style="font-size:15px;"> Siis küsis Patrick muutunud toonil:
“Te ütlesite “päästa”. Kas arvate, et peaksin Caroline’i päästma?”
“Sellele küsimusele võite ainult teie ise vastata,” sõnas Rocana. “Kõige põhjal, mis ma Quorni markii kohta kuulnud olen, ei saaks Caroline’ile sobimatumat abikaasat enam ollagi!”
“Teil on õigus! Muidugi on teil õigus!” ütles Patrick. “Aga mida ma teha saan? Kuidas ma ta päästa saan?”
Rocana naeratas. Siis lausus ta:
“Seda peate ise otsustama. Te teate, et minu isa abiellus emaga vastu hertsogi, hertsoginna ja terve Bruntwickite suguvõsa tahtmist.”
Ta vaikis veidi ja jätkas:
“Vanaisa, Prantsuse suursaadik, kellest ma olen alati kahtlustanud, et inglased meeldivad talle sama vähe kui tema kaasmaalastelegi, tegi kõik, mis suutis, et seda abielu ära hoida.”
Ta märkas Patricku silmis teistsugust pilku kui enne ning noormees ütles:
“Tänan teid, Rocana. Ma mõtlen kindlasti selle üle järele, mida ütlesite. Kus ma Caroline’iga täna kokku saan?”
“Tavalises kohas umbes poole kaheksa paiku,” vastas Rocana, “aga nüüd pean ma tagasi kiirustama, muidu tuleb pahandus.”
“Aitäh, et tulite,” ütles Patrick.
Aga Rocana kappas juba lossi poole nii kiiresti kui suutis.
Alles trepist üles oma magamistuppa kiirustades ja palvetades, et hertsoginna poleks tema ratsutamiskäiku märganud või teda ratsarõivastes ei tabaks, mõtles Rocana, kas ta ehk midagi valesti pole teinud.
“Arvatavasti oleksin pidanud soovitama saatusega leppida,” ütles ta endale.
Siis aga kuulis ta mõtteis oma isa naeru ning häält: “Võidusõit ei ole kaotatud niikaua, kui teise mehe hobune veel finišitulbast möödas pole!”
Teine peatükk
Caroline ratsutas tallist välja nii kiiresti kui suutis.
Ta vältis majaesist juhuks, kui mõni teenijaist peaks aknast välja vaatama, ning hoidus puude varju, kuni jõudis tasasele maale, kus sai hobuse galoppi ajada.
Ta teadis, et vana tallipoiss, kes teda ratsutama õpetas, on nii ustav, et ei reeda vanematele kunagi midagi, mida ta ei taha neid teadvat.
“Lä’ete ‘ilja ratsutama, m’leedi,” ütles mees ainult, kui Caroline talli tuli.
“Ma tunnen, et mul on värsket õhku vaja,” vastas Caroline, “aga ära sellest palun mammale räägi, muidu saab ta minu peale pahaseks.”
“’i mina räägi leediga ültse,” vastas vana tallipoiss. “Teda minu ‘obused ‘i ‘uvita.”
Caroline teadis, et vanamehe silmis oli see suur süütegu, ent tema jaoks tähendas täiendavat ohutust.
Rocana oli sundinud teda ootama, kuni isa ja ema majast läinud on. Õnneks sõid inimesed maal varakult õhtust ning Rocana korraldusel toodi tüdrukute õhtusöök juba enne vanemate lahkumist üles klassituppa.
Omavahel olles oli neil seal palju mugavam süüa, sest siis polnud tarvis õhtutualettidesse rõivastuda.
Caroline kannatas peaaegu terve esimese käigu koos Rocanaga välja, enne kui küsis:
“Võin ma nüüd minna?”
Rocana vaatas ukse poole, kust sisenes noor teener küpsetatud kanaga.
Neiu kortsutas kulmu Caroline’i poole, kes taipas, et oli olnud liiga kannatamatu, ning lausus, kui poiss oli trepist alla läinud:
“Mine nüüd riideid vahetama ja mina võin öelda, et sul on peavalu ja sa ei taha süüa.”
Ta teadis, et teenijad ootavad mingit seletust, kui Caroline oma õhtusöögi puutumata jätab. Elu lossis oli nii vaikne ja igav, et huvi pakkus iga pisiasi, ükskõik kui tühine see ka poleks.
Ainus, kes teadis, mida Caroline teeb, oli hoidja, aga kuna tema oli Caroline’i juba beebina jumaldanud, polnud naise eest tarvis midagi salajas hoida.
“Küll teil ikka pahandused tulevad, küll tulevad!” torises ta Caroline’ile ratsakleiti selga aidates.
“Mul on juba pahandused, nagu sa tead,” vastas Caroline kibedusega. “Ma ei taha abielluda ei markiiga ega ühegi teise Londonis kohatud mehega.”
“Tema armulikkusega vaidlemisest pole miskit kasu, kullake,” vastas hoidja. “Ta on võtnud endale südameasjaks teid suurejooneliselt mehele panna.”
“Ma tean,” vastas Caroline, “aga mul pole mingit soovi olla suurejooneline. Ma tahan elada maamajas, kus mul on palju hobuseid ja koeri ja mees, keda ma armastan.”
Hoidjal polnud tarvis küsida, kes küll on see mees, ning ta surus huuled kitsaks triibuks, et oma tundeid summutada, sest oleks olnud viga neid Caroline’ile näidata.
Caroline haaras ratsapiitsa ja kindad ning tõttas külgtrepist alla ja tagauksest välja, kust otse tallide juurde jõudis.
Ülejäänud teenijad sõid parajasti, nagu ta teadis, nii et pealtnägemist polnud karta.
Samas tajus neiu, nagu jälgiks teda ähvardavalt terve loss, ning olles kord juba Patricku poole teel, tundis ta nii tugevat soovi noormehega koos olla, et süda valusalt tuikas ja pisarad silmi tõusid.
Noormees ootas teda keset metsa väikesel puuraidurite tehtud lagendikul.
Ta oli oma hobuse mahalangenud puu külge sidunud ning jooksis kohe, kui Caroline nähtavale ilmus, neiu poole, et teda sadulast aidata.
Seda tehes surus ta neiu hetkeks enda vastu, võttis siis päitsed ja sidus hobuse oma hobuse kõrvale kinni, et loom ekslema ei läheks.
Siis pööras noormees ringi ja nägi, et Caroline seisab teda oodates keset lagendikku.
Neiu oli ratsutamiskübara peast võtnud ning tema heledad juuksed kumasid päikese viimastes kiirtes, mis keset oma hiilgavat õhetust silmapiiri taha vajuma hakkas.
Nad jäid hetkeks teineteisele lihtsalt otsa vaadates seisma. Siis sirutas Patrick käed.
Vaikse hüüatusega sööstis Caroline tema juurde, peitis oma näo ta õlale ja purskas nutma.
“Ära nuta, mu kallis,” ütles Patrick. “Palun ära nuta nii.”
“Ma ei suuda… seda välja kannatada!” nuuksus Caroline. “Ma ei suuda… sinust lahkuda. Mida… ma pean tegema? Ma tean, et mamma ja papa… ei kuulaks mind… mitte kunagi!”
Tema jutt oli pisarate tõttu peaaegu arusaamatu.
Patrick surus teda lihtsalt tugevamini enda vastu, nagu oleks see ainus võimalus, kuidas neiule kaitset pakkuda.
Noormehe enda nägu oli valge ja pinges ning kui nad mahalangenud puutüvele istusid,
