Canada Verde ja asutas oma rantšo. Jätan sihilikult sentimentaalse jama välja, sest ma pole seda kunagi näinud ega näha tahtnud. Luke kutsus mu endaga kaasa, sest olime vanad semud ning viis, kuidas ma karjaga ümber käisin, meeldis talle.
Jätan jälle suure ajavahemiku vahele, sest suuremas osas järgnes see, mida ma pole kunagi näinud ega näha tahtnud. Ütlen ainult, et kolm aastat hiljem tatsus ja vadistas Luke’i rantšo galeriide ja tubade põrandatel väike poiss. Ma pole iial arvanud, et lastest ka mingit kasu on, kuid seekord oli. Jätan nüüd jälle ajas vahele ja maandun päeva, mil rantšosse saabus pikkvanker, mis oli täis laaditud proua Summersi Ida sõpru – proua kaks õde ja kolm meest. Üks meestest sarnanes onuga, teine oli täiesti silmapaistmatu kuju ning kolmas mees kandis triibulisi pükse ja rääkis tundeküllase häälega. Mulle pole kunagi meeldinud mehed, kes tundeküllaselt räägivad.
Suures osas jätan jälle vahele ja räägin pärastlõunast, mil ma rantšo poole ratsutasin, et saada plehkupannud veiste kohta korraldusi ja kuulsin maja suunast pauku, nagu oleks keegi paukpüssist lasknud. Ootasin värava taga, sest ma pole oma nina kunagi perekonnatülidesse toppinud. Varsti tuli Luke majast välja ja andis mehhiklastest töölistele käsu hobused kahe vankri ette rakendada. Natukese aja pärast tulid majast välja Luke’i abikaasa õed ja kaks-kolm meest, kuidas nüüd öeldagi. Õed ja kaks meest kandsid endi vahel kolmandat, triibuliste pükste ja tundeküllase häälega meest ning panid ta ühte vankrisse pikali. See tehtud, sõitis kamp minema.
“Bud,” ütles Luke mulle, “tahan, et teeksid end veidi korda ja tuleksid minuga San Antone’isse.”
“Kui lubad mul kannused saabaste külge jätta,” ütlesin mina, “tulen hea meelega.”
Tuli välja, et üks õde oli siiski sõitmata jätnud ning jäi proua Summersi ja lapsega rantšosse. Ratsutasime Encinali, istusime osariikide vahelisele rongile ja järgmisel hommikul olime San Antone’is. Pärast hommikusööki vedas Luke mind otsejoones advokaadi kontorisse. Luke ja advokaat rääkisid veidi aega kinniste uste taga ja tulid siis välja.
“Oh, teil pole vaja muretseda, härra Summers,” ütles advokaat. “Viin juba täna kohtunik Simmonsi faktidega kurssi ning lahendame teie juhtumi nii kiiresti kui võimalik. Seadus ja kord on siin sama kiired ja kindlad kui ükskõik kus mujal meie suures riigis.”
“Ootan määruse ära, kui see ei võta rohkem kui pool tundi,” lausus Luke.
“Oot, oot,” sõnas advokaat. “Nii kiiresti seadus kah ei käi. Tulge ülehomme pool kümme tagasi.”
Määratud ajal olime Luke’iga kohal ja advokaat andis talle kokkuvolditud dokumendi. Ja Luke kirjutas talle tšeki.
Tänavale jõudnud, voltis Luke paberi lahti, pani oma köögiukse lingi jämeduse sõrme ühele kohale ja ütles: “Määrus ab-so-luutse lahutuse ja lapse hooldusõiguse kohta.”
“Jättes vahele selle, mis on juhtunud ning millest ma midagi ei tea,” sõnasin mina, “jääb mulle mulje, et tahad naisest lahti saada. Oli selleks tõesti advokaati vaja?”
“Bud,” sõnas Luke piinatult, “see laps annab mu elule mõtte. Tema võib minna, kuid poiss on minu! Seaduse järgi olen mina lapse hooldaja ja eestkostja.”
“Olgu,” ütlesin mina. “Kui niisugune on seadus, siis pidagem sellest kinni. Arvan,” jätkasin, “et sinu juhtumi puhul ilmutas kohtunik Simmons eeskujulikku leebust – või mis iganes selle seaduslik termin ka on.”
Tead, mulle ei meeldi eriti järeltulijaid, välja arvatud nood, kes toidavad end täiskasvanuks saamiseni ise ja kelle eest saab maha müües raha. Kuid Luke’i oli haaranud mingi vanemlik hullus, mida ma kunagi mõistnud pole. Teel jaamast rantšosse võttis ta ikka ja jälle määruse taskust välja ning näpuga järge ajades luges ettekirjutusi ja tingimusi mulle ette. “Lapse hool-dus-õi-gus,” ütles ta. “Ära seda unusta – lapse hool-dus-õi-gus.”
Kui me aga rantšosse jõudsime, selgus, et meie kohtumäärus on kasutu, nolle prossed, ning tuleb kohtus uuesti arutusele. Proua Summers ja laps olid läinud. Meile öeldi, et tund pärast seda, kui mina ja Luke olime jaama poole teele asunud, oli proua käskinud hobused vankri ette rakendada ning sõitnud oma kohvrite ja lapsega lähimasse jaama.
Luke võttis määruse välja ja luges veel kord oma õigused üle.
“See pole võimalik, Bud,” ütles ta. “Meie riigis valitsevad seadus ja kord. Siin on sõnaselgelt kirjas: lapse hool-dus-õi-gus.”
“Võid nimetada seda inimlikuks õppetunniks,” laususin mina, “mis teeb mõlemad tühjadeks sõnakõlksudeks.”
“Kohtunik Simmons,” jätkas Luke, “on ühinenud seadusandjate kogu liige. Mu naine ei saa niisama poissi ära viia. Texase seaduste järgi kuulub ta mulle.”
“Taevase kohtu poolt naispoolele antud õiguste alusel on ta nüüdseks väljaspool mundane mandamus’e jurisdiktsiooni,” ütlesin mina. “Kiitkem jumalat ja olgem tänulikud nende väikeste õnnistuste eest, mis ta…” alustasin ma, kuid nägin siis, et Luke mind ei kuula. Väsinud, nagu ta oli, käskis ta tuua endale puhanud hobuse ja ratsutas jaama.
Tagasi tuli ta alles kahe nädala pärast ja kaunis kidakeelsena.
“Me ei saanud talle jälile,” ütles ta, “kuigi kasutasime kõiki võimalusi, mida telegraaf pakkuda suudab ning neid otsivad linna korravalvurid, keda seal nimetatakse uurijateks. Vahepeal aga, Bud,” sõnas Luke, “ajame Brush Creeki karja kokku ja ootame, kuidas seadus end taas maksma paneb.”
“Õhuloss,” ütleksid sa ilmselt, ning sul on õigus.
Jättes järgmised kaksteist aastat vahele, jätkan sealt, kus Luke sai Mojada County šerifiks. Minu hooleks jäi kontoritöö. Ärgu jäägu sulle vale muljet, et see amet tähendas kontoris kulusummade arveraamatusse kandmist või kirjade hävitamist. Noil päevil seisnes kontoritöö tagaakna jälgimises, et keegi ei saaks šerifit selja tagant maha lasta ajal, kui ta päeval läbitud miile kuluraamatusse kannab. Ja noil päevil piisas minu kvalifikatsioonist täiesti, et selle ametiga edukalt toime tulla. Ja Mojada Countys valitsesid seadus ja kord, õpikud ja viski olid kõigile kättesaadavad ning valitsus ehitas sõjalaevu oma raha eest, mitte koolijütsidelt kogutud viiesendiste eest. Ja, nagu ma juba ütlesin, valitsesid seadus ja kord nende seaduskitsenduste ja täiendmääruste asemel, millega osariigi vandekohtunikud tänapäeval iga päev kokku puutuvad. Meil oli Bildadis oma kontor, ning me tulime toime ükskõik millise meie jurisdiktsiooni alla käiva kakluse või vaidlustüliga.
Jättes välja suurema osa ajast, mil Luke oli šerif, annan sulle siiski aimu, mida kujutas neil päevil seadus. Luke’i võib nimetada üheks kohusetundlikumaks meheks maailmas. Seaduseraamatutest ei teadnud ta suurt midagi, kuid tal olid hästiarenenud väärtushinnangud ja oskus õiguse mõistmisel halastust üles näidata. Kui mehhiklane mõne austusväärse linnakodaniku maha laskis, pani toime rongiröövi või jäi seifivargusega vahele, tegi ta süüdlasele sellise peapesu, et too vandus, et ei tee kunagi enam midagi sellesarnast, ja enamikel juhtudel see nii oligi. Aga kui keegi varastas hobuse (hispaania poni välja arvatud), lõikas okastraadi läbi või rikkus mõnel muul viisil Mojada Countys rahu või tegi siinsetele elanikele häbi, olime mina ja Luke habeas corpus’e, suitsuta püssirohu ja kõigega, mida kaasaja õigus- ja etiketinormid välja suudavad pakkuda, tollel kohe kukil.
Kindlasti oli Mojada County tol ajal üks seaduskantse riigis. Idarannikult pärit inimesed, keda võis embleemidega mütside ja nööpsaabaste järgi kergesti ära tunda, võisid Bildadis vabalt rongilt maha astuda ja jaamapuhvetis võileibu
