Must viiking. Bergsveinn Birgisson

      ***

      Kui germaanlane ja mongol või asiaat saavad ühise lapse, on lapsel suuremad šansid pärida mongolipärane välimus kui germaanipärane.¹⁵ Ljúfvina ei vahetanud muidugi lapsi ainult sellepärast, et skandinaavlastele niisugune välimus ei meeldinud, vaid ka sellepärast, et isa bioloogiline pärand jäi nähtamatuks.

      Sel moel on võimalik vana legendi loogiliselt seletada. Ljúfvina tahtis oma mehele meele järgi olla, ta teadis, mida „valge rahvas” tema ja ta poegade välimusest arvab, ja talle tundus piinlik, et poisid on tema nägu.

      Nii võime ehk mõista ka kuningas Hjörri reaktsiooni, kui ta oma poegi lõpuks näha sai. Kaksikud olevat käinud neljandat eluaastat, kui Ljúfvina nad skald Bragi käsul tagasi võttis ja neid Hjörrile näitas. Küllap tundis Ljúfvina selle kohtumise eel ärevust. Ta oli kuningat peaaegu neli aastat ninapidi vedanud ja oma pojad unarusse jätnud; see käis nii mitmeski mõttes mehe au pihta.

      „Hálfri saaga” pajatab, et Hjörr olevat neid nähes hüüdnud: „Ber í burt!” – „Vii nad minema!” Ta ei suutnud oma poegi vaadata. Laste seisukohast ei olnud see esimene kohtumine ilmselt kuigi meeldiv. Küllap vapustas kuningat kõige enam see, et pojad ei olnud üldse tema moodi.

      Kuningas Hjörr sai šokist üle. Kas kohe pärast poegade nägemist ja targa skaldi lepitavate sõnade kuulmist või hiljem, kui poisid suuremaks said. Küllap ütles ta siis oma mustadele poegadele tolle aja kombe kohaselt tere tulemast uude ellu kuningakojas. Poisid tõsteti aukohal istuvale kuningale sülle ning siis kastis kuningas nende musti juuksepahmakaid veega, pani neile nimed ja pomises ehk sealjuures endale habemesse, et need mustnahad ei ole põrmugi tema moodi. Aga selle pidi ta alla neelama, eelkõige sellepärast, et allikate andmetel tal teisi poegi ei olnud. Alles siis, kui see rituaal oli sooritatud, said poistest kuningasoo täisväärtuslikud liikmed.

      Nüüd sai nende elu päriselt alguse.¹⁶

      Kuigi kuningas Hjörr ja teised kodakondsed harjusid poiste välimusega, sest inimesi lakatakse inetuks või ilusaks pidamast, kui neid tundma õpitakse, oli veel teine proovikivi, millega oli raskem leppida. Poisse oli kaks. Selle järgi, mida me viikingiaja pärilusõigusest teame, oli ruumi ainult ühele troonipärijale, kui taheti, et riik püsima jääb. Olukord oli tõsine, karta oli kuningriiki kõigutavat sisemist võimuvõitlust ja konflikti. Kui usume, et Ljúfvina vahetas pojad kohe pärast sündi ära, tundub ebatõenäoline, et keegi võis teada, kumb on esmasündinu – tava kohaselt oli maa ja riigi pärijaks esmasündinu. Kõige järgi otsustades olid poisid üsna sarnased, ilmselt ühemunakaksikud.