sõda lõpeb.”
“Mihri?” hüüatas Yamina üllatunult. “Aga Mihri on sultani haaremis!”
“Ma tean, perenaine, aga ta on nüüd väga tähtis – temast on saanud ikbal.”
Yamina näis hämmastunud.
Ta teadis, et ikbal on sultani lemmiknaine. Järele mõeldes polnudki see nii väga üllatav, sest Mihri oli olnud väga kaunis.
Mihri oli tšerkessitar – ja tšerkessitare jahtisid ning eelistasid kõik idamaised võimukandjad – ning kaks aastat tagasi rööviti ta nende Balaklava valdustest.
Yamina oli tollal olnud meeleheitel, maruvihane, et selline asi võis juhtuda, ärritatud, et keegi tema teenijaskonnast pidi sellise kohtlemise osaliseks saama.
Teistes teenijates ja isegi Krimmi elanikes oli võimatu äratada nördimust juhtunu üle.
Tüdruku jaoks peeti seda suureks auks, kui ta Seraili viidi ja pealegi, kui tütarlaps oli kord juba röövitud, siis ei saanud keegi enam midagi teha, isegi kui oli tahtmine protesteerida.
Mihri perekond oli olnud Balaklavas Yamina teenistuses maja ehitamisest saadik.
Nad palusid tööd ja osutusid suurepärasteks teenijateks – ausateks ja töökateks, ning Yamina oli neid alati pidanud perekonda kuuluvaiks.
Tšerkessitarid olid üle kogu Oriendi kuulsad oma ilu poolest ja Konstantinoopoli haaremi hierarhia põhines seadusel, et sultanil ei tohtinud olla armusuhet oma alamaga.
Seetõttu toodi naisi alati väljastpoolt – Tšerkessiast, Gruusiast, Süüriast, Rumeeniast ja vahetevahel sekka ka mõni eurooplane.
Troonipärijad olid tänu sellele alati orjataride pojad ning ainult pooleldi türgi verd.
“Kõrge värava”, nagu Türgi sultanlikku valitsust kutsuti, agendid kammisid läbi terve Ida-Euroopa ja Vahemere-maad, otsides kauneid tütarlapsi ning tšerkessitarid olid kõige ihaldatumad.
Pärastpoole arvas Yamina, et kuuldused Mihri ilust, mis oli ümbruskonnas kõigile teada, pidid olema kuidagimoodi jõudnud Konstantinoopoli agentide kõrvu.
Tegelikult oli üsna tavaline, et piki Venemaa lõunarannikut korraldati röövretki ja oli üldtuntud tõde, et neiud ise ei puigelnud sugugi vastu, öelgu siis perekonnad või võimukandjad mida tahes.
Odaliske koheldi tavaliselt hästi ja kui nad olid juba Seraili sattunud, oli alati ahvatlev võimalus sultanile silma jääda.
Ülimaks saavutuseks oli Prohveti heakskiidul saada üheks sultani neljast abikaasast – kadin’ist – juhul, kui neiud olid piisavalt ilusad või targad.
Iga naine unistas võimust, sultani üle mõjuvõimu saavutamisest, sest teati, et kõiki Ottomani impeeriumi monarhe olid valitsenud naised, keda nad armastasid.
Pärast Mihri röövimist mõtles Yamina tihti igatsusega tema peale, soovides teada saada, kuidas tal läheb, sest tütarlaps oli olnud talle seltsiks ning vestluskaaslaseks.
“Kuidas on mul võimalik Mihrit näha?” küsis ta nüüd Hamidilt.
“Ära pahanda, käskijanna, aga Mihri teab, et sa siin oled.”
“Ta teab? Aga kuidas?”
“Kas mäletad Sahini?” päris Hamid.
Yamina jäi viivuks mõttesse.
“Aga muidugi. Sultani agendid röövisid ka tema. Ma mäletan, kui isa temast rääkis ja oli väga vihane, aga ma olin siis noor, ainult kümneaastane.”
“Sahinist sai valge eunuhh!” teatas Hamid.
“Eunuhh?”
Yamina hääles kõlas õudus.
Isa oli talle jutustanud, et eunuhhe hakati haaremites kasutama alles viieteistkümnenda sajandi keskel.
“Despotism ja polügaamia,” oli isa selgitanud, “lõid vajaduse eunuhhide järele.”
Hiljem sai Yamina teada, et türklaste varustamine õnnetute poistega, et rahuldada nõudmist eunuhhidest valvurite järele, oli omaette äri.
Vähesed elasid üle operatsiooni, mille järel jäeti nad vööni tulisesse liiva kaevatuna kas surema või paranema. Valged eunuhhid, nagu ka valged tšerkessi või kreeka orjatarid, olid kõrges hinnas.
“Sahinil on ka võimu,” seletas Hamid, “aga mitte nii palju kui Mihril, sest valgetel eunuhhidel ei ole enam mustade eunuhhide jõudu.”
“Kas sa oled Sahini näinud?”
“Ma olen teda näinud, käskijanna, ja kuna ma võin teda usaldada, rääkisin talle, kus me oleme, ja tema rääkis Mihrile.”
Yamina istus toolile, ent ta pilk ei lahkunud Hamidi näolt.
“Mihri ütleb, et me tema juurde läheksime. Tema kaitseb sind ja varjab, kuni rahu tuleb.”
Hamid peatus. Ta nägi, et Yamina oli silmad üllatusest suureks ajanud.
Neiu suutis vaevu uskuda, et see, mida ta kuulis, oli tõsi. Siis lisas Hamid abitult käsi laiutades:
“Ei ole kedagi teist. Sul pole kusagile mujale minna, käskijanna, ja raha on ka vähe alles jäänud.”
Yamina tõmbas hinge.
Alguses, kui nad olid Balaklavast põgenenud, oli talle tundunud, et rahast, mille Hamid kaasa tõi, jätkub neile aastateks.
Ent sõja-aastail muutus toit kalliks. Ja siis veel need kallid luksuskaubad, mida ta oli sunnitud isa jaoks ostma.
Isa jõi alati ainult parimat veini ja mõnikord, kui hingamine teda ei vaevanud, tahtis ta suitsetada sigarit.
Meenutades, kui palju nad kulutasid varem oma uhkes majas, kus neid teenis üle saja teenija ja kus teine sada oli väljas aedades töötamas, tundus see kõik naeruväärselt tähtsusetuna.
Aga see vähene raha, mis neil põgenedes kaasas oli, oli vene raha ja raske oli olnud seda ümber vahetada.
Teeseldes, et ta oli raha lahinguväljalt varastanud või varasemal ajal kaubeldes saanud inimestelt, kes polnud vaenlased, õnnestus Hamidil raha ära vahetada.
Loomulikult ei saanud ta head vahetuskurssi ja Yamina mõtles tihti, kui kaua kulub veel aega, kuni nälg – see tegelik vaenlane, mida nad kartma peavad – nende üle võimust võtab.
Nüüd pidi ta tõele silma vaatama.
Ilma rahata on temal ja Hamidil võimatu püüda jõuda mõnele teisele maale.
Ja samuti on neil võimatu tagasi Venemaale minna.
Korra või paar oli Yamina mõelnud, et kui isa sureb, on tal võimalik Venemaale naasta ja leida tee Peterburi. Nüüd ta juba teadis, et ilma suurema rahasummata, millega ahvatleda laevnikku teda üle Musta mere viima, on see täiesti võimatu.
Aga minna haaremisse!
Ta
