väga Patrick ka Caroline’i ei armastaks või neiu teda, polnud mingit võimalust, et nende abielu tunnistataks Quorni markii ettepanekuga võrdväärseks.
Tegelikult oli Rocana üsna kindel, et antud olukorras võtaksid nii hertsog kui hertsoginna seda lihtsalt häbematusena.
Tundes aga väga hästi Caroline’i, teadis Rocana, et kuigi nõost saaks Patrickule suurepärane naine ning nad kahtlemata kahekesi väga õnnelikud oleksid, ei suudaks Caroline kellegi markii-taolisega ka miljoni aasta jooksul õnne leida.
Rocana oli markiist juba nii palju kuulnud, et neiu jaoks oli ta poolenisti saatür ja poolenisti elupõletaja, ning ta arvas, et üksnes punaste juuste ja roheliste silmadega daam võiks seda tüüpi meest ohjes hoida.
Seltskonnaelust väga vähe teades, arvas ta, et ainult armastus suudab mehe õnnelikuks ja ühele naisele ustavaks muuta.
Ta teadis väga hästi, et isal oli olnud tohutul hulgal armulugusid, enne kui ta ema kohtas. Tegelikult oli see muidugi vältimatu, kuna ta oli nii ligitõmbav ja tormiliselt elu nautiv mees.
Lord Leo ei kadestanud venda tema määratu rikkuse, lossi, maavalduste ja suurepäraste hobuste pärast.
Ta lihtsalt naeris oma vaesuse üle, nii nagu ta naeris kõige üle, ning suutis esile tuua parima igas hobuses, kellega ta ratsutas nii suurepäraselt, et pigem oli see tema ise, kes võidujooksu võitis, kui hobune.
Kuna ta tõi kõigile, kellega kokku puutus, nii palju elurõõmu, oli vältimatu, nagu ema kord naljatledes ütles, et naised käivad tal lummatuna järel, nagu olnuks ta nõiduslik vilepillimees.
“Kui ma sind kohtasin, kallis,” oli isa öelnud, “kadusid nad kõik ühekorraga – nii nagu rotidki – ja ei tule enam kunagi tagasi!”
Ema oli naerma hakanud.
“Võin ma selles kindel olla?”
“Kuna sa oled nõid,” vastas isa, “siis tead sa isegi, et olen seotud nõidusega, mida ma ei jaksa murda, ning loitsuga, mille kaotsiminekut ma ei suudaks taluda.”
Mõtiskledes selle üle, kui palju olid teineteisele tähendanud tema vanemad, jõudis Rocana järeldusele, et arvatavasti just seda markii vajabki – üht loitsu, mille kütkest põgenemiseks ta mingit võimalust ei leiaks ega tahakski leida.
Ta tajus, et nii sulnis ja õrn ja leebe nagu Caroline oligi, oli see siiski miski, mida tal ei ole mehele anda.
Rocana oli kindel, et õige varsti pärast abiellumist pöörduks markii oma punaste juuste ja roheliste silmadega sireeni juurde tagasi ning Caroline istuks üksinda kodus.
Nagu ta oli kuulnud, olid sedasorti elu sunnitud elama paljud aadlisoost naised, kuna nende abikaasadel olid nõndanimetatud “muud huvid”.
Neist sosistati kõikjal võõrastetubades, aga ka köökides ja tallides; igal pool, kus kuulujutud ringi lendlevad.
“Kuidas teda küll päästa?” küsis Rocana endalt, kuigi teadis, et vastust sellele ei ole.
Rocana jõudis hertsogi valduste piirile, kus need Fairleyde maadega kokku puutusid, ning hakkas ringi vahtima lootuses, et märkab kusagil Patrickut.
Noormees mitte ainult ei treeninud oma isa hobuseid, vaid oli ka töödejuhataja. Ta kavatses pärast päranduse ülevõtmist sellega pigem ise tegelema hakata, kui kedagi teist palgata.
See oli tegevus, mida ka tema isa oleks nautinud, arvas Rocana, kui tal oleks olnud vaid piisavalt raha ja aakreid.
Ent hertsog oli andnud isale vaid mõisahoone ja mõned põllud selle ümber ning seetõttu polnud tal piisavalt töist tegevust.
See oli viinud isa ja ema kiusatusse sõita Londonisse raha raiskama, sest nad ei suutnud hoiduda oma elu nautimast.
“Arvatavasti on tähtis inimesi pidevalt mingis tegevuses hoida, et nad pahandustesse ei satuks,” mõtles Rocana filosoofiliselt.
Siis meenutas ta kerge ohkega, kui palju oli hertsoginna andnud talle tööd, mis praegu lossis tegemist ootab.
Ta oli juba peaaegu Grange’i mõisahooneni jõudnud, mis polnud küll kuigi suur, kuid oma murenenud punaste tellistega siiski üpris imposantne ja ilus, kui märkas kergendustundega Patrickut paremalt poolt metsast välja ilmumas ning teadis, et noormees kavatseb koju suunduda.
Neiu kannustas hobust ning kui ta noormehe poole galopeeris, tundis too ta ära ja pöördus talle vastu.
Kui nende hobused kohakuti jõudsid, hüüatas noormees:
“Rocana! Mida teie siin teete?”
“Tulin teile ütlema,” vastas Rocana hingetuna, “et Caroline tahab teid otsekohe näha ja et asi on väga, väga tähtis.”
“Mis juhtus?”
Rocana teadis, et Patrick on kiire taibuga, ning märkas murest noormehe silmis, et too aimab juba, mis lahti.
“Ma usun, et Caroline tahaks sellest ise rääkida.”
Ta pööras hobuse kodu poole tagasi ja Patrick ratsutas tema kõrval.
“Palun öelge mulle, Rocana,” ütles ta, “kui see on see, mida ma kardan, siis jääb mulle rohkem aega välja mõelda, mida peaksin ütlema.”
Rocana mõistis, et noormehel on õigus.
“Caroline on murest hulluks minemas ja õnnetu,” ütles ta, “sest hertsog rääkis talle, et Quorni markii tuleb külla ja kavatseb ta kätt paluda.”
Ta kuulis Patrickut õhku ahmimas. Siis ütles noormees:
“Quorni markii? See ei saa tõsi olla!”
“On küll!”
“Kuidas võiks ta abielluda mehega…?”
Noormees vakatas. Siis lausus ta muutunud hääletoonil mõnevõrra vaguramalt:
“Seda ma kartsingi, kui ta Londonisse läks, aga ma poleks kunagi osanud arvata, et ta abiellub markiiga – kõigi nende meeste hulgast!”
“Mul on just sama tunne,” vastas Rocana, “aga te teate, et see on sedasorti abielu, mida hertsoginna talle korraldada tahaks.”
“Muidugi,” vastas Patrick, “kuigi tema armulisus eelistaks kahtlemata prints-regenti, kui too juba abielus poleks!”
Patricku toon oli väga kibe ning Rocana sõnas ruttu:
“Püüdke Caroline’i mitte veel rohkem murelikuks muuta, kui ta praegu juba on. Te teate, et ta armastab teid.”
“Ja mina armastan teda!” ütles Patrick. “Aga mul on sama palju võimalik temaga abielluda kui kuu peale lennata!”
Nad ratsutasid veidi maad vaikides, siis ütles Rocana:
“Ma mõtlen, et arvatavasti olete te üpris arg, kui nii kergesti alla annate!”
Patrick vaatas teda teravalt.
“Mida te sellega öelda tahate?”
