõttu kallid. Teisisõnu ei saanud pärimust kõrvale heita, aga see pakkus valesid seletusi. 12. ja 13. sajandi õpetlased olid kaotanud üldpildi, nad viitasid Geirmundri rikkusest kõnelevale pärimusele, aga ei osanud seda rikkust enam seletada, või kui nad seletust teadsidki, ei soovinud nad seda mingil põhjusel tulevaste põlvedega jagada.
Seejärel võtsin käsile ülesande uurida kõiki Islandi, Rogalandi, Bjarmalandi ja Iirimaaga seotud niidiotsi ning lugeda hulgaliselt erialakirjandust. Suur osa sellest tööst ei viinud kuhugi, aga mõne niidiotsa hargnemine ei lasknud ettevõtmist katki jätta. Loodan, et lugejal on tahtmist need rajad minuga koos läbi käia. Geirmundri päritolu küsimusele vastuse leidmiseks peame minema kaudset teed ja uurima kohanimesid; Bjarmalandist ja Islandist arusaamiseks peame tutvuma viikingilaevade ehitusega; allikate vanema ja uuema materjali eristamiseks peame õppima tundma keskaegseid kirjamehi.
Aastate eest mõtlesin nii mõnelgi korral, et tagasi pöörata ei saa. Võib-olla olen ma samasugune nagu too sugulane, kes ütles, et ei näe mingit kari, sest ma komistasin kord ühe, kord teise probleemi otsa, et seejärel lükata paat taas vette ja purjetada tundmatutes vetes edasi läbi aastasadade tumma pimeduse, otsides oma kolmekümne põlve tagust esiisa.
***
Minu teada ei leidu ühtegi viikingiajast kõnelevat ajalooraamatut, mis jälgiks ühe inimese elukäiku sünnist surmani. Enamiku olemasolevate raamatute ühine joon on see, et nad täidavad traditsioonilist akadeemilise objektiivsuste nõuet; nad on pigem kirjeldavad kui puudutavad. Kas selle ajajärgu inimest on võimalik meile lähedale tuua, ellu äratada?
Keskaegsed ajaloolased jälgisid meelsasti ühe inimese teekonda hällist hauani tekstis, mis oli ühtaegu ajalooline ja ilukirjanduslik. Korraliku ajaloolasena korjas autor kokku kõik fragmendid ja andmed ühe isiku kohta ning lisas omalt poolt veel üht-teist, et sünniks elav lugu – leidis usutavaid põhjuslikke seoseid ja lisas peategelastele iseloomustavaid detaile. Tulemuseks oli saaga. Vanad saagameistrid varjavad oma tööd hoolega, aga mina püüan juhtida lugeja tähelepanu oma tööle. Viikingiaja uurimise traditsioon on pikk ja mitmekülgne ning mõnel juhul võib see suunata intuitsiooni ning hoida silme ees ülevaatlikku pilti, mida vanameistritel ei olnud. Olen otsustanud asetada rõhu teaduslikule tööle, põhiliselt kartusest, et muidu pannakse see raamat ühte patta lugematute viikingiajast kõnelevate romaanide ja fantaasiakirjandusega, mis takistaks mu uurimistööl mõjule pääseda. Ajaloos nii kaugele tagasi rändamiseks on vaja tõlgendajat, häält, mis heidab varjatule valgust. Seal, kus mul ei ole võimalik tõsiasju kindlalt teada, kasutan teadmistepõhist fantaasiat, nagu ma seda nimetan, ja selgitan sealjuures, mida meil on võimalik teada ja mida võime vaid oletada. Minu mõttekäigud on lisatud lõpumärkustes.
Materjali läbitöötamise käigus sain ma aru, et ilmselt ei olnud see juhus, et Geirmundrist ei kirjutatud saagat. Hakkasid klaaruma Islandi sünnimüüdi piirjooned ja samal ajal sai üha selgemaks, et Geirmundr Mustnahk ei sobinud sellesse müüti. Sünnimüüt kaldub kujutama ideaalset olukorda, mida kaasajal ei ole. Sel ajal, kui Islandi sünnilugu kirja pandi, käis seal kodusõda. Siis oli arukas meenutada vastupidist olukorda – vanu häid aegu, mil kõik olid võrdsed ja kogu võim ei olnud koondunud üksikute vanemate kätte nagu saagade kirjutamise ajal.
Oleme palju kordi kuulnud alljärgnevat lugu Islandi asustamisest: suurtalunikud põgenevad julma isevalitseja Haraldr Kaunisjuukse eest, et saada vabaks ja sõltumatuks, laadivad oma loomad laevale, purjetavad merele ja jõuavad saarele, ehitavad tare sinna, kus toolisambad maale ujuvad, ja käituvad nagu „õilsad paganad”, nagu ristiinimesed, kuigi nad ei tea ristiusust midagi. Uue kodumaa Islandi kogukonda olevat iseloomustanud inimeste ja suguvõsade võrdsus – suurtalunikud olid iseseisvad ja neil oli vähe trääle, nad tegid ise heina ja talitasid loomi, igaüks oma talus.
Nüüd saad sa lugeda hoopis teistsugust lugu.
Dramaatiline algus
Rogaland (846–860 pKr)
Küsis
