polnud kerge ülesanne. Fuajee nägi välja kui San Antone San Jacinto päeval. Marmorteede ja puudega katusealusel linnaväljakul tungles tuhandeid inimesi ning Luke’i leida oli väiksem šanss kui tookord, mil otsisime teineteist Old Fort Ewelli lähedal suurel pirnitihnikuga kaetud tasandikul. Kuid peagi jooksime Luke’iga ühel neist marmoralleedest ninapidi kokku.
“Lootusetu, Bud,” sõnas Luke. “Ma ei leia kohta, kus antakse süüa. Otsisin kõikjalt restorani silti ning käisin lootuses singi lõhna tunda terve laagriplatsi läbi, kuid ainus, mis ma sest sain, on see, et olen veel näljasem kui enne. Lähen välja, võtan voorimehe ja sõidan Scudderi visiitkaardil kirjas olevale aadressile. Sina jää siia ja püüa meile midagi hamba alla hankida. Kuid kahtlen, et sa midagi leiad. Soovin, et oleksime veidi maisijahu, peekonit ja ube kaasa võtnud. Kui Scudder pole vaevunud jälgi kaotama, saan temaga kokku ja tulen pärast seda siia tagasi.”
Niisiis hakkasin hommikusöögiks toidumoona otsima. Kuna ma ei tahtnud Mojada Countyle häbi teha ja siinsete abolitsionistide silmis roheline näida, läksin iga kord, kui pöörasin ümber järjekordse pika koridori nurga, esimese silma hakanud laua või leti juurde ja vaatasin toitu otsides ringi. Kui ma otsitavat ei leidnud, küsisin midagi muud. Umbes poole tunni pärast oli mul taskus tosin sigarit, viis jutulehte ja seitse või kaheksa raudtee sõiduplaani, kuid kohvi või peekoni lõhna polnud ma kordagi tundnud.
Kord käskis üks daam, kes istus laua taga ja mängis mingit nööpnõelamängu taolist mängu, minna mul kabinetti, mida ta nimetas number kolmeks. Läksin sisse, sulgesin ukse ja tuli läks sees iseenesest põlema. Istusin riiuli ette toolile ja ootasin. Arvasin, et see on midagi erasöögitoa taolist. Kuid kelner ei tulnud ega tulnud. Hakkasin higistama ja tulin välja.
“Kas saite seda, mida soovisite?” küsis daam.
“Ei, ma’am,” vastasin. “Mitte raasugi.”
“Siis pole vaja maksta,” ütles tema.
“Tänan, ma’am,” sõnasin mina ja jätkasin otsinguid.
Lõpuks lõin etiketile käega, läksin ühe sinises kullatud nööpidega vormiriietuses poisi juurde ning too viis mu kohta, mida ta nimetas caffee hommikusöögisaaliks. Esimene asi, mis mulle sisenedes silma hakkas, oli nooruk, kes Pedro Johnsonit oli tulistanud. Ta istus üksinda väikese laua taga ja ründas lusikaga nii ägedalt muna, et kartsin lusikat murduvat.
Istusin tema vastu. See paistis poissi solvavat ning ta tegi liigutuse, nagu kavatseks lahkuda.
“Tasa, poju,” ütlesin mina. “Vastavalt Texase autoriteetide välja antud seadustele oled arreteeritud. Jätka muna tagumist, kui selle sisemuses on midagi, mida sa kätte tahad saada. Ütle nüüd, miks sa Bildadis härra Johnsonit tulistasid?”
“Võin ma küsida, kes te olete?” küsis tema.
“Võid küll,” vastasin. “Lase edasi.”
“Arvasingi, et olete sealt,” sõnas nooruk silmagi pilgutamata. “Kuid mida te sööte? Hei, kelner!” hüüdis ta kätt üles tõstes. “Võtke sellelt härralt tellimus.”
“Biifsteegist,” ütlesin mina, “mõnest praemunast, ühest virsikukompotist ja kvardist kohvist peaks piisama.”
Rääkisime veidi aega maast ja ilmast ning siis küsis poiss: “Mida te tulistamise suhtes ette võtate? Ta nimetas mind nimega, millest ma ei saanud mööda vaadata, ning siis lõi mind. Ka temal oli relv. Mida muud ma teha sain?”
“Viime su tagasi Texasesse,” ütlesin mina.
“Läheksin hea meelega sinna tagasi,” ütles poiss siiralt naeratades, “kui poleks seda kahetsusväärset juhtumit. Just sellist elu ma tahan. Niikaua kui ma mäletan, olen alati tahtnud ratsutada, püssi lasta ja vabas õhus elada.”
“Kes olid need paksukesed, kellega sa reisisid?” küsisin mina.
“Minu kasuisa,” vastas poiss, “ja mõned ta Mexico kaevanduste ja maaga hangeldajatest äripartnerid.”
“Nägin, kuidas sa Pedro Johnsonit tulistasid,” sõnasin mina, “ning võtsin sinult ära väikese mängupüssi, millega sa seda tegid. Seda tehes märkasin ma kolme-nelja väikest armi su parema kulmu kohal. Oled ennegi kakelnud, kas pole?”
“Need armid on olnud mul niikaua, kui mäletan,” ütles nooruk. “Ma ei tea, kust ma need sain.”
“Kas sa varem pole Texases käinud?” pärisin edasi.
“Ei mäleta, et oleksin,” vastas tema, “kuigi millegipärast tundub preeria mulle tuttavlikuna. Kuid arvan, et ma pole seal varem käinud.”
“Kus su ema on?” küsisin mina.
“Ta suri viis aastat tagasi,” vastas poiss.
Jättes vahele suurema osa sellest, mis järgnes, jätkan sealt, kui Luke tuli tagasi ja ma pöörasin poisi näoga tema poole. Luke oli Scudderi kätte saanud ja öelnud talle, mida tahab. Paistab, et pärast Luke’i lahkumist oli Scudder pühendanud end helistamisele, sest umbes tund pärast Luke’i külaskäiku tuli hotelli kamp erariietes linna korravalvureid, keda siin nimetatakse uurijateks, võtsid meid kinni ja viisid otsejoones rahukohtuniku juurde. Nad süüdistasid Luke’i kavatsetavas inimröövis ning küsisid, mida tal on enda kaitseks öelda.
“Teie ausus,” alustas Luke. “See nepp tulistas ettekavatsetult ja haavas raskelt Texases asuva Bildadi linna üht prominentsemat ja austatumat kodanikku. Seda tehes rikkus ta seadust ja korda ning peab oma teo eest vastust andma. Seetõttu nõuan ma New Yorgilt kahtlusaluse viivitamatut väljaandmist. Ja ma tean, et tema seda tegi.”
“Selleks on vaja teie osariigi kuberneri nõudekirja,” ütles kohtunik. “On see teil kaasas?”
“Kõik mu paberid,” sõnas Luke, “võtsid need džentelmenid, kes on seatud teie linnas seaduse ja korra järele valvama, minult hotellis ära. Need koosnesid kahest 45-sest Coltist. Need on mind üheksa aastat ustavalt teeninud, ja kui ma neid tagasi ei saa, tõuseb sellest suur tüli. Võite Luke Summersi kohta küsida ükskõik milliselt Mojada County elanikult. Tavaliselt pole mul oma töös teisi pabereid vaja.”
Nägin, et kohtunik on vihane, astusin ette ja ütlesin: “Teie ausus, süüdistatav on Texase Mojada County šerif ning parim mees, kes iial on korra ohje hoidnud, meie suure riigi seadust kaitsnud ja ametivannet järginud. Kuid ta…”
Kohtunik lõi puuhaamriga lauale ja küsis, kes ma olen.
“Bud Oakley,” ütlesin mina. “Texase Mojada County šerifi abiline ja Seaduse südametunnistus. Luke Summers,” jätkasin, “esindab Korda. Kui teie asus nõustub kümme minutit minuga nelja silma all rääkima, selgitan kogu loo ning esitan seaduslikud ja kehtivad paberid, mis on mul taskus.”
Kohtuniku nägu selgines ning ta nõustus minuga erakabinetis vestlema. Rääkisin talle kogu loo nii hästi kui oskasin ja kui me välja tulime, teatas ta, et vastavalt määrusele antakse noormees Texase esindajatele üle ning kuulutas välja järgmise kohtuasja.
Jättes vahele selle, mis juhtus tagasiteel, räägin edasi sealt, kui olime tagasi Bildadis.
Kui olime vangi šerifi kontorisse viinud, küsisin Luke’ilt: “Mäletad veel oma kaheaastast poega, kes sinult enne pihta pandi, kui sa talle käpa peale said panna?”
Luke’i nägu tumenes.
