ning juuksed olid samuti tumedad.
Aga ta nahk oli valge kui magnooliaõis.
Naise poole alla vaadates nägi mees, et ta nägu oli südamekujuline, väikese terva lõuaga. Tal oli tilluke sirge nina ja pehme suujoon, mis oli mehe arvates peaaegu täiuslik.
Otsekohe taipas mees, et naine oli liiga ilus, et kõndida mööda Konstantinoopolit üheainsa vanaldase teenri saatel.
Kuna teda vaevas uudishimu, sõnas ta:
“Ma arvan, et me peaksime teineteisega tuttavaks saama. Mina olen inglane ja mu nimi on Castleford – lord Castleford. Peatun Briti saatkonnas.”
“Mina olen prantslane, monsieur, ja ma olen teile ääretult tänulik, et te mulle appi tulite.”
Naine rääkis korrektses, klassikalises prantsuse keeles, mis oli päris veatu ja ometi leidis lord Castleford, et ta ei näinud prantslase moodi välja ning ta kõnegi polnud prantslaslik.
Kui nad oleksid kohtunud Prantsusmaal, ütles mees endale, oleks tal lihtsam naise rahvust ära arvata kui selles võõras keskkonnas.
“Ja kuidas on teie nimi?” päris ta.
“Yamina.”
Mees kergitas kulme.
“See nüüd küll prantsuse nimi ei ole.”
“Ma olen kogu oma elu siinkandis elanud.”
See siis seletabki asjaolu, et ta ei näe prantslaslik välja, mõtles mees.
Ta sai aru, et naine ei soovinud talle oma perekonnanime öelda ja kuigi ta oleks tahtnud, et naine rahuldaks ta uudishimu, kiitis ta samas naise ettevaatlikkust heaks.
Nad olid ju kohtunud juhuslikult ja hästikasvatatud noor naine ei tohi võõraga ennatlikult tutvust sõlmida.
“Kas te ütlete mulle, kus te elate?” küsis lord Castleford.
Naine selgitas ja mees oli veidi üllatunud.
Koht oli linna välismüüri lähedal ja mees teadis, et selles ümbruskonnas oli vähe maju, kus eurooplased elaksid.
Kuna tema ees elegantselt sadulas istuv naine äratas ta uudishimu, ei kiirustanud ta hobust kiiremale sammule, vaid lasi tal rahulikult rohumaal kõndida.
“Kas teile meeldib Konstantinoopol?” küsis ta, soovides vestlust arendada.
“Mõnikord ma vihkan seda!” tuli vastus. “Nagu mõni hetk tagasi, kui rahvas oli nii julm, lausa loomalik!”
Naise hääl värises ja lord Castleford sai aru, et ta oli õnnetu spiooni pärast, keda ilma mingi kahtluseta piinati ja kui ta oligi juba surnud, mõnitati teda ikka edasi.
“Türklased võivad olla väga julmad,” sõnas mees. “Samas on nad suurepärased sõjamehed ja britid ning prantslased kiidavad võitlusvaimu, mida nad Krimmis ilmutavad.”
“See on rumal ja mõttetu sõda!” sõnas Yamina.
“Ma olen nõus, aga jumal ise teab, et meie saadik tegi kõik, mis tema võimuses, et seda ära hoida.”
“Mitte just eriti edukalt!” vastas Yamina ja ta hääl kõlas sarkastiliselt.
“Venelased olid võimatud!” hüüatas lord Castleford. “Nemad ju lõppude lõpuks pommitasid Sinopet Musta mere lõunarannikul, hävitades Türgi eskaadri.”
“Võib-olla oli neil selleks põhjus,” oletas Yamina.
“Põhjus?” hüüatas lord Castleford teravalt. “Sinope konflikt oli pigem veresaun kui lahing, midagi selletaolist, mida te äsja turul väiksemas ulatuses nägite.”
Yamina ei vastanud ja hetke pärast mees jätkas:
“Türgi maavägede eeskujulik käitumine äratas Euroopas kaastunde ja imetluse. Asjaolu, et Suurbritannia ja Prantsusmaa möödunud aastal Venemaale sõja kuulutasid, ei tohiks teid üllatada.”
“Igasugune sõda on ebaõiglane ja julm!” kaitses Yamina oma seisukohta.
Lord Castleford naeratas.
“See on naiselik vaatenurk. Mõnikord tähendab sõda ka õiglust ja see ongi meie eesmärk türklaste toetamisel.”
“Loodetavasti mehed, keda mõlemal poolel tapetakse, hindavad seda, mida te nende heaks teete,” märkis Yamina.
Nüüd ei olnud enam kahtlust, et ta oli sarkastiline.
“Tundub, et te ei olegi kogu südamest enda ega minu kaasmaalaste poolt selles sõjas, mis sai alguse, lubage teile meelde tuletada, vaidlusest Jeruusalemma pühapaikade haldamise üle.”
“See tüliküsimus lahendati kaks aastat tagasi,” sähvas Yamina.
Lord Castlefordi üllatas, et naine oli asjast teadlik.
Ta lausus nõrga naeratusega huulil:
“Olen nõus, selle küsimuse lahendasid Briti, Vene ja Prantsuse saadikud. Aga siis, nagu te kahtlemata teate, nõudis Venemaa saadik Menšikov Venemaale lisaõigusi, millega Türgi pool ei saanud soostuda.”
Lord Castleford jätkas külmalt:
“Ta oli äärmiselt agressiivne ja minu arvates oli ta otsustanud suruda türklased alandavasse olukorda.”
“Kas te tõesti arvate, et… me suudame sõja võita?” küsis Yamina tasa ja lord Castleford märkas enne sõna “me” tillukest pausi.
“Ma olen kindel, et suudame!” vastas ta. “Meie väed on Krimmis talvekuudel palju kannatusi läbi elanud, aga nüüd lõpuks oleme muutumas paremini organiseerituks ja ma arvan, et enam ei kulu palju aega, kui tsaar palub rahu.”
Yamina vaikis ja nad liikusid edasi.
Päike paistis soojalt neile näkku ja lillelõhn segunes pehme soolase meretuulega.
Naine toetus kergelt lord Castlefordi käte vahele ja mees teadis, et johtus täielikult naise kehahoiakust ja nõtkusest, tänu millele ta suutis näilise pingutuseta istuda sadulaharjata sadulas.
“Kas te käite tihti ratsutamas?” päris mees, järgides oma mõttelõnga.
“Varem küll,” vastas naine, “aga viimasel ajal enam mitte. Väga meeldiv on sellise hobuse seljas istuda.”
“See kuulub suursaadikule,” seletas lord Castleford, “ja tema tunneb hobuseid hästi – nagu kõike muudki.”
“Te imetlete teda.”
“Kes siis ei imetleks, kui ta on isegi sultanist tähtsam? Vanasti öeldi ühtepuhku, et söör Stratford Canning on Türgi tegelik kuningas ja nüüd, kui ta on jälle tagasi, on see ikka veel tõsi.”
Lord Castlefordi häälest kostus entusiasm, mis sealt varem puudus.
Yamina vaatas talle otsa.
Alguses oli ta arvanud, et kuigi mees oli ilus,
