liiva ega merd, ei laineid mahedaid,ei üldsegi maad, ei taevast üleval,
oli koletu kuristik, aga rohtu ei kuskil. […]
Küsis Gangleri: Mis juhtus enne seda, kui suguvõsad loodi ja rahvast palju sai? […]
Siis rääkis Samakõrge: Ginnungagapist põhja poole kogunes raskelt ja suurelt jääd ja härmatist ning temas endas valitsesid niiskus ja terav tuul, aga Ginnungagapi lõunapoolne külg leevenes kokkupuutest sädemete ja tulekübemetega, mis Muuspellist sinna lendasid […] ja et kuumuse puhang ka jääle sattus, siis sulas see üles ja hakkas tilkuma ja neist elavaist tilkadest tärkas elu selle jõu najal, mis kuumuse saatis, ning omandas inimese kuju, keda Üümiriks kutsuti. […]
Siis küsis Gangleri: Kus elas Üümir või millest ta elatus? Kostis Kõrge: Kõige pealt oli nõnda, et kui jää sulas, tuli sellest välja lehm Audhumla ning tema udarast voolas neli piimanirekest, need toitsid Üümiri. […] Siis küsis Gangleri: Mis oli Börri poegade juures erilist, et sa usud nad jumalad olevat? Kostis Kõrge: Pole seda vähe, mida selle koha pealt öelda: nad võtsid Üümiri ja vedasid ta Ginnungagapi keskele ja tegid temast Maa, tema verest järved ja veed, maamuld loodi tema lihast, mäed kontidest, veeristekuhjad ja klibustiku tegid nad tema eesmisist hammastest ja purihammastest ja purunenud luudest. Siis rääkis Samakõrge: Verest, mis tema haavadest tulnud ja vabalt edasi voolas, sellest tegid nad suure mere; seejärel vöötasid ja kinnitasid nad maa üheks kokku ning rajasid avavee teda ringis ümbritsema ja enamikule inimestele tundub üle pääsmatult raske sealt üle minna.2
Meie saaga algab aastal 846 pärast Kristuse sündi.
Kogu Norras elab ligikaudu sada tuhat inimest. Skandinaavia suurim linn on Taanis asuv Hedeby, arvatavasti paari tuhande elanikuga. Maailma suurimad linnad on Konstantinoopol, Bagdad ja Tangi dünastia Xi’an Hiinas – igaühes umbes miljon elanikku. Mõne aasta pärast see dünastia langeb ja samal ajal kirjutab kuulus Tu Fu oma kauneima luuletuse. Kesk-Ameerikas Guatemalas valitsevad maiad ja veeretavad Tikalis südameta inimkehasid püramiiditrepist alla. Mongoolia rahvas jaguneb lugematuteks hõimudeks, kes tapavad ja riisuvad üksteist, ja küllap on olukord paljudel teistel maadel samasugune. Maurid ja saratseenid sõidavad Tiberi jõge mööda üles Rooma linna. Nad röövivad apostel Peetruse säilmetega altari ning selle juurde kuuluvad ehted ja aarded.
See sündmus vapustab kogu kristlikku maailma.3
Samal aastal ründavad ligi 300-pealised hundikarjad Gallias inimesi ja koduloomi ning pistavad nahka kõik, kes üritavad vastu hakata. Veidi enne lihavõtteid tabatakse üks mees suguühtelt märaga; frangid põletavad ta elusalt. Taani kuningas Haraldr Klak, kes peab Friisi rannikut viikingite eest kaitsma, sureb Friisimaal. Tema hea sõber misjonär Ansgar jätkab Rootsis Birkas rõõmusõnumi levitamist maailma lunastaja kohta, hoolimata piinavast ekseemist. Tol aastal ründavad Norra viikingid edukalt Ida-Iirimaad ja sõidavad üha suuremate salkadena Lääne-Norrast rohelisele saarele Lääneteel, kusjuures paljud asuvad teele Rogalandist. Iiri kuningas Cerball (Kjarvall) peab ambitsioonikat võimuvõitlust. Parajasti valmistub ta lahinguks ühe oma iiri rivaaliga, mille käigus langeb 1200 meest …
Me rändame maale, mis ei ole veel pöördunud ristiusku, mida Karl Suur on mandril mõõgaga levitanud. Maale, mis hoiab veel au sees esiisade vanu kombeid. Meres hullab Midgardri madu, taevavõlvil särab vikerkaaresild Bifröst, maa all tegutsevad nornid ja surnud. Elu kulgeb igavese ringina, kus jumalad ja maa annid jäävad jöötunijõududele alla, et päikese tõustes taas võidule pääseda. Üks väikekuningas tülitseb teisega sel maal, mis ulatub mitusada meremiili põhjast lõunasse. Maal, kus elavad mitmesugused rahvad, kes siiski tunnevad teatud ühtekuuluvust, sest neil on ühine liiklussoon, mis kulgeb piki rannikut – Põhjatee.
Siin ei ole olud viimaste sajandite jooksul kuigi palju muutunud.
Laevadele on tekkinud purjed.
Muidu on kõik enam-vähem endine.
Must ja inetu laps tuleb ilmale
Ühes Rogalandi paigas on kuningakoda ja seal lamab nurgavoodis üks naine, Ljúfvina. Tol ajal usuti, et sünnituse ajal tulevad kohale nornid, et määrata kindlaks vastsündinu saatus: eluiga, õnn ja rikkus. Skaldid nimetavad surma „nornide otsuseks”, saatus pannakse inimese sisse. Lendame saatusenornidega kaasa, kui nad lähenevad Ljúfvina sünnituskarjetele. Üle karjamaade ja niitude hõljudes näeme hobuseid ja kariloomi, kes magavad kastemärjas rohus. Näeme viljapõlde, kus pärast hiljutist kevadpühitsust on tärganud oras.
Tol varahommikul on just hakanud valgeks minema. Hallikasrohelised murukatused sulavad maastikuga ühte. Inimesed ei ole veel üles tõusnud. Kalda ääres on ankrus paar kõrge mastiga laeva; rannas on laevakuurid kaetud loomanahkadega. Kuningakoja katuseavast, kust kostavad karjed, tõuseb suitsu.
Me ei tea sünnitavast naisest veel kuigi palju – teame ainult, et tal on ebatavaline välimus, ta ei näe skandinaavlase ega germaanlase moodi välja. Tema juuksed on mustad ja nii tumedat nahka ei ole enamik inimesi varem näinud, tema ümaras, lamedas näos on mongolikurruga silmad. Võime ette kujutada, et teda ümbritsevad teised naised – mõni valge ja mõni temasugune tõmmu. Mõlemal pool nikerdatud puuvoodit hubisevad rasvakivist õlilambis tuleleegid. Tõmmud naised kutsuvad üht vägevat vaimu ja põhjala naised hüüavad appi oma jumalannasid. Üks põhjala naine hakkab laulma „kangeid võluviise”,4 teine surub sünnitusruune (bjargrúnir) vastu sünnitaja kõhtu.
Niipea kui lapse pea nähtavale ilmub, lõpetavad naised kõrgemate jõudude appihüüdmise. Nüüd hõikavad nad sünnitavat naist.
Sünnib poiss.
Siis sünnib veel üks poiss.
Poisid mähitakse villaste tekkide sisse. Nende nahk on tume, juuksed mustad; nägu on ümar ja lame nagu emal. Nina on lame ja sõõrmed paistavad selgelt välja. Silmadel on mongolikurd. Need poisid ei ole mitte millegi poolest isasse! Naised on pahviks löödud.5
On alust arvata, et see ei meeldi kuningale. Kas ta on tõesti nende kahe vastsündinu isa?
***
Nende kaksikvendade lugu, Geirmundr ja Hámundr Mustnaha lugu on algusest peale muinasjutuline, aga see ei ole tühipaljas muinasjutt.6 See on „Asustamisraamatus” (Landnámabók) üles tähendatud erakordne lugu ja ma annan selle algusest lõpuni sõnasõnalt edasi. Nii põhjalikku lapsepõlvelugu ei ole ühegi teise Islandi asustaja kohta säilinud, ja selle loo tuuma on põhjust uskuda.
Kuningas Hjörr rüüstas Bjarmalandi. Seal sai ta saagiks Bjarmalandi kuninga tütre Ljúfvina. Too jäi Rogalandi, kui Hjörr sõjaretkele läks. Naine sünnitas kaks poega: ühe nimi oli Geirmundr ja teise nimi Hámundr. Nad olid täiesti mustad. Siis sünnitas naise träälitar poja; poisi nimi oli Leifr, ta oli trääl Loðhattri poeg. Leifr oli valge. Sellepärast tegi kuninganna träälitariga vahetuskaupa: andis oma poisid talle ja võttis Leifri endale. Aga kui kuningas koju tuli, naeris ta põlastavalt Leifri üle ja ütles, et too on äbarik. Järgmisel korral, kui kuningas viikingiretkele läks, kutsus kuninganna külla skald Bragi ja palus tal poisse vaadata. Nad olid siis kolmeaastased. Ta laskis poisid tuppa Bragi juurde ja peitis ennast seina äärde pingile. Bragi lausus siis nii:
Kahele siin ma
kindel võin olla,
Hámundr
