et see polnud sugugi üllatav, kuna naabruses polnud noori mehi, ja ta polnud kunagi Edinburghis pikemalt peatunud ega pärast ema surma ühegi sealse tuttavaga suhelnud.
“Teate, mis ma teen,” lausus härra Stirling. “Ma räägin oma naise ja partnerite abikaasadega. Ehk võiksite te laste eest hoolitseda või midagi taolist teha.”
“See on teist väga lahke,” vastas Davita, “väga, väga lahke, ja olen tõesti tänulik.”
“Võtan teiega varsti ühendust.”
Kui mees teda oodanud tõllas jaama poole sõitma hakkas ja oma vanamoelist madalat silindrit kergitas, mõtles Davita, et too nägi välja nagu kirikuvanem, ja ta süda vajus saapasäärde.
Neiu suutis liigagi selgelt ette kujutada, millised näeksid välja mehe naine ning ta partnerite abikaasad. Oli üsna kindel, et nad ei kiidaks teda heaks, kuna ta paistis nii noor, täpselt nagu nad polnud heaks kiitnud isa abielu Gaiety piigaga.
Davita teadis, et teatrilavaga seonduvat peeti äärmiselt halvaks tooniks, eriti Šotimaal. Ta nägi vaimusilmas Edinburghi daame õuduses käsi murdmas, kuna neiu oli suhelnud kellegi nii taunitava kui Gaiety teatri näitlejannaga.
“Mida ma ette võtan? Mida ma küll ette võtan?” küsis ta endalt.
Tumedast tulevikust hirmununa läks ta Hectorit otsima.
Mees pakkis kokku Davita isa rõivaid, ja kui neiu magamistuppa astus, tõstis Hector nahkse riidekirstu kõrval põlvitades pilgu ja küsis:
“Kas härra on lahkunud, preili Davita?”
“Jah,” vastas Davita, “ja nagu me mõlemad ootasimegi, Hector, tõi ta halbu uudiseid.”
“Seda ma kartsingi, preili Davita,” ütles Hector, “see on teile hirmus raske.”
Davital polnud Hectori ees saladusi: mees teadis ta majanduslikku olukorda ja oli enne härra Stirlingi tulekut talle paljugi selgitanud.
“Kui kõik võlad on makstud,” sõnas Davita voodiservale istudes, “on mul täpselt ükssada üheksakümmend kuus naela ja kümme šillingit!”
“Tjah, eks see ole parem kui mitte miskit,” märkis Hector.
“Jah, ma tean,” vastas Davita, “kuid sellest ei jätku igaveseks ning ma pean mingisuguse töö leidma, Hector. Kuid mida ma teha oskan?”
“Töö, preili Davita?”
Hector toetus kandadele ja oli ilmselge, et see mõte polnud talle varem pähe tulnud.
“Emb-kumb – ma kas leian töö või elan õhust, mis minu teada pole väga toitev,” lausus Davita.
“Oletagem, et mõneks ajaks on teil minu renditalu, preili Davita,” ütles Hector. “Võin vabalt veel paar aastat töötada ja…”
Davita hüüatas vaikselt ja katkestas mehe jutu enne, kui too sai lõpetatud.
“Ära ole naeruväärne, Hector!” sõnas neiu. “See on sinust väga lahke, ja sul on kuldne süda, kuid tead sama hästi kui minagi, et ei peaks enam töötama ning. Õnneks jätkus papal oidu anda sulle talu ja piisavalt raha, et mitte nälga surra.”
Davita tõmbas hinge ja jätkas praktilisemal toonil:
“Siiski, lossis jätkuks sulle tööd paariks päevaks nädalas, ja saaksid osta asju, milleks muidu raha ei jätku.”
“Ma ei vaja paljut,” vastas Hector, “ja voortelt leiab ikka mõne pisikese küüliku või rabapüü.”
Davita naeris ning nad mõlemad teadsid, et mees kavatses neid salaküttida.
“Kui asi nii kaugele läheb,” jätkas Hector, “jätkub ka kahele. Ma ei söö palju.”
“Oled maailma lahkeim mees,” vastas Davita, “kuid peame olema mõistlikud, Hector. Ma ei saa terve elu sinu juures elada, ja kaheksateistaastaselt oleks mul aeg ise enda eest hoolitseda.”
Neiu ohkas kergelt.
“Kuigi elu Edinburghis proua Stirlingiga poleks sugugi põnev!”
“Kas ta seda pakkuski?” päris Hector.
“Midagi… taolist.”
Vana mehe näoilmest taipas Davita, et too mõtles nagu ta isegi proua Stirlingi pahameelele isa säärase surma üle ja eriti Katiele.
Davitale näis, nagu kuuleks ta lausa sosinaid:
“Kus suitsu, seal tuld!”
“S…st saia ei saa!”
Neiu tahtis hüüatada, et ei suuda seda taluda ning tundis, et ei saa väikeste laste ohjeldamisega hakkama, saati siis neid endale kuuletuma panna.
“Oh, Hector, mida ma küll… teen?” küsis ta.
Heites pilgu alla asjadele, mida mees pakkis, märkas ta riidekirstus Katie pilti.
Pilt oli hõberaamis ning Hector oli selle asetanud neiu isa ülikonna peale ja kavatses ilmselt teise ülikonnaga katta, et klaas mingil juhul katki ei läheks.
Davita oli Katielt kuulnud kõike fotodel hästi mõjuvatest kaunitaridest, kelle näod vaatasid vastu illustreeritud ajalehtedest ja vaateakendelt.
Katiet oli reklaami jaoks pildistatud, ja nagu Maude Branscombe, esimene niisugune kaunitar, oli temagi poseerinud religioosse pildi tarvis.
“Nägin väga kena välja,” oli naine Davitale rääkinud, “kandsin midagi öösärgilaadset, mu juuksed langesid õlgadele ning ma klammerdusin risti külge!”
Seejärel Katie naeris heledat spontaanset naeru, mis oli Sir Iainit alati rõõmustanud.
“Huvitav, mida tunneksid need vanad krõhvad, kes mu pildi oma vagasse koju viisid, kui teaksid, et panevad selle oma piibli vahele või riputavad Gaiety piiga seinale!”
Katie naeris uuesti.
“Selle pildi eest sain hunniku läikivaid kuldseid sovrineid, ja ainult see lugeski!”
Just siis, Katie pilti silmitsedes, tekkis Davital idee.
Mis mõtet oli lasta endale Edinburghis ülevalt alla vaadata ja ehk olla põlualunegi?
Kui ta pidi tööd otsima, oli seda Londonis tunduvalt lihtsam leida kui kusagil mujal.
Davita läheb Violeti juurde, kes Šotimaal peatudes oli ta vastu väga sõbralik olnud ja vahel tundunud lausa õena, keda neiul polnud.
Talle meenus, kuidas Violet oli öelnud:
“Oled väga kena, Davita, ja aasta või kahe pärast muutud tõeliseks kaunitariks! Kui mu nõuannet kuulda soovid: ära raiska end siinse väljasurnud kolka peale.”
“Aga see on mu kodu!” oli Davita vastanud.
“Kodu või mitte, rabanõmmed ei tee sulle komplimente ja ainsad suudlused saad tuulelt, mis pealegi rikub su naha!”
Davita
