naasnud pärast kuuemiilist trampimist vana doktori seltsis, tegin Amaryllisega väikese jalutuskäigu tee kõrval puudesalus. Vaatasime, kuidas mäed tõmbasid enne öist puhkust selga purpurpunase hommikumantli.
“Mul on hea meel, et oled jälle terve,” sõnas Amaryllis. “Kui sind esmakordselt nägin, ajasid mulle hirmu peale. Arvasin, et oled tõesti haige.”
“Jälle terve!” karjusin. “Kas sa ka tead, et mul on ainult üks šanss tuhandest ellu jääda?”
Amaryllis vaatas mind imestunult. “Miks sa nii räägid?” küsis ta. “Oled tugev kui künnihärg, magad öösiti kümme-kaksteist tundi ja sööd maja toidust lagedaks. Mida sa veel tahad?”
“Ütlen sulle veel kord,” laususin mina, “et kui me ei leia imerohtu – seda taime, mida me otsimas käime – , ei suuda varsti enam miski mind päästa. Nii arst mulle ütles.”
“Milline arst?”
“Doktor Tatum – vana arst, kes elab poolel teel Black Oaki mägedesse. Tunned sa teda?”
“Tunnen teda sellest ajast, kui rääkima õppisin. Sinna sa siis iga päev lähedki? On see tema, kes viib su pikkadele jalutuskäikudele ja ronimismaratonidele, mis on tagasi andnud su tervise ja jõu? Jumal õnnistagu seda vana arsti.”
Just sel hetkel logistas vana tohter aeglaselt kipakas vankris teed mööda lähemale. Lehvitasin ja karjusin talle, et olen homme tavalisel ajal platsis. Arst jättis vankri seisma ja kutsus Amaryllise enda juurde. Nad rääkisid viis minutit, kuna mina ootasin eemal. Siis jätkas vana tohter teed.
Koju jõudes võttis Amaryllis vana entsüklopeedia ja otsis sellest märksõna. “Arst rääkis mulle,” lausus ta, “et ta ei võta sind enam patsiendina, kuid tal on igal ajal hea meel sind näha kui oma sõpra. Veel käskis ta mul entsüklopeediast oma nimi üles otsida ja lugeda sulle ette, mida see tähendab. Tundub, et Amaryllis on mingi taimeperekonna nimi, samuti nagu maarahva hulgas levinud naisenimed Theocritus ja Virgil. Mis sa arvad, mida arst selle all mõtles?”
“Ma ei tea,” vastasin. “Tõesti ei tea.”
Amaryllise all oli kirjas, et see suudab loitsida isegi rahutu leedi Neurasteenia rahulikuks.
Kõik oli õige. Kuigi kobades, osutab ka linnatohtrite sõrm nimetatud medikamendile.
Samuti oli seal viidatud ka harjutusele, mida minu peal rakendas hea tohter Tatum Black Oaki mägedest – vali parempoolne tee, mis viib männisalus seisvasse metodistide palvemajja.
Absoluutne rahu ja kehaline tegevus.
Milline rahu oleks veel tervendavam kui istuda Amaryllise seltsis varjus ja lugeda kuuenda meele abil idüllilist lugu kuldpurjedega sinistest mägedest, mis rivis öö magamistuppa marsivad?
SEADUS JA KORD
OLIN hiljaaegu Texases, külastasin taas vanu paiku ja käisin mälestuse radadel. Ühe nädala peatusin lambarantšos, kus ma palju aastaid tagasi olin viibinud. Ja nii nagu kõik külalised, sukeldusin ülepeakaela töösse, mis seekord juhtus olema lammaste pesemine.
Kuna see protsess erineb suuresti ristimisest, väärib see paari selgitavat sõna. Kujutle tohutu suurt katelt, mille all lõõmab põrgutule sarnane lõke. Pool katelt on täidetud veega ja õige pea keeb see raevukalt. Vette lisatakse leelist, lupja ja väävlit ning lastakse nii kaua keeda ja aurata, kuni nõialeem on piisavalt tugev, et kõrvetada ära Pallase enda kolmas käsi.
Siis kurnatakse kontsentraat sügavasse tõrde, lisatakse kuupgallon kuuma vett, haaratakse lambal tagajalgadest kinni ja visatakse ta tõrde. Pärast seda, kui lammas on pika haralise teiba abil, mida džentelmenid sel puhul kasutavad, põhjalikult läbi leotatud, lastakse tal välja rabelda ja aetakse aedikusse, kus ta kas kuivab või sureb vastavalt sellele, milline on tema tervislik seisund. Kui oled kunagi tagajalgadest kinni hoidnud sitket kaheaastast lammast ja talunud 750-voldiseid vopse, mida ta enne seda, kui jõuad ta tõrde saata, vähemalt seitseteist korda jõuab sulle jagada, loodad kindlasti, et ta kuivamise asemel sureb.
Niisiis pole vaja pikemalt seletada, miks Bud Oakley ja mina olime nii rõõmsad maapinna eheda puudutuse üle, kui me pärast lihaseid rebestavat pesupäeva lõppu end karjatara kõrvale siruli viskasime. Kari oli olnud üks väiksemaid ja kella kolmeks pärastlõunal oli pesemine lõpetatud. Bud kraamis sadulapaunast välja kohvi, kohvikannu, suure leivapätsi ja sealihakäntsaka. Härra Mills, rantšo omanik ja mu ammune sõber, oli mehhiklastest trabajadores’te seltsis rantšosse tagasi ratsutanud.
Kui peekon oli pannil lõbusalt särisema hakanud, kuulsime selja taga äkki hobusekapjade tümpsumist. Budi kuuelasuline ja padrunivöö lebasid kümne jala kaugusel. Ta ei pööranud lähenevale ratsanikule vähimatki tähelepanu. Selline käitumine erines täiesti Texase rantšopidajate tavadest ja ma panin seda väga imeks. Instinktiivselt pöörasin näo meie seljatagust ohustava võimaliku vaenlase poole. Nägin teel rahumeelset musta riietatud ratsanikku – nähtavasti advokaati, pastorit või surnumatjat.
Bud oli mu ettevaatlikku liigutust märganud ning naeratas sarkastiliselt ja kurvalt.
“Oled liiga kaua ära olnud,” ütles ta. “Sul pole enam vaja ringi pöörata, kui keegi sulle selja tagant lähemale galopeerib, välja arvatud siis, kui miski sulle selga lööb. Ja isegi siis on see suure tõenäosusega pakk lendlehti või petitsioone palvega anda oma allkiri trustide vastu. Ma ei vaata kunagi hombre’t, kes mööda sõidab, kuid vean kvardi lambapesuvedeliku peale kihla, et see oli mõni ülevõõbatud endine mängupüssi kangelane, kes tuli keeluseaduse toetuseks hääli koguma.”
“Ajad on muutunud, Bud,” laususin oraakellikult. “ Nii Lõunas kui ka Kagus valitsevad nüüd seadus ja kord.”
Tabasin Budi helesiniste silmade välgatuse.
“Mitte et ma…” alustasin kiirustades.
“Muidugi mitte,” sõnas Bud soojalt. “Sina tead paremini. Oled siin varem elanud. Seadus ja kord, ütled sa? Kakskümmend aastat tagasi olid need siin olemas. Meil oli ainult kaks-kolm seadust, mis puudutasid mõrva, hobusevargust ja vabariiklaste poolt hääletamist. Kuid kuhu me tänaseks jõudnud oleme? Kõik, mis meile osaks saab, on käsud ja keelud, ise seadust mõista pole meil enam õigust. Seadusemehed istuvad Austinis ega tee muud, kui annavad välja uusi seadusi, mis keelustavad lambiõli kasutamise ja teiste riikide õpikud. Arvan, et nad kardavad meest, kes tuleb pärast tööd õhtul koju, läidab petrooleumilambi, harib end ja asub tööle, et eelnimetatud seadusi tühistada. Mis minusse puutub, siis olen nende ammuste aegade poolt, mil seadus ja kord tähendasid seda, mida nende nimi ütleb. Seadus oli seadus ja kord oli kord.”
“Kuid…” alustasin mina.
“Kuni kohv keema läheb,” jätkas Bud, “räägin sulle loo aegadest, kui valitses selline seadus ja kord, nagu mina neid mõistan, ning vaidlusküsimused lahendati kuuelasulistega, selle asemel et kohtupinke kulutada.
Oled kuulnud vanast Ben Kirkmanist, karjakuningast? Tema rantšo jääb Nuecesist Rio Grande poole. Noil päevil olid karjaparunid ja karjakuningad. Nende vahe oli selline: kui rantšopidaja läks San Antone’isse, tegi ajalehereporterile kannu õlut välja ja ütles talle oma lehmade õige arvu, kirjutati temast kui karjaparunist. Kui ta ostis šampanjat ja karja suurusest rääkides lisas ka kariloomade arvu, mille ta oli varastanud, nimetati teda karjakuningaks.
Luke Summers oli Ben Kirkmani töödejuhataja. Ühel päeval saabus karjakuninga rantšosse salk idamaalasi New Yorgist, Kansas
