millestki muust, kui väljas paistis päike, aiad olid kaunimad kui Yamina neid iial mäletanud oli ja isa tervis tundus olevat parem kui eelmisel talvel.
Krimmi jõukus ja populaarsus oli alanud kakskümmend viis aastat tagasi, kui Mustast merest põhjas asuvad maa-alad said Venemaa territooriumiks.
See kõik sündis tänu vürst Mihhail Vorontsovile, kes Uus-Venemaa ja Bessaraabia kuberneriks määratuna ennast Odessas uhkelt sisse seadis.
Vürsti suurepärased juhivõimed tulid ilmsiks, kui ta muutis metsikud alad paradiisiks.
Ta ergutas Odessas kaubandust, ehitas sadamaid, haiglaid, koole, ooperiteatri, rajas tänavaid ja kogus enda ümber seltskonna intelligentseid, võluvaid, aristokraatlikke mehi, keda oli määratud provintsi haldama.
Järk-järgult tõi ta rahva tagasi steppidesse ja kui ta tõi Mustale merele aurulaevad ning korraldas Briti veiste impordi, kutsus ta kohale ka Prantsuse viinamarjakasvatajad vastrajatud Krimmi viinamarjakasvandusi varustama ja üle vaatama.
Vürst Vorontsov oli nii populaarne ja õukonnaringkondades kiideti tema saavutusi sedavõrd, et paljud vene aristokraadid ostsid Krimmis maad ja ehitasid rannikule tohutu suuri häärbereid.
Yamina isa oli valinud koha kauni Balaklava sadama läheduses.
Nad kavandasid siia lähistroopilisse kliimavööndisse inglise lilleaia ja suure botaanikaaia, kus kasvasid kõige haruldasemad taimed ning istutasid sinna tumedad, salapärased küpressid nagu Vorontsovi aedadeski.
Küpressidel, mis olid levinud üle terve provintsi, oli huvitav ajalugu: esimesed kaks puud istutas oma lõunavaldusi külastav keisrinna Katariina koos Potjomkiniga.
Nende kahe puu pistikutest rajati küpressisalud ja alleed, mis iseloomustavad Krimmi maastikku.
Yamina isa kulutas palju raha oma suvekodule, aga ta ei suutnud võistelda vürst Vorontsovi fantastilise, ekstravagantse luksusega.
Inglase Edward Blore’i abiga lasi vürst ehitada Alupkasse, Musta mere kohale saja viiekümne jala kõrgusele palee, mis asjatundjate kohaselt sarnanes Black Douglase või suurmoguli kindlusega.
Ta kasutas erilist rohekat kivi, mida murti Uraalides ja mille transportimiseks ta kulutas tohutuid summasid.
Tavalised inimesed pidid leppima kohaliku marmoriga, ent sellest hoolimata armastas Yamina oma kodu ja poleks teistsugust tahtnudki.
Neiul oli meeles, kuidas ta lapsena nuttis, kui suvi läbi sai ja nad pidid kõledasse ja suursugusesse Peterburi naasma.
Ta luges lume sulamiseni jäänud päevi, teades, et varsti reisivad nad lõunasse, tagasi oma paradiisi Musta mere kaldal.
Kuna isa oli nii haige ja sidepidamine raskendatud, ei taibanud Yamina olukorra ohtlikkust, isegi mitte siis, kui kindral Paskevitš mai keskel erakordselt jõuliselt türgi kindlust Silistrat piiras.
Konstantinoopolisse jõudes sai Yamina teada, et garnison oleks võinud Ottomani komandöride käe all isegi alla anda, kui mitte kaks noort inglise ohvitseri, Butler ja Nasmith, poleks piiratud linna sööstnud ja kaitsjaid sellise innuga nakatanud, et tsaariarmee minema tõrjuti.
Temas ei tekkinud soojemad tunded brittide vastu, kui nood koos Prantsusmaa ja Türgiga “püüdsid välja tõmmata karu silmahamba”, nagu nad seda nimetasid, sööstes äkki Krimmile kallale.
“Ammu enne seda,” tõdes Yamina hiljem, “oleksime pidanud lahkuma!”
Seda oleks olnud lihtne teha. Tõld oleks neid viinud lähimasse raudteejaama ja kuigi reis oleks olnud isa haiguse tõttu raske, oleks isa kindlasti selle üle elanud, nii nagu ta oli üle elanud palju muudki.
Tollal aga näis isa liiga haigena, et teda liigutada ning ei Yamina ega keegi teinegi uskunud, et sõda nii kiiresti hoogustub.
1854. aasta 30. augustil asusid Varna lahest Sevastoopoli poole teele neli- või viissada laeva, pardal kolme riigi armeed.
Elu kindluses kulges vanaviisi isegi pärast ligi kuuekümne nelja tuhande sõduri maabumist Krimmi rannikul. Postitõllad logistasid endiselt linna ja venelased jälgisid sissetungijaid, kindlad oma võitmatuses.
20. septembril istus Sevastoopoli kõrgem seltskond Telegraafi mäe astanguliselt tõusvatel pingiridadel, mis olid kui loodud võiduajamiste jälgimiseks.
Piknikukorvide, teatribinoklite ja päikesevarjudega varustatult ootasid nad, et aplodeerida lord Raglani juhatuse all olevate paremalt tiivalt Prantsuse ja Türgi armeeüksustest kaitstud Briti rügementide lõplikule lüüasaamisele, kui nood püüdsid läbi murda Alma jõeni.
Lahing oli äge ja verine, mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi, kuni venelased põgenema pöördusid.
Järgmisel päeval leidsid Balaklava linnake ja garnison end maa poolt tohutu suurest liitlasvägede armeest ümber piiratuna ning merel sulgesid piiramisrõnga sõjalaevad.
Liitlased hakkasid Balaklava kohal kõrguvatele mägedele hiiglaslikele laagriplatsidele üles seadma suuri ja väiksemaid telke ja sadamasse pidi saabuma varustus Briti ja Türgi viiekümnele tuhandele mehele.
Mõlemal pool sadamat sildusid laevad ahtriga kalda suunas, jättes keskmise veeriba kahe rea vahel nii kitsaks, et kuigi laev mahtus sealt sisse sõitma, oli teda võimatu ümber pöörata.
Liiga hilja avastasid ülemjuhatajad, kui sügav vesi tegelikult oli, nii et ankrud isegi kalda lähedal vaevu põhja ulatusid ja maatuule korral oli laevadel oht põrkuda vastu kaljusid.
Ent sellel septembrikuu päeval oli meri rahulik ja Balaklava meeldiv koht.
Mitte keegi, kõige vähem veel Krimmi elanikud, ei teadnud, et Sevastoopoli piiramine kestab kaua pärast seda, kui esimene lumi oktoobri lõpus maha sajab kuni järgmise aasta lõpuni välja.
Esimeste pealetungivate sõjavägede lähenedes oli Hamid see, kes esimesena oli taibanud hädaohu suurust.
Kahe ustava teenri abiga pani ta Yamina isa kanderaamile lamama ja kandis majast eemale samal hetkel, kui sõjaväelased selle üle võtsid ja Briti vanemohvitseri peakorteriks muutsid.
Isa kõrval kõndides hiilis Yamina läbi aia ja neil õnnestus end varjata ühes kalurionnis.
Hamid jättis nad sinna ja läks uurima, kas neil pole mingit põgenemisvõimalust, ent Yamina oli meeleheitel, sest ta tundis, et oli ainult aja küsimus, mil nad kinni võetakse.
Pärastpoole oli raske meenutada, missuguses järjekorras sündmused arenesid, kõik toimus nii kiiresti ja polnud aega mõtlemiseks, vaid ainult tegutsemiseks.
Mingite ainult talle teadaolevate imepäraste võtete abil toimetas Hamid nad salaja sõjalaeva pardale, mis viis vallutajate vägesid Konstantinoopolisse.
Segaduse ja pimeduse tõttu ei märganudki laeva juhtkond, et peale haavatud inglaste, prantslaste ja türklaste oli pardal ka kaks venelast.
Õnneks rääkis Yamina nii inglise kui ka prantsuse keelt perfektselt ja Hamid oli türklane.
Ta oli üks neist paljudest türklastest, kes olid lahkunud Konstantinoopolist, et otsida tasuvat tööd rikaste venelaste juures Musta mere vastaskaldal.
Yamina tundis Hamidi sellest ajast saadik, kui ta oli väike tüdruk,
