nädalal oli kaks-kolm juhtumit,” rääkis lord Stratford, “ja ma usun, et võimud tahavad korraldada ametlikke, süstemaatilisi majast-majja läbiotsimisi. Parem ametlik uurimine kui see, et rahvas võtab võimu enda kätte.”
“Selles suhtes on teil kindlasti õigus,” vastas lord Castleford.
Rääkides mõtles ta, kas Yaminat kummitab nähtu, ja taipas, et tal on raske unustada verist nägu, valust suletud silmi, mehe keha, mille rahvas endaga kaasa tirides sõna otseses mõttes tükkideks rebis.
See oli vaatepilt, mida ükski naine poleks tohtinud näha ja lord Castleford soovis, et oleks Yaminale tungivamalt rõhutanud, et naisel oleks parem turule enam mitte minna, vaid jääda vaikselt koju, kuni rahutused on möödas.
Ta mõistis naise muret isale õige rohu muretsemise pärast. See polnud just kerge ülesanne. Tavapäraseid ravimeid oli raske osta ja need olid ääretult kallid.
Naine oli ostnud ravimtaimi, millesse maaelanikud uskusid. See ei olnud ainult Türgi omapära, see oli nii kõigis Aasia- ja Idamaades.
Aga kas need rohud ka mõjusid? Ta kahtles selles, ent kehitas mõttes õlgu.
Juhtumisi keetis Yamina just samal ajal ravimtaimi, mis ta kodust eest leidis.
Teener, kes oli märksa kiiremini koju jõudnud, oli need kaasa toonud.
“Mida ravimimüüja ütles, Hamid?” päris Yamina.
Ta rääkis üsna hästi türgi keelt, aga mitte nii hästi, et eristada murdeid, mis olid mõnikord segatud kreeka või mõnede teiste keeltega. Inimestele, kes polnud türklasena sündinud, olid need murded tihti üsna arusaamatud.
Hamid selgitas ja Yamina hakkas hoolikalt juuri puhastama, enne kui ta need väikesteks tükkideks lõikas.
“Kas härra tõi su ohutult koju, käskijanna?” küsis Hamid.
“Nagu näed, päris ohutult!” naeratas Yamina.
“Suurepärane mees!” tähendas Hamid. “Just nagu Suur Elchigi!”
“Ma pole kunagi Elchit näinud,” vastas Yamina.
“Suur mees, palju võimu! Isegi sultan teeb, mida ta käsib.”
“Seda ma olen ka kuulnud,” sõnas Yamina kuivalt.
Tema arvates oli vägagi inglaslik saavutada niivõrd võimukas positsioon, et keegi ei saanud ilma nende heakskiiduta end liigutada.
Ta kujutles lord Castlefordi sama autokraatsena ja leidis, et tal pole midagi ühist mehega, kes näeb välja nagu püssivarras ja kes kasutab oma tahtmise saavutamiseks võimu kui müürilõhkumismasinat.
“Inglased ei ole inimlikud!” ütles ta endale.
Pannes taimed potiga tulele, ütles ta Hamidile:
“Ma lähen üles ja vaatan, kuidas isa ennast tunneb. Sa ütlesid, et ta magas, kui sa tulid?”
“Magas väga rahulikult, käskijanna. Mina jätsin tema rahule. Uni parem kui arstirohi.”
“See on tõsi,” oli Yamina nõus, “ja peremees on viimasel ajal nii halvasti maganud, nagu sa tead. Kui ravimtaimed ta palavikku alla ei too, Hamid, siis ma ei tea, mida teha.”
“Ma püüan leida arsti, käskijanna.”
“Ei, ei!” sõnas Yamina kiiresti. “See oleks liiga hädaohtlik. Me oleme kõik need kuud toime tulnud. Oleks hullumeelsus praegu arsti järele saata.”
Rääkides liikus ta juba ukse poole, siis adus, et Hamid näis olevat murelik, nagu tahaks midagi öelda, aga ei tea, kuidas.
Ta tundis teenrit nii hästi, et võis lugeda näost mehe tundeid, ilma et too neid välja ütleks ja nüüd küsis ta kiiresti:
“Mis on, Hamid?”
“Halvad uudised, käskijanna!”
“Halvad uudised?”
Yamina hääl kõlas teravalt.
“Mina täna linnas teada sain, et nad kavatsevad majad läbi otsida – kõik majad!”
“Milleks?” küsis Yamina, ehkki ta juba teadis vastust.
“Otsivad venelasi, käskijanna!”
Yamina tõmbas sügavalt hinge.
Silme ette ilmus pilt spioonist, keda tiriti mööda teed, taoti ja teotati, kelle näol voolas veri ja silmad olid surmaagoonias suletud.
“Mida me teeme, käskijanna?”
Hamidi küsimus oli vaevukuuldav.
“Ma ei tea,” vastas Yamina. “Mida me saamegi teha, kui peremees on nii haige, et me ei söanda teda liigutada?”
Ta vaatas rääkides teenrile otsa, pilk ta kahvatus näos oli tume ja hirmunud.
“Me peame lootma Allahile,” ütles Hamid, sõnad automaatselt huulile lipsanud.
“Allah!” hüüdis Yamina. “Ma arvan, et nii Allah kui ka minu Jumal on meid hüljanud.”
Teine peatükk
Häbenedes enesevalitsuse kaotamist, võttis Yamina kannu varem valmistehtud värske laimimahlaga ja pani koos klaasiga kandikule, et see isale viia.
Palavik tegi isa öösiti väga januseks ning ärgates pidi ta saama midagi jahedat juua.
Askeldades taipas neiu, et Hamid jälgis teda ja ta sõnas vaikselt:
“Sa tead, kui tänulikud me sulle oleme, Hamid. Kui sind poleks olnud, oleksime me praegu surnud või vaenlase käes vangis.”
Hamid ei vastanud ja hetke pärast Yamina jätkas:
“Me oleme olnud veel hullemas olukorras kui praegu. Kui ma olen peremehe eest hoolitsenud, peame me sinuga püüdma mõelda, mida me saame teha ja… kuhu me saame… minna.”
Ta hääl värises.
Ta kartis, ja ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud hirmu alla suruda, oli see nagu loom, mis näris ta sisemust.
Hirm oli temas pesitsenud juba kaua ja täna nähtu võimendas seda veelgi: surev mees, keda tiritakse läbi turuplatsi, veri ta näol, karjed, kisa ja mõnitajate hoobid.
See oli tõsi, et Hamid oli nad päästnud.
Kohutav mõelda, mis oleks juhtunud, kui ta poleks neid enne Balaklava linnakese ja garnisoni allaandmist ära viinud.
Praegu, peaaegu seitse kuud hiljem, tundus Yaminale võimatu, et ta oli olnud hädaohu suhtes nii pime, et polnud kohe Krimmi sõja puhkedes kogu oma teenijaskonnaga Peterburi naasnud.
Maja Krimmis oli nende suvekodu ja millegipärast nad arvasid, et on kaitstud, ehkki levisid kuuldused sõjavägede maabumisest Kalamita lahes, ligi nelikümmend miili Sevastoopolist põhja pool.
Aga
