naise naer ja hääl näisid helisevat kogu majas kui pilvedest läbitungiv päikesepaiste.
Siis aga hakkas Katiel igav, nagu oligi oodata.
Davita mõistis, et üks asi oli olnud abielluda Londonis kõigi Gaiety esinäitlejate juuresolekul baronetiga, ja hoopis teine asi, kui vaatajaskond koosneb vaid mõnest renditalunikust, võõrastütrest ja abikaasast, kes nüüd jälle kodus olles veetis enamiku ajast sportides.
“Mida me täna teeme?” tavatses naine küsida Davitalt, tõustes suures tammises nelja sambaga voodis istukile, süües hommikueinet ja vaadates veidi trööstitult aknast paistvat rabanõmme.
“Mida sa teha tahaksid?” küsis Davita.
“Oleksin ma Londonis,” vastas võõrasema, “läheksin Bond Streetile sisseoste tegema, jalutaksin mööda Regent Streeti ja seejärel lõunastaksin mõne austajaga restoranis Romano’s.”
Naine ohkas, ja jätkas:
“Aga mis on parim: ma teaksin, et õhtul kell kuus pean tagauksest sisse lipsama ja minema trepist üles oma garderoobi grimmi tegema.”
Naise häälde sugenes igatsev toon, mida Davita hakkas tähelepanelikumalt kuulama ja mis süvenes, kui võõrasema jätkas jutustamist Gaiety lavatagusest elust.
Katie oli juba kolmekümne kuue aastane – veel üks põhjus, miks ta võimaluse avanedes mehele läks – seega oli ta aastate jooksul näinud Gaietys toimunud suuri muutusi.
“See oli ennenägematu vaatepilt,” rääkis ta kord Davitale, “kui Hollingshead, tollane ülemus, lasi teatrisse paigaldada elektrilambid.”
Katie jätkas siniste silmade särades:
“Elekter lülitati sisse 1878. aasta teisel augustil kell 9. Lambid särisesid ja vilkusid ning rahvahulk tormas Strandile Gaietyt vaatama.”
Peale teatri kirjeldas naine Davitale ka lavaukse-jorsse, noori mehi, kes saabusid kaherattalistes troskades, ülesmukitult õhturõivastuse juurde kuuluvates peleriinides, siidist ooperikübarais, valged kindad näpus ning kroomnahast saapad läikimas kui pigi.
“Pärast etenduse lõppu ootasid nad, et meid õhtusöögile viia,” rääkis Katie vaimustatult. “Nad saatsid lilli, mis täitsid me garderoobid, ja tegid sageli kalleid kingitusi.”
“See oli kindlasti väga põnev!” hüüatas Davita õhinal.
“Mitte kusagil ilmas pole veel olnud sära ja veetluse poolest meie, Gaiety piigadega võrdseid näitlejannasid!” kiitles Katie. “Ajalehtedes kirjutatakse, et “kehastame Londoni lustlikku vaimu”, ja seda me olemegi! Juhataja teab, et toome teatrisse tähtsaid ninasid, seega ei hoia ta meie arvelt kokku, oh ei! Gaiety piigadele kõlbab vaid parim!”
Katie näitas Davitale laval kantud kleite, mõned neist olid kingitused juhatajalt, George Edwardesilt, lahkumise puhul.
Kõik kleidid olid õmmeldud kalleimatest siid- ja atlasskangastest, alusseelikute allserva palistas ehtne pits, ja naise kübaraid kaunistasid parimatest parimad jaanalinnusuled.
“Meie, Gaiety piigad, oleme kuulsad!” hooples Katie.
Davita hakkas taipama, mida Katie tegelikult öelda püüdis: ükskõik, kas mees oli rikas või vaene, noor või vana, Gaiety piigat õhtusöögile viia, troskas koju või paadiga Maidenheadis sõidutada oli sama, kui puudutada näpuotsaga joovastava armuromaani aurat.
Seda, mis Katie Davitale ütlemata jättis, lisas pärast naise lahkumist Hector, pikaajaline tüdruku isa kammerteener, kes nüüd vanaks hakkas jääma.
“Laululindu ei saa puuris pidada, preili Davita,” lausus mees kõva šoti aktsendiga. “Need Gaiety piigad pole säärased nagu ülejäänud näitlejannad. Härrasmehed on nende pärast arust ära, ja pole ka mingi ime.”
“Ons nad tõesti nii kenad, Hector?” küsis Davita uudishimulikult.
“Neid valitakse välimuse järgi,” ütles Hector, “aga mõned neist on ka kavalad, ent endisaegsest varieteest pole neidudes küll miskit.”
Davital kulus veidi aega arusaamiseks, et varieteedes esinevad naised olid sageli toored ja labased, samal ajal kui Gaiety piigad olid näiliselt daamilikud ja elegantsed.
Emaga võrreldes ei leidnud Davita küll, et Katie oleks eriti elegantne.
Samas mõistis ta, et isa oli võlunud eelkõige naise joie de vivre2 seepärast oligi too otsustanud Šotimaale naasta vaid koos Katiega.
Kui Katie püüdis uue eluga harjuda – Davita teadis, et alguses oli naine tõsiselt vaeva näinud – siis tõsiasjadele vaatas otse silma hoopis Violet, naise tütar, kes tuli pool aastat pärast abielu sõlmimist mõneks ajaks külla.
Davita pidas oma võõrasema veetlevaks, aga Violetti jäi ta lausa ainiti vaatama.
Tüdruk sai teada, et igas Gaiety etenduses osales kaheksa silmatorkavalt ilusat neidu, kes liikusid laval ringi, seljas hunnitud kleidid, kuid ei näidelnud mingilgi moel.
Nad ei kuulunud corps de ballet’sse3, ega lausunud midagi; nad lihtsalt paistsid ja olidki imekaunid.
Violet oli üks neist, ja kui ta Šotimaale saabus, näis neiu Davitale nagu jumalanna teiselt planeedilt.
Neiul olid heledad juuksed ja sinised silmad nagu emalgi, ta näojooned olid täiuslikud, ja kui Violet naeratas, tundus, nagu oleks Milose Veenus äkitselt inimeseks kehastunud.
“Ma suutsin su telegrammi saades vaevu oma silmi uskuda!” hüüatas Katie tütart kallistades.
“Enne järgmise lavastuse proove on meil kahenädalane puhkus ning ma mõtlesin, et tulen sind vaatama. Võtsin Harry kaasa. Loodan, et sul on meile öömaja pakkuda?”
Harry oli ülimalt kena näitleja ning Katie võttis ta vastu sama külalislahkelt kui oma tütregi.
“Harryl asi susiseb,” ütles naine Davitale, kui nad mehest rääkisid. “Ta tahab saada esinäitlejaks, selmet püsida nooruslikes rollides, mis nõuavad palju laulmist ja tantsimist.”
Harryl oli läinud hästi ja teda oli viimases kolmes Gaiety etenduses reklaamitud esinäitlejana, samuti oli ta kujunenud tõmbenumbriks varieteedes.
Mehel näis olevat Katiega enamast rääkida kui ta tütrega, seega jäi Davita ülesandeks lõbustada Violetti.
“Kas sulle meeldib teater?” küsis ta.
Violeti sinised silmad lõid särama.
“Ma jumaldan teatrit! Ma ei lahkuks Gaietyst ka siis, kui hertsog paluks mind endale naiseks, baronetist ei maksa rääkidagi!”
Neid oli rääkinud mõtlematult, ja lisas vabandavalt:
“Arvatavasti poleks pidanud seda ütlema.”
“Ma mõistan,” lausus Davita naeratades.
“Ma ei tea, kuidas ema seda välja kannatab,” jätkas Violet. “Kõik see tühjus!”
Neiu
elurõõm
kordeballett, rühmatantsijad
