teadis, kust ema leida.
Jälle tundis Davita väikest hirmujudinat.
Mis siis, kui Violet teda näha ei taha? Mis siis, kui Violet oli ta peale pahane, sest enne lõunasse tulekut ei oodanud ta ära Violeti vastust oma kirjadele?
Davita oli talle kirjutanud kümne päeva eest, kuid õieti ei eeldanudki ta Violetilt vastust, sest mäletas, kuidas too oli külastuse ajal mitu korda öelnud:
“Ma ei talu kirjade ega millegi muu kirjutamist! Ma õppisin koolis küll lugema, aga kirjutamine on ränk töö, pealegi ei oska ma õigekirja!”
“Vaata ette, et juhataja sellist juttu ei kuuleks!” oli Katie hüüatanud. “Tead küll, et talle meeldivad daamilikud piigad, kes ütlevad alati korralikult “tänan”.”
“Ma ei tea, mida sa korralikkuse all silmas pead,” oli Violet vastanud. “Ütlen “tänan” pigem suudlusega kui kirja teel.”
Katie oli naernud.
“See on ju hoopis teine asi! Kui aga hertsog sind õhtusöögile kutsub, ei saa sa ju talle jaatavaks vastuseks suudlust saata.”
“Küll ma hakkama saan!” oli Violet vastanud, ja nad mõlemad naersid.
Davita mõtiskles nüüd, et juhul, kui Violet temaga tegemist teha ei taha, peab ta üritama leida teenijate tööbörsi.
Neiu mäletas, et ema oli neist kunagi rääkinud ja öelnud, et nii lõunas kui ka Edinburghis võis teenijaid leida börsilt, mis viis kokku tööandjad ja – otsijad.
“Milline kummaline idee!” oli Davita hüüatanud. Tollal oli ta veel väga noor.
“Sugugi mitte,” oli ema vastanud. “Kui vajad näiteks kokka, ei pane sa ju maja ette tahvlit teatega “Otsitakse kokka”.”
“Kui sa seda teeksid, ilmuks võib-olla mitusada kohasoovijat!” oli Davita naernud.
“Ja see oleks üsna tüütu,” oli leedi Kilcraig naeratades vastanud. “Niisiis, kui tähtsad daamid otsivad kokka, toateenijat, koduõpetajat või lakeid, lähevad nad börsile. Teenijad istuvad seal kõvadel pinkidel, lootes, et keegi vajab nende teenuseid, maksab korralikult ja on lahke peremees.”
Davita mäletas end tollal sellele mõtlevat kui kummalisele asjaajamisviisile, kuid nüüd sõnas ta endale, et seda ta pidigi tegema – istuma kõval pingil ja ootama, kuni tuleb keegi ja lausub:
“Tahan noort, kogemusteta ja eriliste anneteta neiut, kuid ma maksan talle ja olen ta vastu lahke, kui ta minu teenistusse astub.”
“Kindlasti peaks see keegi olema väga veidrat sorti ja erandlik inimene,” lausus Davita endamisi.
Neiu tundis endas tõusmas kabuhirmu, kui rong läbi eeslinna sõitis, ja ta mõistis, et peatselt jõuavad nad St. Pancrase jaama.
Hector, kes oli omal ajal päris palju reisinud, oli teinud reisi palju mugavamaks, kui see tema hooleta oleks olnud.
Mees oli pakkinud Davitale kaasa pisikese piknikukorvi piisava toidukogusega, nii et neiu ei pidanud enne Londonisse jõudmist nälga tundma.
Hector oli talle kaasa pannud isegi pudeli külma teed, öeldes, et see on parem kui vesi, ja et kui neiu jaamades üritaks toitu osta, võiks ta kokku puutuda mürgeldavate või ebameeldivate meestega.
Samuti oli mees pannud ta kaasa võtma pleedi, et kaitsta põlvi öösel külma eest. Kuna rong liikus ja mürises, oli seal raske magada ning neiu teadis nüüd, kui mõistlik oli mees olnud.
Davita sättis juuksed korda, pani kübara pähe ning soovis, et saanuks enne Violeti otsingutele asumist ennast pesta.
Oli juba hiline pärastlõuna ja neiu teadis, et mida varem ta sihtkohta jõuab, seda parem.
Õnneks oli Violet toona lossis hüvasti jättes talle oma aadressi andnud.
“Kui mul midagi maha ununes, ole pai ja saada see mulle järele,” lausus ta. “Ühel hiljutisel külastusel kaotasin prossi ja nad ei saatnudki seda mulle tagasi.”
“Kas nad jätsid selle endale?” küsis Davita hämmastunult.
“See ei üllataks mind.”
“Noh, kui mina midagi leian, luban, et saadan selle kohe sulle!”
Davita oli Violeti aadressi üles kirjutanud, ja kuigi ta polnud midagi leidnud, oli märge tallel.
Nüüd meenus talle, et see kõik toimus jupp aega tagasi ning võib-olla oli Violet ära kolinud.
See mõte tuli talle pähe esimest korda, ja Davita ehmatas veelgi enam kui varem.
Kui aurupilvis rong jaama jõudis ja platvormi äärde seisma jäi, ei suutnud neiu vagunist väljuda.
Seejärel hõikus akende taga pakikandja ning Davita sundis end meest paluma oma reiskohvreid otsida. Too võttis oma kätte ta piknikukorvi ja väikese koti, kuhu neiu oli pannud need asjad, mis kohvritesse ei mahtunud, ja hakkas pagasivaguni poole sammuma.
Pleed käsivarrel ja käekott teises käes, järgnes Davita pakikandjale mööda platvormi, tundes, et inimesi oli liiga palju ja müra lukustas kõrvu.
Kui pakikandja oli ta asjade eest lahkelt hoolt kandnud, leidis Davita end jaamast lahkumas neljarattalises troskas, reisikohvrid katusel, üsna väsinud hobune vedamas teda piki rahvast täis tänavaid.
“Olen kohal!” sõnas neiu endamisi. “Olen Londonis, ja palun… palun, jumal… hoolitse mu eest!”
Teine peatükk
Maja paistis väljast üpris räämas ja sünge ning Davita ütles endale, et see ainult näis nii, kuna ta polnud Londoni majadega harjunud.
Neiu palus oma istmelt maha roninud voorimehel oodata, ronis kahest trepiastmest üles ja kergitas koputit, mis, nagu ta märkas, vajas poleerimist.
Enne, kui uks avati, möödus mõni viiv, ja seejärel seisis neiu silmitsi veidi litsaka, kuid muidu meeldiva naisterahvaga.
“Palun, kas ma… võiksin rääkida… preili Violet Lockiga?” küsis Davita häälel, mis kõlas veidi kõhklevalt.
Naine naeratas.
“Arvatavasti sina oledki see sõber, keda ta Šotimaalt ootab,” vastas naine kokni murrakus.
Hetkeks tundis Davita endas sellist kergenduslainet tõusmas, et tal oli raske midagi öelda. Siis ta lausus:
“Jah… olen… kas preili Lock… on siin?”
“Jõudsid tsipa hilja kohale, kullake, ta läks juba teatrisse,” vastas naine. “Olen proua Jenkins, oletan, et sinust saab mu uus üüriline.”
“Oleksin väga tänulik, kui saaksin siin peatuda,” vastas Davita.
Majaperenaine oli juba tast mööda trüginud ja karjus väljas ootavale voorimehele:
“Ole meheks, too need kolmanda korruse koridori lõppu!”
Davita mõtles, et voorimees
