Õu oli põhiline.
“Bud,” ütles ta mulle, “instinktide ja tunnete poolest olen ma käsutäitja. Ma tahan käsutäitja olla. Ja see minust ka saab, kui ma ükskord siit kontorist pääsen.”
“Mis liiki käsutäitja?” küsisin mina. “Kas mõtled töömeest? Ega sa ometi tsementi tassima või kraavi kaevama lähe või raudteelaseks hakka?”
“Sa ei mõistnud mind õigesti,” sõnas Luke. “Olen tüdinud pikkadest vahemaadest, laiadest horisontidest, suurtest maa-aladest ja muust sellesarnasest. Ainus, mida tahan, on mõistlik töö. Tahan aiaga piiratud õue, kus pärast õhtusööki istuda ja öösorri huikeid kuulata,” selgitas Luke.
Selline mees oli Luke. Ta armastas kodust elu, kuigi tal selles suhtes oli kurb kogemus olemas. Iial ei rääkinud ta oma endisest rantšoelust. Tundus, et ta on selle sootuks unustanud. Imestasin, kuidas on see võimalik, et majast, kanadest ja võrerõdust rääkides suudab ta oma mõtted eemal hoida lapsest, kes – hoolimata kohtumäärusest – oli temalt ebaseaduslikult ära võetud. Kuid Luke polnud mees, kellelt selliste asjade kohta pärida, kui ta ise sellest juttu ei teinud.
Arvan, et Luke elas oma tunded ja mõtted šerifitöös välja. Olen lugenud, et mehed, kes on pettunud romantilistes armulugudes kaunite naistega, loodavad vahetuskaupa teha sellega, et pühendavad end jäägitult mingile tegevusele nagu maalimine, lammaste karjatamine, teadus või laste õpetamine – ühesõnaga millelegi, mis aitaks unustada. Arvan, et Luke’iga oli sama lugu. Et ta maalida ei osanud, ajas ta karjaaeda hobusevargaid kokku ja tegi Mojada Countyst koha, kus võis rahulikult magada, kartmata rekvireerimist või tarantleid.
Ühel päeval sõitis Bildadist läbi kamp Ida investoreid. Kuna Idaho-Georgia-Põhja liinil oli Bildadis ette nähtud lõunasöögipeatus, kobis kamp jaamas maha. Investorid olid tagasiteel Mexicost, kus nad olid käinud kaevandusi üle vaatamas või midagi sellist. Neid oli viis meest – neli tüsedat kullast uurikettidega meest, kellede eluskaal võis olla umbes kahesaja naela ringis, ning seitsmeteistkümne-kaheksateistkümneaastane nooruk.
Noorukil oli seljas kauboivorm – selline, nagu Läände tulnud kollanokkadel ikka, ning oli kaugele näha, et üle kõige ihkas ta paar indiaanlast maha kõmmutada või grisli kotti pista – ühesõnaga kasutada neid kahte pärlmutterpidemega revolvrit, mis ta püksirihma küljes tolknesid.
Läksin lähemale, et sellel seltskonnal silma peal hoida. Ei või iial teada – äkki otsustavad mehed siin kanda kinnitada, hirmutavad Murchisoni poe ees seisvaid kauboide ponisid või käituvad muidu sündsusetult. Luke’i polnud kohal – ta ajas Friost lõunas karjavaraste jõuku taga, ja – nagu alati – vaatasin tema äraolekul korra ja seaduse järele mina.
Rongi ärasõiduni oli veel aega. Lõunasöögiga maha saanud poiss tuli puhvetist välja ja hakkas perroonil edasi-tagasi trampima, valmis maha kõmmutama kõik antiloobid, lõvid või kohalikud, kes söandavad teda tülitada või lihtsalt talle liiga lähedale tulevad. Poiss nägi hea välja, kuid käitus nagu kõik kollanokad – tal polnud siinsest korrast ja seadusest mingit aimu enne, kui ta seda oma silmaga nägi.
Perroonist möödus Pedro Johnson, Bildadi Kristallpalee-nimelise chili-con-carne müügiputka omanik. Pedro oli mees, kes armastas end lõbustada, niisiis ratsutas ta nooruki poole, lootuses kõvasti nalja saada. Olin liiga kaugel, et sõnadest aru saada, kuid nähtavasti ütles poiss midagi Pedro välimuse kohta, Pedro läks perroonile ja andis noorukile kõrvakiilu, mis paiskas tolle üheksa jala kaugusele, ning naeris ise valjemini kui kunagi varem. Poiss hüppas üles kiiremini kui kukkus, tõmbas pärlmutterpidemega revolvri välja ja – Põmm! Põmm! Põmm! – sai Pedro kolm kuuli oma kallihinnalisse rinnakorvi. Nägin, kuidas iga kord, kui kuul rinda tungis, tõusis ta riietest tolmu. Kui lähedalt lasta, teeb väike kolmekümnekahene mõnikord päris suurt kahju.
Ärasõidukell helises ja rong hakkas aeglaselt liikuma. Läksin nooruki juurde, teatasin, et ta on arreteeritud ja võtsin relva talt ära. Kapitalistide caballard lidus rongi poole. Üks neist jäi hetkeks minu ette seisma, naeratas ja andis mulle paremsirge. Heitsin platvormile maha ja tegin väikese uinaku. Ma pole kunagi relvi kartnud, kuid ma ei taha, et mõni inimene – välja arvatud habemeajaja – võtab endale vabaduse veel kunagi mu näoga niimoodi ringi käia. Kui üles ärkasin, oli kogu lavaseade – rong, poiss ja kõik muu – kadunud. Pärisin Pedro järele ja mulle räägiti, et arst oli öelnud, et ta paraneb, kui haavad just surmavaks ei osutu.
Kui Luke kolme päeva pärast naasis ja ma talle juhtunust rääkisin, läks ta nagu arust ära.
“Miks sa ei telegrafeerinud San Antone’isse,” nõudis ta, “ning ei palunud terve kamp seal kinni võtta?”
“Oh,” vastasin mina. “Olen alati telegraafi imetlenud, kuid parajasti tutvusin ma sel ajal astronoomiaga.” Kindel, et kapitalist teadis, kuidas oma käsi kasutada.
Luke läks järjest rohkem ja rohkem raevu. Ta korraldas juurdluse ja leidis jaamahoonest ühe mehe visiitkaardi, mille põhjal selgus, et üks hombre oli Scudderi-nimeline mees New Yorgist.
“Bud,” ütles Luke mulle, “nii ma seda asja ei jäta. Lähen neile järele, võtan tolle mehe – või poisi, nagu sa ütled – kinni ja toon ta tagasi. Olen Mojada County šerif ning pean siinse korra ja seaduse järele valvama, kuni ma veel relva suudan välja tõmmata. Ja ma tahan, et sina minuga kaasa tuleksid. Mitte ükski Ida jänki ei saa maha kõmmutada Bildadi auväärset ja tuntud linnakodanikku, eriti veel 32-lisest, ning siis seaduse käest pääseda. Pedro Johnson,” jätkas Luke, “on üks meie linnakese prominentsemaid ärimehi. Määran oma äraolekul Sam Belli arreteerimisõigusega asešerifiks, sina ja mina istume homme õhtul 6. 45-sele põhja suunduvale rongile ja sõidame kurjategijale järele.”
“Pakun sulle hea meelega seltsi,” ütlesin mina. “Ma pole kunagi New Yorki näinud, kuigi olen tahtnud seal kunagi ära käia. Kuid, Luke,” küsisin ma, “kas meil ei peaks kaasas olema mõni osariigi määrus, habeas corpus või mõni muu seadusdokument, kui me sirutame käe nii rikaste kurjategijate järele?”
“Oli mul siis rekvisitsioon kaasas,” küsis Luke, “kui läksin Brazosi madalikule ning tõin Bill Grimesi ja ta kaks kaaslast rahvusvahelise reisirongi röövimise eest kohtu ette? Vajasime me arreteerimisorderit või maakaitseväe abi, kui me sinuga kuus mehhiklasest karjavarast Hidalgost politseijaoskonda ajasime? Minu töö on Mojada Countys korda hoida.”
“Ja minu kui kontoriroti,” vastasin mina, “hooleks on jälgida, et kõik käiks vastavalt seadusele. Meie koostöö on senini päris hästi sujunud.”
Niisiis pani Luke järgmisel hommikul teki, mõned kraed ja oma miiliraamatu seljakotti, ning me asusime New Yorgi poole teele. See oli üpris pikk ja kurnav reis. Rongi istmed olid meiesuguste kolgede jaoks liiga lühikesed, et saada mugavalt magada, ning konduktoril tuli meid veenda rongi jääma iga kord, kui ilmus nähtavale mõni viiekorruseliste majadega linn. Kuid viimaks jõudsime sihtpunkti. Luke, kelle poolel oli seadus, tahtis kohe asja kallale asuda.
“Luke,” ütlesin mina, “minule, kui kontorirotile ja seadusevalvurile tundub, et see koht ei käi seaduse järgi Mojada County jurisdiktsiooni alla.”
“Korra seisukohalt,” vastas tema, “on igaüks oma pattude eest seaduse ees vastutav, olgu patutöö toime pandud kas Jeruusalemmas või Bildadis.”
“Aamen,” ütlesin mina. “ Kuid võtkem sõrm siiski päästikult ja ratsutagem minema. Mulle ei meeldi selle koha väljanägemine.”
“Mõtle Pedro Johnsonile,” sõnas Luke. “Ta on minu ja sinu sõber ning üks neetud kullatud abolitsionist kõmmutas ta koduukse
