karjatas.
“Kuidas sa saad küsida minult midagi… nii rumalat? Ma vihkan teda ja tema ei tahagi tegelikult… minuga abielluda… ja kui ma pean… tema ettepaneku vastu võtma – siis ma tapan enda ära!”
Neiu kõneles hüsteeriliselt, viisil, mis polnud talle üldse omane, ning Patrick pigistas tema sõrmi aina tugevamini, kuni teisele juba lausa haiget tegi.
Siis lausus noormees rahulikult ja väga vaikselt:
“Kuula mind, kallis. Mul on üks ettepanek, kuigi ma kardan seda välja öelda.”
Caroline tõstis silmad küsivalt tema poole ning noormees mõtles, et on lihtsalt võimatu, et keegi niivõrd armas välja näeks.
Caroline’i ripsmed olid märjad, põsed pisarais, siiski oli ta nii valutegevalt ilus, et Patrick ihkas teda oma embusesse haarata ja suudelda, kuni sõnu enam vaja ei lähe.
Selle asemel küsis ta:
“Kas armastad mind nii palju, et koos minuga põgeneda?”
Hetkeks jäi Caroline vait ning oli näha, et midagi niisugust polnud talle pähegi tulnud. Siis küsis ta:
“Põgeneda… koos… sinuga?”
“See on midagi niisugust, mida ma ei peaks sult paluma,” ütles Patrick, “ja sellest võib meie perekondade vahel väga suur pahandus tulla, aga ma ei näe mingit muud võimalust, kuidas saaksime koos olla.”
“Kas sa tõesti… arvad, et võiksime… ära joosta ja… abielluda, enne kui keegi jõuab… meid takistada?” küsis Caroline kõhklevalt.
“Seda on raske teoks teha. Su isa püüab meid kindlasti üles otsida ja abielu tühistada. Nii et me peame ennast väga kavalasti varjama.”
“Aga ma saaksin su naiseks?”
“Sa saaksid mu naiseks!”
Sel ajal, kui Patrick kõneles, näisid Caroline’i silmad süttivat ning tema näole kerkis sära, mis pühkis minema masenduse ja muutis pisarad põskedel väikesteks vikerkaarteks.
“Siis põgeneme,” ütles ta, “ja kohe… täna õhtul… või homme, nii kiiresti, kui… võimalik!”
“Mu kallis, kas sa tõepoolest arvad nii?” küsis Patrick.
Nüüd sirutas noormees käed, tõmbas neiu enda vastu ning, kui too oma näo tema poole tõstis, suudles teda kirglikult ja nõudlikult, kuni tundis teist enda vastas võbisevat ning teadis tema südant pekslevat sama pööraselt kui enda oma.
Siis tõmbas noormees oma käed otsustavalt eemale, nihkus neiust pisut kaugemale ja ütles:
“Me peame kõik väga hoolikalt läbi mõtlema.”
“Aga ma võin olla koos sinuga… ja me saame… abielluda?”
“Ma palvetan, et see meil korda läheks,” vastas Patrick, “aga see saab olema väga keeruline ja me ei tohi teha ainsatki viga, muidu tuuakse sind häbiga koju tagasi ning su ema mõtleb midagi välja, et me enam kunagi teineteist näha ei saaks.”
Caroline tõi kuuldavale hirmukarjatuse ning haaras noormehest kinni.
“Ma pean olema koos sinuga – ma pean!” hüüdis ta, “ning sa tead, et ma ei hakka kunagi – mitte kunagi – armastama kedagi teist peale sinu!”
“Mu armas, mu kallis!” ütles Patrick.
Ta oleks neiut jälle suudelda tahtnud, kuid talitses end siiski.
“Millal markii teile saabub?”
“Ülehomme.”
Patrick kortsutas kulmu.
“Nii ruttu?”
“Ta tuleb jahivõidusõidule.”
“Muidugi – ja loomulikult võidab ta selle. Kellelgi pole paremaid hobuseid kui temal.”
“Kas me saame… lahkuda… enne tema tulekut?”
Patrick ohkas.
“See on võimatu ning sellepärast pead sina, mu armas, olema väga nutikas ja mängima väga rasket rolli.”
Caroline nägi hirmunud välja, küsides:
“Mida ma pean… tegema?”
“Mõtlesin sellest, kui sind siin ootasin,” ütles Patrick. “Mul oleks võimatu kiiremini kui nädalaga või umbes nii hankida eriluba, millega saaksime ükskõik kus abielluda, või kokku saada piisavalt raha, et ennast varjata.”
“Nädal on liiga palju!” karjatas Caroline. “Selle ajaga on markii mulle juba ettepaneku teinud.”
“Ma tean, aga sa pead lihtsalt oma vanematele lubama, et abiellud temaga,” ütles Patrick karedalt. “Ja kui ta küsib sinu käest, siis teed näo, et oled nõus.”
“Sa tahad öelda… et peaksin… tema ettepaneku… vastu võtma?”
“Valeta nii vähe kui võimalik,” ütles Patrick, “aga pane markii uskuma, et oled valmis tema naiseks saama.”
Caroline’i sõrmed pigistasid noormehe omi.
“Ma hakkan… kartma.”
“Kuid sa tead samas kogu aeg, et ei abiellu temaga kunagi, sest mina korraldan kõik nõnda, et saaksime nii kiiresti kui võimalik koos olla.”
Caroline ohkas. Siis lausus ta:
“Ma teen… täpselt nii, nagu sa… ütled, et ma… teeksin.”
“Ma armastan sind!” hüüatas Patrick. “Mu kallis, ma tõstan paigast taeva ja maa, et ei peaks kunagi sind markii naisena nägema.”
“Ma tahan olla ainult… sinuga koos… ja sind armastada,” lausus Caroline lihtsalt.
Noormees vaatas talle pikalt otsa, enne kui ütles:
“On veel üks asi, mis lubab mul arvata, et saatus on meie poolt.”
“Mis see on?”
“Isa kuulis täna hommikul, et tema noorem vend, mu onu, on suremas. Ta on väga rikas mees, aga pole kunagi abielus olnud ning on alati kõnelnud minust kui oma pärijast.”
“Ma abiellun sinuga, ükskõik, kas oled rikas või vaene,” ütles Caroline kiiresti.
“Ma jumaldan sind sellepärast, et sa nii ütled,” vastas Patrick, “aga kui mul on piisavalt raha sinu ülalpidamiseks samasugustes mugavustes, nagu oled harjunud, ilma et peaksin lootma jääma oma isale, teeb see asjad väga palju lihtsamaks, mu armas.”
Viis, kuidas noormees rääkis, sundis neiut kiiresti küsima:
“Kas arvad, et su isa saab… vihaseks, kui me… ära jookseme?”
“Ma kardan,
