ei olnud seda tüüpi mees, keda Yamina pidas ligitõmbavaks, kuigi ta teadis, et peaks mehele tänulik olema, et too ta väga raskest kui mitte hädaohtlikust olukorrast välja aitas.
Neil kulus tükk aega, et jõuda linnaossa, kus Yamina elas, ja neiu teadis, et lord Castleford tegi targasti, vältides tänavaid, kus nad oleksid võinud taas ohtlikku olukorda sattuda.
Nüüd laskusid nad tumedate küpresside ja valge- ning kollaseõieliste põõsaste vahelt alla.
“Järgmine kord peate olema ettevaatlikum,” ütles lord Castleford, justkui räägiks ta lapsega, “kui lähete ainult ühe eaka teenri saatel sisseoste tegema.”
“Ma ei tee seda sageli,” vastas Yamina. “Aga mu isa on haige ja ma vajasin erilisi ravimtaimi. Tahtsin küsida ravimtaimede müüja käest, millised oleksid kõige sobivamad.”
“Kas poleks olnud targem arst kutsuda?” küsis lord Castleford.
“Siin maal on ravimtaimi peaaegu iga haiguse jaoks,” vastas Yamina. “Paljusid retsepte on sajandeid edasi antud suust suhu, perest peresse, isalt pojale. Neid pole üles kirjutatud, neid ei avaldata raamatutes, aga ometi on nad äärmiselt tõhusad.”
“Aga nende kasutamine ilma juhendamiseta on kindlasti riskantne,” ei jätnud lord Castleford järele.
“Mitte sugugi riskantsem kui nõustuda pimedalt kõigega, mida arst välja kirjutab,” pareeris Yamina.
Ta vaikis hetke ja suutmata hoiduda meest õrritamast, lisas:
“Niipalju kui me oleme kuulnud haiglate olukorrast Skutaris, on arstid suutnud väga vähe ära teha, et aidata sõjas haavata saanud mehi.”
“Selles on teil õigus!” nõustus lord Castleford. “Aga ma kinnitan teile, et süüdistada lord Stratfordi, nagu inglise ajalehtedest nähtub, on äärmiselt ebaõiglane ja ülekohtune.”
“Nii et inglased on vihased!” hüüatas Yamina. “See teeb mulle heameelt.”
“Ma olen valmis tunnistama, et administratiivne segadus on olnud häbiasi!” sõnas lord Castleford salvavalt. “Samas hoiti osakondadevahelise kadeduse tõttu meie saadikut teadmatuses.”
Ta peatus ja lisas vaikselt:
“Aga saadikuproua leedi Stratford on püüdnud ülekohut heastada ja nüüd tehakse kõik, mis võimalik, et preili Florence Nightingale’i aidata.”
Yamina ei vastanud ja hetke möödudes küsis mees:
“Kas te olete kuulnud preili Nightingale’ist?”
“Arvatavasti on temast kõik kuulnud,” vastas Yamina. “Türgi ajalehed muust ei kirjutagi kui tema vaprusest, kuigi siinne rahvas usub endiselt, et naised peaksid oma näo looriga katma. Neid kohutab mõte, et naised on põetajad!”
“Ja teie?” päris lord Castleford. “Kas teie ei tahagi ühineda preili Nightingale’i kampaaniaga – mitte ainult selleks, et leevendada meie sõdurite kannatusi, vaid tõestada lõplikult, et naistel on oma koht isegi sõjas?”
Tema hääles kõlas kerge pilge, justkui tahtnuks ta vaidluses Yamina üle võitu saavutada, nii nagu Yamina oli püüdnud teda võita.
“Tegelikult ma olengi praegu põetaja,” vastas neiu mõne hetke pärast. “Mu isa on väga haige.”
“Mul on kahju,” lausus lord Castleford.
“Ja kuna ma tean, kui vajalik ma temale olen,” jätkas Yamina, “arvan, et naised peaksid olema põetajad, ükskõik kas on sõda või rahu.”
“Selles suhtes ma teiega nõus ei ole,” vastas mees. “Vanasti saime oma sõjad sõditud ilma, et naised oleksid nendesse sekkunud ja ausalt öeldes olen ma täiesti veendunud, et naistest on pigem tüli kui abi.
Yamina naeratas ja see pani ta väikese näo särama.
“Seda ma arvasingi, et te nii ütlete, milord,” tähendas ta ja ta hääles kõlas rahulolev noot.
“Te tahate öelda, et ma olen kitsarinnaline ja vanamoeline,” nentis mees.
“Te võtsite mul sõnad suust,” vastas neiu mahedalt ja mehele tundus, et nad olid üksteisele sõja kuulutanud.
See lõbustas teda.
Neiu oli nii pisike ja nii kaunis ja mees leidis, et temas oli midagi salapärast ning mõneti isegi idamaist.
Võib-olla oli see tema tumedate silmade salapära. Võib-olla oli see temast õhkuv nõrk aroom, mida mehel oli raske määratleda. See võis olla jasmiin või tuberoos, või hoopis segu mõlemast.
Ta teadis vaid, et see ei sarnanenud ühelegi lõhnale, mida ta tundis, ja mingil veidral moel, mida ta ei suutnud endale seletada, tõmbas see teda ligi. Ta tajus ka, et neiu keha oli väga pehme ja mitte sirgeseljaline nagu enamikul naistest.
“Kas kõrgeauline lord saaks siin peatuda?” palus Yamina ootamatult.
Mees peatas hobuse ja nägi, et täpselt nende ees oli linnamüüris avaus, kust paistis pikk trepp, see oli trepp, mis oli ilmselt ehitatud palju aastaid tagasi, võib-olla roomlaste poolt.
Marmor oli pragunenud ja kohati katki, kuid trepp oli veel täiesti kasutuskõlblik.
“Kui ma siitkaudu lähen,” selgitas Yamina, järgides mehe pilku, “jõuan koduni kiiremini kui teed mööda.”
Rääkides libistas ta end sadulast alla ja vaatas mehele otsa.
“Ma olen teile väga tänulik!” lausus ta vaikselt.
Lord Castleford ronis samuti hobuse seljast alla ja hoides hobust valjastest, sirutas käe, öeldes:
“Mul on hea meel, et sain teile abiks olla. Kas tohin ehk teid homme külastada ja veenduda, et see seiklus pole teile halvasti mõjunud?”
Yamina raputas pead.
“Kardan, et mu isa on praegu külaliste vastuvõtuks liiga haige.”
“Siis vast võiksin jätta visiitkaardi ja pärida tema tervise järele?” käis lord Castleford peale.
Naine saatis talle naeratuse, mis ütles, et teda lõbustas mehe püsivus. Samas ei olnud tal mõtteski tema uudishimule järele anda.
“Ma saan ainult korrata oma sõnu, milord,” ütles ta. “Jumalaga! Meie vestlus oli äärmiselt huvitav.”
Nii sõnades ta pöördus, võtmata vastu kätt, mille mees oli välja sirutanud.
Ta hakkas trepist alla minema ja mehel ei jäänud muud üle kui abitult vaadata, kuidas Yamina pilkupüüdva graatsiaga liikus, kuni lõpuks silmist kadus.
Ta ei pööranud ringi, ta ei lehvitanud, ta lihtsalt kõndis mehe elust minema. Ja meest ärritas asjaolu, et ta teadis naisest sama vähe kui esmakordselt kohtudes.
Tema nimi oli Yamina, aga Yamina kes?
Ta oli haritud, ta oli daam, aga miks ta pidi nii salatsev olema?
Polnud
