sõjast nii palju, ja paratamatult pidi ta neiuga nõustuma, et seda vastasseisu oleks tulnud vältida. Ent diplomaatilisest vaatevinklist vaadatuna oli raske aru saada, kuidas seda oleks saanud teha.
Venelased olid olnud ettekavatsetult agressiivsed, nad olid otsustanud mitte vastu võtta rahutingimusi, mida lord Stratford oli püüdnud veenda kõiki tegema.
Mis puutus Skutari haigla skandaali ja vajalike arstimite vähesusse, siis see oli meditsiiniringkondade viga.
Nad polnud meelega Briti suursaadikut oma vajadustega kursis hoidnud. Abipalvega välisministeeriumi poole pöördumine, kui abi oleks pidanud hoopis sõjaministeeriumilt tulema, oli nende meelest hullem kuritegu kui patsientidel surra laskmine.
Kui saadik sai teada tõe ja taipas, mis haiglas toimus, tegi ta kõik temast oleneva, et haavatuid vajalikuga varustada.
Teisigi maju muudeti haiglateks, kaasa arvatud üks sultani palee, ja türklased olid sunnitud andma laeva, mis iga päev viiks toitu üle Bosporuse.
Lõpuks oli lord Stratford koguni haigetele ja haavatud venelastele ulualust nõudnud, see oli inimlik teguviis, millega mitte just kõik nõus polnud.
Tänu suursaadiku pealekäimisele oligi meditsiiniline teenindamine möödunud aastast alates muutunud, kuigi lord Castleford adus, et kulub palju aega, enne kui inimesed unustavad õudused, puuduse ja mõttetud surmad, mis sõja esimestel kuudel toime pandi.
Ta poleks osanud oodatagi, et leiab Yamina-suguse prantslanna, kes heidab talle sõjast vesteldes väljakutse ja sunnib kaitsma Briti suursaadiku seisukohti.
Ta oli harjunud sellega, et nii Konstantinoopolis viibivad inglased kui ka türklased lipitsesid lord Stratfordi ees, justkui oleks too taevast alla saadetud ingel, kes leegitseva mõõgaga seisab idamaade väraval ja hoiab ülejäänud maades korda.
Vastukaaluks kuulis ta ka prantslaste vaevu varjatud kadedust.
Nende suursaadik ei olnud nii tegus ja nad kaebasid alatasa, et neid ei austata või neid ei informeerita piisavalt sõja hetkeolukorrast.
Selles polnudki midagi üllatavat. Lord Stratford oli eelmisel õhtul lord Castlefordile öelnud:
“Suurbritannia ja Prantsusmaa on üks raske paar, keda ühise vankri ette rakendada, sest Prantsusmaa peab ennast selle tandemi juhiks.”
“Sevastoopol peaks kindlasti varsti langema,” vastas lord Castleford. “Ja siis oleks Prantsusmaa au taastatud.”
Lord Stratfordi naeratus oli virilavõitu.
“Napoleon III vajab edu sõjatandril, et varjata kuulsuse oreooliga oma kassikullast krooni!”
Ta ohkas ja jätkas:
“Prantslased tahavad selle lahingu võita ja nad annavad oma parima, et takistada Türgi vägesid võitmast, enne kui nad ise saavad võidu enda arvele kirjutada.”
“Milline segadus!” hüüatas lord Castleford.
“Kas sõda on kunagi midagi muud olnud?” küsis lord Stratford kibestunult.
Sisenedes Briti saatkonda, kuulis lord Castleford, et tema võõrustaja oli üksinda ühes nendest suurepärastest ruumidest, kust avanes vaade lilli täis aiale ja vett purskavale purskkaevule, ning läks tema juurde.
“Kas teil oli meeldiv ratsasõit, Vernon?” küsis suursaadik lord Castlefordi sisenedes pilku tõstes.
Lord Stratford oli kuuekümne kaheksaselt üks kenamaid mehi, keda lord Castleford näinud oli.
Ta juuksed olid juba valged, aga ta siirad, targad silmad näisid tungivat teise inimese salajasematesse mõtetesse ning ta lai, massiivne, etteulatuv laup jättis mulje põhjatust tarkusest.
Just oma tarkuse tõttu oligi ta teeninud hüüdnime Suur Elchi ja selle nime all teda Vahemere-maades tuntigi.
Ent Türgi impeeriumis elavad kristlased kasutasid palju kõrgemat tiitlit. Nad kutsusid teda padišahhide padišahhiks – sultanite sultaniks.
Just lord Startfordi mõjuvõimu ja autoriteedi tõttu otsisid Briti saatkonnast kaitset erinevate rasside ja religioonide esindajad: nestoriaanid, jeziidid, naioniidid, druusid, Mesopotaamia asukad, juudid ja ümberpöördunud, kreetalased ja araablased – kõik nad pöördusid abi paludes mõjuvõimsa Briti saadiku poole.
Lord Startfordi välimus oli arakstegev ja seda üldsegi mitte tema uhkuse pärast.
Tegelikult oli ta tagasihoidlik, lihtne ja peente kommetega härrasmees, kellel olid teaduslikud ja kunstilised kalduvused.
Talle meeldis kirjutada luuletusi, mida ta tavatses tihti oma atašeedele ette lugeda, just siis kui nood olid öö läbi kiirteateid ümber kirjutanud ja suutsid vaevu silmi lahti hoida.
Tal oli suurepärane huumorimeel, kuid ametiisikuna, kuninganna esindajana leidis ta, et tema kohuseks oli hoida kõrgel oma kodumaa väärikust ja prestiiži.
Ta oli ka ägeda loomuga ning tema raevupursked olid hirmuäratavad.
Türklased värisesid oma tuhvlites, kui kuulsid, et lord Stratford oli tulnud kedagi küsitlema. Kuid suursaadiku kõige meeldivam omadus oli see, et kui ta oli eksinud, siis ta alati vabandas ning heastas oma sõnad, mis olid raevuhoos ta huulilt vallandunud.
Teenijad jäid tema teenistusse aastateks ja ta vabandused muutsid tihtilugu needsamad inimesed, keda ta oli solvanud, tema parimateks sõpradeks.
Nendele, keda ta nimetas oma õpilasteks, õpetas ta diplomaatiakunsti. Nemad mitte ainult ei austanud, vaid ka armastasid teda ja lord Castleford oli üks neist.
Lord Castleford teadis, kui kõvasti lord Stratford töötas, kui südamelähedane oli talle türgi rahvas ja kuidas ainult tema oleks suutnud toetada ning juhtida nõrgaloomulist sultan Abdul Mejiat, hoides teda võimul.
Sultanid ei elanud väga kaua ja enamik neist suri, olles valitsenud vaid mõne aasta ja sedagi ainult oma haaremi üle.
Abdul Mejia oli jäänud ellu ja tänu lord Stratfordile austati teda kõikjal idamaades.
“Kas rindelt on uudiseid?” küsis lord Castleford.
“Rõõmustavat on vähe,” vastas lord Stratford.
“Linnas on rahutused,” ütles lord Stratford. “Pööbel oli kinni nabinud mehe, keda nad pidasid vene spiooniks. Nad tirisid teda läbi turu, et hukkamisele viia, kuigi minu arvates oli ta väljakule jõudes juba surnud!”
Lord Stratford ohkas.
“Ma arvasingi, et see kogub jõudu.”
“Jaht spioonidele?”
“Juhtub alati sõja ajal ja niikaua kuni Sevastoopol vastu peab, tahavad Konstantinoopoli elanikud omamoodi võidelda.”
“See on mõistetav,” sõnas lord Castleford. “Samal ajal võib see ka ohtlik olla!”
“Ma tean seda,” ütles lord Stratford teravalt. “Konstantinoopolis elab igast rahvusest inimesi. Kui mõned on venelased, siis on nad siin aastaid elanud ja nad ei suudaks spioneerida ega kogukonda kahjustada. Aga pööbel ei kuula kunagi mõistuse häält.”
“See
