plaan. Corriganil oli tavaks pärast lõunasööki oma kajutis tunnikese tukkuda. Kokal ja tema abilisel Tonyl oli käsk sel ajal parvelt lahkuda, et lärm bossi ei segaks. Kokk veetis vaba tunni alati jalutades. Tony plaan oli selline: pärast seda, kui Corrigan on magama jäänud, lõikavad tema ja Burney läbi parve kinni hoidvad köied. Tonyl ei jätkunud julgust, et seda üksinda teha. Lahti pääsenud, triivib kohmakas parv kiire jõevooluga minema ja läheb kindlasti allavoolu olevatel kividel ümber.
“Teeme ära,” sõnas Burney. “Kui so selg valutab samamoodi hoopidest, mida ta sulle on jagand kui mo kõht tubakasuitsu maitse puudumisest, ei jõua me köisi nii kähku läbi lõigata, kui tahaksime.”
“Nii see on,” sõnas Tony. “Kuid ootame veel umbes kümme minutit. Las Corrigan jääb kõrralikult magama.”
Tony ja Burney jäid kivile istuma ja ootama. Teised kadusid teekäänaku taha. Kõigil oleks hästi läinud – välja arvatud Corrigan – , kui Tony poleks otsustanud vestlusele tavapärast punkti panna. Ilmselt oli temas näitlejaverd, sest ta tabas alateadlikult ära selle kaasmängu, mis lavalaudadel alatu salaplaaniga kaasas käib. Niisiis tõmbas ta särgitaskust pika musta kauni mürgise sigari ja ulatas Burneyle.
“Suitsu tahad?” küsis ta.
Burney klammerdus sigari külge ja hammustas selle otsa ära nagu terjer, kes on roti kätte saanud. Ta huuled embasid sigarit kui kadunud ja taasleitud kallikest. Ta tõmbas esimese mahvi. See oli pikk ja sügav ning Burney ruuge hallisegune haraline habe turritas sigari ümber nagu kotka küünised. Aegamisi omandasid ta verd täis valgunud silmavalged taas oma õige värvi. Burney vaatas unistavalt üle jõe kauguses kõrguvaid mägesid. Minutid tulid ja läksid.
“On aeg,” ütles Tony. “Hääd teed Corriganil minna.”
Burney ärkas transist ja mühatas. Ta pööras pead ning vaatas kaaslasele üllatunult ja piinatud tõsidusega otsa. Siis võttis ta sigari pooleldi suust, kuid torkas selle kohe tagasi, mälus seda armastavalt paar korda ja hakkas mürgiste mahvide vahelt suunurgast rääkima: “Mis see siis olgu, sa kõllane kõnts? Kas tahad oma vaimupimeduses tõesti kõrgema rassi vastu kätt tõsta, sa kuriteole õhutaja? Kas hellitad tõesti lootust, et Martin Burney su alatu triki kaasa teeb? Kas tahad mõrvata meie heategijat, kes annab meile tööd ja leiba? Säh sulle, sa kõrvitsavärvi salamõrvar!”
Burney nördimusvalang lõppes kehalise rünnakuga. Ta kingatald saatis arvatava kaasköiteläbilõikaja uperkuuti kivilt maha.
Tony tõusis ja põgenes. Ühe hetkega oli ta vendeta jälle taandunud ainuüksi sõnadeks. Ta jooksis parvest mööda ning ikka kaugemale ja kaugemale, sest kartis jääda.
Burney vaatas oma hiljutise kaasvandenõulase kadumist uhkusest paisunud rinnal. Seejärel, seadnud näo Bronxi suunas, hakkas ka tema minema.
Burneyt saatis hukatuslik ja lehkav suitsupilv, mis oli toonud ta südamesse rahu, kuid mis ajas teeäärsed linnud kõige tihedamatesse põõsastesse.
SAATUSE TEED
Kuidas leida elus õiget teed? Abiks ustav süda, tugev armastuse valgusest. See hoiab mind eemal võitlusest. Kuid kas saan ma ise määrata, vältida, suunata või kujundada oma saatust?
LAUL oli läbi. Selle sõnad oli kirjutanud David ja need rääkisid maaelu idüllist. Kõrtsilaudade taga istujad aplodeerisid tormiliselt ja noorele poeedile tehti veini välja. Ainult notar M. Papineau, kes pidas raamatutest lugu ning polnud purjus nagu teised, vangutas pead.
David läks kõrtsist välja külatanumale, kus ööõhk peletas kiiresti ta peast veiniuima. Talle tuli meelde, et nad olid täna Yvonne’iga tülli läinud ning ta oli otsustanud täna öösel kodust lahkuda, et laias maailma õnne ja kuulsust otsida.
“Kui mu luuletused on igaühel suus,” ütles David endale reipalt, “hakkab ta võib-olla mõtlema neile karmidele sõnadele, mida ta mulle täna ütles.”
Kui välja arvata kõrtsis lärmajad, oli kogu küla juba voodis. David hiilis vaikselt oma tuppa isamaja talli peal ja pani oma riided kompsu. Võtnud kompsu õlale, seadis ta sammud Vernoyst laia maailma viivale teele.
Ta möödus oma isale kuuluvast karjamaast, kus lambad surusid ööjaheduse eest kaitset otsides tihedasti üksteise vastu – lambad, keda ta päeval karjatama pidi ja kes alatihti ta käest jalga lasksid, kui ta luuletades kõik muu unustas. David nägi valgust Yvonne’i aknas ning lõi hetkeks oma eesmärgis kahtlema. Võibolla tähendab valgus seda, et tüdruk ei saa und, kahetseb kibedalt oma viha ja võib-olla hommikul… Kuid ei! Ta otsus on kindel. Vernoy pole tema jaoks. Mitte ükski hing siin ei mõista teda. Tema saatus ja tulevik on mujal.
David käis kolm penikoormat mööda kuust valgustatud teed, mis tasandike vahel kulges ta ees sirgena kui künnimehe vagu. Külas arvati, et see tee viib Pariisi ja poeet sosistas kõndides tihti seda nime. David polnud kunagi varem Vernoyst nii kaugel käinud.
Kolme penikoorma järel tee hargnes. Parem teeharu viis teisele, laiemale teele. David seisis hetke kõheldes ja valis vasema.
Nähtavasti oli siit hiljuti läbi sõitnud peateelt pööranud vanker, sest tolmus olid rattajäljed veel selgelt näha. Umbes poole tunni pärast ilmus nähtavale kohmakas tõld, mis oli põhja pidi järsult mäe küljelt alguse saavasse väikese oja porisesse põhja kinni jäänud. Teel seisis hiiglasekasvu musta riietatud mees ja pikka kergesse keepi mähkunud daam.
David nägi, et kutsaril tuli oskustest puudu. Ta otsustas endamisi ohjad enda kätte võtta. Niisiis võttis ta suuna sinnapoole, kus kutsar ohjade ja rataste juures oma jõudu proovile pani. Sel ajal, kui loomadele tuttava häälega kutsar neid jõudu pingutama õhutas, pani David tõlla tagaosale oma jõulise õla alla ning pärast ainsat ühist jõupingutust veeresid suurejoonelise tõlla rattad kindlale maapinnale. Daam läks tõlda.
David seisis hetke paigal. Hiiglasekasvu džentelmen viipas käega. “Tule peale,” ütles ta kõmiseval üleoleval häälel nagu iseendale, kuigi viisakus ja harjumus silusid veidi selle järskust. See oli hääl, millele kõik vastuvaidlematult kuuletusid. Poeedi kõhklus oli juba niikuinii üürike, kuid sellisel häälel antud käsk tegi selle veel lühemaks. David astus tõlda. Sees oli pime ja ainult ähmaselt oli näha, et vastasistmel istub daam. David tahtis naise vastu istuda, kuid kuuletuma sundiv hääl kamandas: “Leedi kõrvale.”
Džentelmen hiivas oma raske kere eesistmele. Tõld hakkas mäkke sõitma. Leedi kössitas vaikides nurgas. David ei näinud, on ta vana või noor, kuid naise riietest hoovav delikaatne lõhnaõlihõng erutas Davidi poeedifantaasiat ning pani uskuma, et ta on ilus. Siin see oligi – seiklus, millest ta oli unistanud. Kuid kuna tal puudus saladuse lahendamiseks võti, istus ta sõnatult ligipääsmatute reisikaaslaste seltsis.
Tunni aja pärast märkas David aknast välja vaadates, et tõld veereb nüüd mingi linna tänaval. See peatus ühe pimeda maja ees ja maha roninud kutsar prõmmis kärsitult uksele. Ülakorrusel tehti võreaken lahti ja keegi pistis öömütsis pea välja.
“Kes te olete, et julgete ausaid linnakodanikke keset ööd häirida? Minu maja on suletud. On liiga hilja, et tulutoovad külalised veel reisiksid. Lõpeta uksele tagumine ja lase jalga.”
“Tee lahti!” karjus kutsar. “Tee monseigneur markii de Beaupertuys’le
