oli poolenisti kartnud, Londonis ihuüksi ja elukohata.
Kui nad kolmandale korrusele jõudsid, avas proua Jenkins koridori lõpus ukse ja Davita peaaegu ahhetas, nähes oma elu pisimat tuba, kus ta magama peab.
Ruumi jagus kõigest voodile ja üsna kipakil kummutile. Määrdunud linoleumi kattis kaltsuvaip.
“See on pisut väike,” sõnas proua Jenkins asjatundlikult, “kuid su sõber on kohe järgmises toas, ja ma arvasin, et oleksid parema meelega tema lähedal kui veel korrus kõrgemal.”
“Jah… muidugi,” lausus Davita ruttu, “ja see oli teist väga kena minu peale mõelda.”
Proua Jenkins naeratas talle.
“Ma püüan ikka aidata,” vastas ta, “ja ma pole kunagi võtnud üürilist, kes ei esineks lavalaudadel. Sina oled erand, aga välimuse järgi otsustades leiad sa Gaiety teatris endale kiiresti koha.”
Rääkides silmitses naine Davitat hindavalt, võttes arvesse neiu kübara alt paistvaid punaseid juukseid, klaari õielehe-taolist nahka ja suuri, üpris hirmunud silmi.
“Oled küllaltki kena – niipalju võin küll öelda,” ütles ta. “Kas sa tantsida oskad?”
“Kardan… kardan, et ei,” vastas Davita. “Ja olen lavale minekuks liiga närviline, pealegi…”
Neiu pidi just ütlema, et ta ema poleks midagi säärast heaks kiitnud, siis aga mõtles, et see oleks viga.
Proua Jenkins naeris.
“Kui aga võimaluse leiad, küllap sa sellest ka kinni haarad!”
Davita pääses vastamisest, sest samal hetkel tuli lõõtsutav voorimees trepist üles, üks ta reisikohvreid seljas.
Mees ei saanud muidu tuppa, kui nad pidid mõlemad koridori taanduma, ja kui voorimees oli lõpuks ka teise kohvri üles toonud, mõtles Davita, et peab voodisse pääsemiseks hakkama neist üle ronima.
Neiu maksis mehele ära ning seisis ja vaatas üsna abitult oma kohvreid, mille peale proua Jenkins lausus:
“Kullake, võiksid oma rõivad ära vahetada, end pisut kasida, lipata teatrisse ja öelda Violetile, et oled pärale jõudnud.”
“M-minna… teatrisse?” küsis Davita.
“Jah. Kui valmis oled, kutsub Billy sulle troska ja sa ütle kutsarile, et sõitku lavaukse juurde. Leiad Violeti garderoobist. Etendus algab alles tunni aja pärast.”
Kuna proua Jenkins rääkis nii kindlalt, ei julgenud Davita temaga vaielda.
Seega, kui majaperenaine trepist alla läks, võttis neiu sõnakuulelikult reisikleidi ja keebi seljast ning otsis oma reisikohvritest kena pärastlõunakleidi, mis polnud liiga kortsus.
Kleit oli kuulunud ta emale. Davita oli seda pisut ümber õmmelnud ja moekamaks teinud, jäljendades üht Katie kleiti, mille too oli põhja kaasa toonud.
Valmis saades nägi Davita väga kena välja. Katie oli talle rääkinud, et Londonis kannavad õhtupoolikul kõik kübaraid, välja arvatud need, kes ballile lähevad, seega võttis neiu kübarakarbist ühe välja.
Selle kübara oli talle andnud Katie, ja neiu oli arvanud, et ei kanna seda iial, kuna see oli liiga elegantne ja Šotimaa kohta üle pakutud.
Isegi praegu seda pähe pannes ja end peeglist vaadeldes näris teda kõhklus: ilmunuks ta säärases toreduses kirikusse, oleks kogudus kas pahandanud või tema üle naerma hakanud.
Davita eemaldas kärmelt kaks jaanalinnusulge, ja kui ta otsustas, et näeb enam-vähem tavaline välja ja keegi ei tohiks ta välimuse kohta märkusi teha, võttis ta käekoti ning läks veidi närviliselt trepist alla.
Ta ei suutnud proua Jenkinsit leida. Kuuldes aga keldrist hääli, läks ta trepist alla ja avastas perenaise suurest pimedast köögist vanamoelisel pliidil süüa tegemast.
“Vabandage…” sõnas Davita murelikult.
Proua Jenkins pööras ringi.
“Aa, siin sa oledki, kullake,” hüüatas naine, “palju kärmem, kui ma ootasin!”
“Kas… ma näen… korralik välja?” küsis Davita kõhklevalt.
“Muidugist!” vastas proua Jenkins. “Gaiety kohta pisut tagasihoidlik, kuid küllap London su peagi kenasti riietuma paneb, ära üldse muretse!”
Äkki hakkas naine täiest kõrist karjuma, nii et Davita võpatas.
“Billy! Kussa oled? Tule’nd siia! Mul on sind vaja!”
Viivu valitses vaikus. Proua Jenkins avas suu, et uuesti karjuda, ent kööki sisenes teisest uksest kummalise välimusega alamõõduline mees, käed olid ta keha kohta liiga pikad ja üks jalg lühem.
“Mis tahad?” küsis ta.
“Magasid jälle?” tahtis proua Jenkins teada. “Mitu korda ma pean sulle ütlema, töö tahab tegemist?”
“Ma töötasingi,” vastas Billy pahuralt.
“Noh, tööta end siis uksest välja ja otsi noorele daamile troska.”
Billy vaatas Davitale otsa ning neiu mõtles, et mehe säravad, üpris intelligentsed silmad ei sobinud ta välimusega kokku. Mees naeratas talle.
“Terekest, preili.”
“Ütle voorimehele, et too viiks ta Gaietysse – lavaukse juurde!”
Kui Billy Davitast möödus ja hakkas mööda treppi üles minema, hüüdis proua Jenkins:
“Ja passi peale, et kutsar talt liiga palju ei koori. Üheksa penni on siit Gaietysse õiglane taks, ja kolm penni jootrahaks.”
“Tänan, et ütlesite,” sõnas Davita ning kiirustas Billy järel trepist üles.
Gaiety säras tuledes. Katie oli neiule rääkinud, et see oli Londonis esimene elektrivalgusega teater, ja kuigi Davita oli midagi säärast oodanud, näis teater silmipimestav.
Voorimees ütles talle, et lavauks asub teatri kõrval põiktänavas.
Davita ootas, et näeb ukse juures noori kõvakübarais mehi, kuid seal olid vaid mõned kehvalt riides inimesed, kes ilmselt ootasid näitlejate ja näitlejannade saabumist.
Seejärel sõnas Davita endale, et loomulikult ei tule lavauksejorsid siia enne etenduse lõppu.
Parajasti saabus mitu käskjalga suurepäraste lillekorvide ja – kimpudega ning ta järgnes neile ebalevalt lahtisest uksest sisse.
Sees paistis midagi raudteejaamas asuva piletikassa taolist; leti taga oli vanem hallipäine meesterahvas, ümbritsetud näitlejannadele saadetud lilledest.
Tillukese, kapisuuruse toa seintel olid Gaiety piigade ning esinäitlejate ja – näitlejannade pildid.
Hoolimata soojast õhtust põles kaminas tuli ja niipea, kui mees märkas Davitat, tuli ta kamina eest ära ja küsis viisakalt:
“Õhtust,
