aeti ümber juurviljakärusid, puuviljad veeresid maas, ja kära, mida sissetungijad tekitasid, võimendus kauplejate protestides ja süüdistustes, kelle kaupu kahjustati.
Lord Castlefordi hobune ajas kõrvad kikki ja niheles veidi, kuid ta oli selleks liiga hästi välja õpetatud, et kärast või neile läheneva rahvahulga toigastest ehmuda.
Kõrgeauline lord ergutas teda ettepoole, kus tänav näis olevat laiem. Siis märkas ta otse enda kõrval seismas valges kleidis euroopalikku naist.
Naine seisis seljaga vastu poekülge ja oli silmanähtavalt hirmunud. Ta oli roninud kitsale trepiastmele, et teelt eest pääseda. Tema ees seisis türklane, kes oli ilmselgelt ta teenija.
Lord Castleford teadis väga hästi, et ükski daam ei läinud sisseoste tegema, ilma et teener oleks teda saatnud ja isegi sellisel juhul söandasid vähesed ilmuda turule.
Naine oli väga tagasihoidlikult riides ja kuigi ta seelik oli lai, ei kandnud ta hetkel moes olevat krinoliini. Ent mees nägi, et tal oli äärmiselt elegantne figuur, väike ja sale, ning ta tundus väga noor.
Kära tugevnes, kui rahvahulgad nendeni jõudsid, karjudes ja kriisates nende ümber tunglesid ja nüüd kuulis lord Castleford ka, mida nad hõikusid.
“Tapke ta!” “Hävitage!” “Piinake teda!” “Pealekaebaja – spioon – ta peab surema!”
Ja alles siis nägi lord Castleford rahvahulga keskel meest, keda tiriti käsivartest, jalgadest, riietest ja juustest. Mehe nägu jooksis verd, tema silmad oli pooleldi suletud.
Oli selge, et mees oli pigem surnud kui elus ja lord Castleford arvas, et ta oli vene spioon, vähemalt rahvahulk näis seda uskuvat.
Sõda sigitab alati nõiajahte ning kütab üles rahvahulki.
Kõrgeauline lord oli juba Konstantinoopolisse saabumisel teada saanud, et linn on “spioonipalavikus” ja türklased on valmis kahtlustama iga võõrast, kes ei suuda tõestada oma rahvust.
Meest, kelle rahvahulk oli kätte saanud, peksti keppidega, teda taoti jalgadega ja tema peale sülitati ning talle sai osaks pidev, mõistetamatu, ent sellegipoolest väga metsik sõim.
Kui mässajad jõudsid lord Castlefordini, aeglustasid nad käiku, sest mehed nende ees takistasid tee kitsenedes edasipääsu.
Hobuse seljas istudes nägi lord Castleford, et pööbli meelepaha alla sattunud mees tundus isegi läbipekstuna kultuursem ja paremasse seisusesse kuuluv kui tema tagakiusajad.
“Kas me… ei saa mitte midagi… teha?”
Lord Castleford ei taibanud hetkeks, kes rääkis. Siis nägi ta, et tema kõrval olev daam, kes oli vastu seina surutud, kummardus ta poole, et ennast kuuldavaks teha.
Naine rääkis inglise keeles, kuigi mees tajus võõrapärast aktsenti.
“Kahjuks ei ole võimalik midagi teha,” vastas ta peaaegu teravalt. “Arvestades seda, et meiegi oleme võõramaalased, tõmbaksime selle rahvahulga tegemistesse sekkudes kindlasti endale õnnetuse kaela.”
“Aga võib-olla ta ei teinudki midagi… halba.”
“Nad usuvad, et ta on spioon – venelane!”
“Seda ma arvasingi,” sõnas daam, “aga nad võivad ju eksida.”
“Võib-olla eksivadki,” vastas lord Castleford, “aga pole meie asi sekkuda. Tegelikult, kui aus olla, me lihtsalt ei julge seda teha.”
Nende sõnade ajal liikus ikka veel kriiskav ja karjuv rahvahulk edasi, riivates ta hobust ning muutes looma närviliseks.
Mees, keda oli peatumise ajal pekstud, näis olevat teadvuseta.
Mööda kitsast tänavat tulid teistest mahajääjad ja oli näha, et mitmed nooremad mehed, kes töötasid poodides või olid omanike pojad, olid valmis kaasa lööma ning lõbust osa saama.
“Me peaksime siit nii kiiresti kui võimalik ära pagema!” sõnas lord Castleford.
Ta teadis liigagi hästi, et pööbli vägivaldsus võis väga kiiresti levida ja kasvada ning üks kaklus viis tavaliselt teiseni. Kuni olukord pole rahunenud, ei ole turg ohutu koht.
Ta vaatas enda kõrval seisvat naist.
“Kui te istuksite minu ette sadulasse,” lausus ta, “oleks teil arvatavasti ohutum kui üritada jalgsi minna.”
Rääkides vaatas ta teele enda ees ja sai oma kahtlustele kinnitust: üha rohkem mehi kiirustas ühinema rahvahulgaga, mis oli äsja neist möödunud. Naine pidi neid samuti märkama, sest ta sõnas kärmelt:
“Te olete väga lahke.”
Ta pöördus teenri poole, kes seisis tema ees, ja lord Castleford nägi, et mees oli tagasihoidliku, auväärse olemisega keskealine türklane.
“Mine koju, Hamid,” käskis daam. “See härra hoolitseb mu eest. Kaugemale minna ei ole tark tegu.”
“See on tõsi, käskijanna.”
Lord Castleford kummardas alla naise poole, too sirutas käed ja mees tõstis ta sadulasse.
Naine oli nii kerge, et tundus nagu lendaks ta mehe mõeldud asendisse küljetsi istuma, nii et mees sai vasaku käega hoida naist ja paremaga ohje.
Naise paeltega lõua alt kinniseotud kübar oli väike ja ei takistanud tal mehele toetumast, võimaldades mehel kergesti hobust kontrollida, ilma et naine oleks mehele mingil moel koormav olnud.
Aeglaselt, liigselt kiirustamata, ärgitas lord Castleford hobust kindlal käel edasi, hoides võimalikult seinte lähedusse ja pidevalt seisatades, et rahvahulka mööda lasta.
Õnneks olid kõik õhinaga tormamas mässajate juurde, kelle hõikeid oli ikka veel kuulda, nii et nad ei vaevunud lord Castlefordi ega tema kandamit tülitama.
Veidi aja pärast pööras mees vasakul asuvale kitsale kõrvaltänavale, kus polnud midagi hirmuäratavat peale mõne üksiku väsinud eesli, kes tõid küladest linna värsket toidukraami.
Varsti möödusid nad tänavatest ja jätnud selja taha mošee ning mõne tähtsusetu maja, jõudsid välja avamaastikule.
“Ma arvan, et praegu on tark tegu ringi sõita,” lausus lord Castleford. “Kui ütlete mulle, kus te elate, läheneme linnale teiselt poolt, mis on kindlasti ohutum ja meeldivam kui tuldud teed mööda tagasi minna.”
Ta aimas, kuhu rahvahulk vangi viis, aga ta ei tahtnud riskida.
Niipea kui levib kuuldus hukkamisest, olgu see siis seaduslik või mitte, kiirustab pööbel kõigist linnaosadest kohale ja ehkki neil oli siiani õnne olnud vigastamatult pääseda, võis ühe võõramaalase hukkamine õhutada pööblit teisteks hukkamisteks.
“Vaene mees!” sõnas daam, keda lord Castleford sõidutas, vaikselt. “Ma ei suuda sellele… mõelda, kuidas ta… kannatab!”
“Arvatavasti on ta juba igasuguste kannatuste suhtes ükskõikne,” vastas lord Castleford.
Nüüd, kui neid ei ähvardanud enam miski, vaatas ta naist esimest korda ja adus, et too oli väga kaunis.
