prints-regent juuni keskel Londonist Brightonisse sõitis ja hooaeg läbi sai, pöördus Caroline lossi tagasi ning polnud kahtlustki, et tal on hea meel jälle Patrickut näha.
Igal hommikul ratsutas ta koos Rocanaga pargist välja ja läbi metsa Patricku palju väiksemate valduste poole, millel oli hertsogi omadega ühine piir, ning noormees tuli neile poolele teele vastu.
Rocana ratsutas siis neid omavahele jättes taktitundeliselt üksi edasi, kuni saabus aeg koju tagasi minna.
Ta poleks olnud inimene, kui poleks samuti mõnikord igatsust tundnud kellegi järele, kes vaataks teda armastavate silmadega, nagu Patrick vaatas Caroline’i, ning kelle häälest kostaks sügavaid noote, mis olid nii erinevad sellest tämbrist, millega noormees tema enda poole pöördus.
“Arvatavasti pean ma lihtsalt vanaks jääma, ilma et kunagi kedagi kohtaksin või kuhugi läheksin,” mõtles Rocana mõnikord meelt heites.
Ta püüdis end unustada oma unistustes ja raamatutes, mida aastast aastasse üksteise järel raamatukogu riiulitelt alla tõi ja mis muidu oleksid puutumata jäänud.
Rocana teadis nüüd, et mida Caroline ka ei ütleks, kui palju ta Patrickut ka ei armastaks, ikkagi sunnitakse ta abielluma Quorni markiiga ning kui muud ei juhtugi, siis ehk leiab ta varsti mehe üpris põneva abikaasa olevat.
“Mis ma teen, Rocana?” küsis Caroline meeleheitlikult. “Ma pean Patrickuga abielluma! Sa tead, et pean! Igatahes ei saaks ma ealeski minna paari markii-taolise mehega, isegi kui ta mulle meeldiks!”
Rocana mõtles, et see on kahtlemata tõsi, ning küsis:
“Milline ta on? Kirjelda teda mulle.”
“Ma arvan, et ta on nägus,” ütles Caroline vastu tahtmist, “aga ta on liiga võimukas, liiga rõhuv, ning Londonis sosistasid teised tüdrukud aina temast ja ta armulugudest.”
“Ja nad rääkisid sulle temast?” küsis Rocana.
“Muidugi rääkisid,” vastas Caroline. “Keegi ei räägi Londonis millestki muust peale armastuse ning nad jutustavad alati, kuidas mõni naine nutab, sest markii on ta maha jätnud, või mõni teine rõõmust hõiskab, sest markii on järgmisena talle oma tundeid ilmutanud.”
Seda oli Rocana teenijatelt juba kuulnud ning ta küsis:
“Mis sa arvad, miks ta abielluda tahab?”
“Ma tean, miks.”
“Tead või?”
“Jah. Ta sekeldas mingi diplomaadi naisega ja püüab nüüd pääseda tagajärgedest, mis võiksid rahvusvahelise intsidendi põhjustada.”
“Kas sa tahad öelda,” küsis Rocana uskumatult, “et siis sellepärast palubki ta su kätt?”
Caroline vajus aknaalusele istmele.
“Kui ma Londonisse jõudsin, vatrasid kõik markiist – paistab, et nad ei tunne kunagi huvi kellegi teise vastu. Nad rääkisid, et ta olevat otsustanud mitte kunagi abielluda, sest elu koos ühe naisega tüütab teda juba nädalaga täiesti ära ning ta eelistab pidada neid karjakaupa nagu rebasekoeri!”
“Minu arvates kõlab see jubedalt!” hüüatas Rocana.
“Ma arvan sedasama,” nõustus Caroline, “aga tegelikult ei tundnudki ma tema vastu huvi, sest mõtlesin Patrickust.”
“Jah, muidugi! Jätka!”
“Siis hakkasid nad kõnelema sellest “madame, mis ta nüüd oligi”-st – ma ei mäleta tema nime – ja kui ilus ta oma punaste juuste ja roheliste silmadega on, ning nad muudkui sosistasid ja sosistasid sellest, mida see naine ja markii kahekesi teevad.”
“Mis siis sai?”
“Ma tulin koju ja täna teatas papa mulle, et markii tuleb meile ja et kui nad olid Ascotis kohtunud, oli markii talle usaldanud, et võib-olla teeb ta oma ettepaneku mulle just nüüd.”
“Võib-olla?” küsis Rocana üle.
“Ma oletan, et ta ei kavatse ennast siduda, juhul kui ilmnenud raskused ei ole nii tõsised kui ta kartis,” ütles Caroline kibedalt.
Näis, et Caroline on olukorrast palju paremini aru saanud, kui Rocana arvata oskas, ning sellepärast vaatas Rocana oma nõole lihtsalt otsa ning lausus siis:
“Ma arvan, et markii käitumine on solvav ja et su isa peaks ettepanekust keelduma.”
“Ma usun, et papa keeldukski, kui ma teda paluksin,” vastas Caroline. “Aga sa ju tead, et mamma ei laseks tal teha midagi muud, kui markii ettepanek innukalt vastu võtta, ja minul ei laseks ta iialgi, iialgi ei öelda.”
Kuna see oli tõsi, ei hakanud Rocana vastu vaidlema. Ta ütles lihtsalt kaastundlikult:
“Oh, Caroline, mul on sinust nii kahju.”
“Mis ma teha saan, Rocana? Ma pean Patrickuga rääkima ja temalt nõu küsima.”
“Sa pead homme hommikuni ootama.”
“Ma ei saa! Ma ei suuda nii kaua oodata! Ma pean teda täna õhtul nägema!”
Ta tõi kuuldavale väikese nuuksatuse.
“Ma saan seda teha, kui mamma ja papa ülemšerifi juurde õhtusöögile lähevad, sest mind ei ole kutsutud.”
Ta vaatas Rocanale otsa ja ütles:
“Siin saaksidki sina mind aidata, kallis. Sa pead Grange’i ratsutama ja Patrickule teatama, et ta meie tavalises kohas mind ootaks. Siia on tal parem mitte tulla, et mõni teenija mammale ei saaks rääkida.”
“Ei, muidugi mitte,” ütles Rocana. “Aga kuidas me seletame mu äraolekut, kui tädi Sophie minu järele küsib?”
“Kas sa arvad, et ta võiks seda teha?”
Rocana laiutas korraks kergelt käsi, enne kui vastas:
“Ta võib kergesti kahtlustama hakata, et ütlen su laulatuse kohta midagi, mida ma ei peaks, ja siia tulla, et seda ära hoida.”
Caroline teadis, et just nõnda võibki tema ema toimida, ning ta hüppas püsti ja hakkas rahutult mööda tuba ringi käima.
“Ma pean Patrickut nägema. Ma pean!” kordas ta.
“Ma võin teda kutsuma minna,” ütles Rocana, “aga parem on kella viieni oodata, kui su ema puhkama heidab. Sina aga läheksid ja istuksid tema juures, et ta saaks markiist rääkida.”
Caroline tegi väikese grimassi, ent ta teadis, et Rocanal on õigus ning et see on ainus võimalus, kuidas nad vahelejäämist vältida saavad.
Nad jätkasid vestlust, kusjuures Caroline kinnitas üha uuesti, et ei abiellu kellegi teisega peale Patricku.
Rocana tajus, et tema nõbu teab, et võitleb juba kaotatud lahingus.
Kui mingit imet ei juhtu, ilmub markii ülehomme siia, Caroline’i sunnitakse tema ettepanekut vastu võtma ja siis ei ole enam mingit pääseteed.
Kui
