omavanuse tüdrukuga, kui ta teadis, et Katie seltsis aega veetev isa pidas teda pigem koormaks.
Hiljem, kui isa oli piisavalt kaine, klammerdus ta Davita külge, sest kedagi teist polnud.
“Kui sa arvad, et tahan seda naist tagasi, siis sa eksid!” rääkis ta vihaselt. “Ma veel tõestan talle, et saan tematagi hakkama! Kui mu kodu pole talle küllalt hea, võib ta minna ja kas või merre hüpata, mis mul sellest!”
Isa ägedad tujud vaheldusid enesehaletsushoogudega ja viivu pärast ta juba nuttis:
“Ma igatsen ta järele, Davita! Sa oled hea laps ja mulle kallis, kuid mees tahab oma ellu naist, ja Katie oli nii kena! Mulle meeldis ta naeru kuulata. Soovin, et oleksid teda laval näinud – ma ei suutnud vaadata kedagi teist, kui tema seal oli.”
Isa võis sedasi jätkata tundide viisi, kuni ükskord lausus Davita mõtlematult:
“Miks sa Londonisse ei lähe, papa? Ehk su tuju paraneks.”
Isa pöördus vihaselt ta poole.
“Kas sa arvad, et ma pole sellele mõelnud? Kas sa arvad, et ma tahan selle neetud kolka külge aheldatud olla? Pagan, London aitaks mul unustada – muidugi aitaks –, kuid mul pole raha. Kas mõistad, Davita? Mul pole sentigi!”
Davita peaaegu et kuulis isa praegugi tema peale karjumas, sõnad näisid ikka veel toas kajavat.
Kui Hector asetas Katie Kingstoni pildi peale korralikult kokku pandud ülikonna, jõudis neiu otsusele.
“Ma lähen Londonisse, Hector!” sõnas ta vaikselt. “Kui preili Violet mind tööotsingul aidata ei saa, siis tulen tagasi.”
Rong, millega Davita Edinburghist Londonisse sõitis, oli teekonna esimese poole jooksul ebamugavalt rahvarohke.
Vagun tühjenes peatustes pikkamisi reisijatest ja Davita leidis end lõpuks ühe naise seltsis ainult daamidele mõeldud vagunist.
Hector oli neiule peale käinud, et ta sõidaks teise klassi vagunis.
“See on liiga kallis,” oli Davita öelnud, mõeldes sellele, kui pikaks ajaks tal pidi rahast jätkuma.
“Ma ei saa lasta teil, preili Davita, ihuüksinda kolmanda klassi vagunis reisida koos kõigi nende jätistega, keda seal vahel kohata võib!” oli Hector vastanud.
Kuigi Davita teadis, et mehe jutt põhines tervel mõistusel, loobus ta väga vastumeelselt suurest hunnikust raha, nagu talle näis, ja lasi Hectoril otsida endale aknaaluse istekoha ning paigutada reisikohver pagasivagunisse.
Mehele hüvastijätuks lehvitades tundis neiu, justkui ei jätaks ta Šotimaale maha mitte ainult kõike, mida ta oli armastanud, vaid ka oma lapsepõlve.
Nüüd oli ta omapäi – täiskasvanud naine, kes peaks ise enda eest hoolitsema, aga millegipärast polnud tal vähimatki aimu, kuidas seda teha.
Siis mõtles Davita, et kui kõik muutub liiga hirmutavaks, võib ta Hectori juurde naasta ning mehe pisikeses talus elada, kuni uuesti tööotsinguid alustab.
Talus oli kõigest kaks tuba, üks alumisel, teine ülemisel korrusel, kuid neiu teadis, et Hector magaks meeleldi alumises toas, kui Davita end magamistoas sisse seaks.
Mees hoolitseks tema eest, nii nagu ta oli hoolitsenud neiu isa eest, kui too oli veel poisike, ja pärast tolle abiellumist ka neiu ema eest.
Kuid Hector hakkas vanaks jääma ning Davita pidi olema mõistlik ja alustama oma tee otsinguid laias maailmas, nagu paljud teised noored naised enne teda.
Sügaval sisemuses oli ta hirmul ning leidis end taas soovimas nagu sageli ennegi oma elus, et ta oleks pigem ema loodetud poiss, kelle nimeks saanuks David, mis oli perekonnas pärandatav nimi, selmet olla tüdruk ja pealegi veel ainus laps.
Neiu oli kaasa võtnud kogu oma vara ja see mahtus vabalt kahte reisikohvrisse.
Pärast ema surma oli ta õnneks kõik rõivad alles hoidnud ja need endale parajaks teinud.
Ent ta oli üsna kindel, et kuigi kleidid olid valmistatud heast materjalist ja mõned pärinesid Edinburghi parimatest poodidest, olid need praeguseks juba moest väljas.
Loomulikult olid Katie rõivad olnud täiesti teistsugused.
Kui naine nende pool elas, kasutas Davita juhust ning õmbles mõned oma ema kleidid ümber, muutes need pisut moekamaks.
Aeg-ajalt oli ka Katie Davitale kleite andnud ning lausunud:
“Võta see endale! Ma ei pane seda enam kunagi selga ja ehkki see on sulle liiga suur, on riie hea – juhataja kandis selle eest hoolt!”
Davital õnnestus Katie ülejääkidest teha endale kaks kleiti, kuid kolmas oli karmiinpunasest taftist, mis moodustas neiu juustega liiga suure kontrasti.
Ta ei julgenud raisata sentigi oma kallist pärandusest rõivaste peale. Seega kandis ta emale kuulunud reisikleiti ja keepi ning vahetas kübaral linte ja sulgi lootuses, et tulemuseks oli Londonisse paslik komplekt.
Rong jõudis pealinnale järjest lähemale ning Davita kartis üha rohkem.
Ta polnud iial Londonis käinud, aga kõik linna kohta kuuldu pani neiu äkitselt tundma, et ta oli teinud vea ja oleks olnud parem, kui ta oleks püsinud talle omases maailmas, ükskõik kui üksildases.
Davita isa oli Londonit ülistanud, justkui oleks see lõbu ja põnevuse paradiis, kus mehed olid uljad ja kenad ning naised imekaunid ja veetlevad.
Aga isa oli mees, ja Katie jutust oli Davita teadvustanud, et rahatule naisele võis elu muutuda heitluseks, mille kõiki ohtusid neiu päris hästi ei mõistnudki.
“Üksinda Violeti eest hoolt kandes olid mul rasked ajad, ja ei mingit tööd, kuni ma tervist ja jõudu taastasin, figuuri samuti, kui see juba jutuks tuli.”
“Kindlasti su abikaasa…?” alustas Davita.
“Ta oli läinud – jalga lasknud!” ütles Katie. “Sedasorti mees poleks kunagi pidanud abielluma. Olin rumal, et teda kuulasin, aga kui oled armunud…”
Naine oli rääkinud pilkavalt ning lisanud seejärel talle omase kiire heliseva naeruga:
“Näib, et ma ei võtagi õppust! Siin ma siis nüüd olen: kolmkümmend kuus aastat vana ja järjekordselt lasin südamel pead juhtida, ning kuhu ma jõudsin? Kaunile Šotimaale, mis seninähtu põhjal otsustades polegi nii kaunis!”
Davita oli seepeale naernud, kuid ka mõelnud, et Katie hääles oli pisuke annus meeleheidet, mis neiule muret tegi.
Katie oli läinud Ameerikasse, peale lavakogemuse abiks kaasas ka Harry.
Hiljem mõtles Davita, et sellest, mismoodi naine meest terve tolle külastusaja vaatas, oleks võinud arvata, et Katie on meeletult armunud kenasse näitlejasse.
Neiu oli lihtsameelselt mõelnud, et võõrasema oli paelunud mehe suure näitleja staatus, kuna Violet oli temast rääkinud kui staarist.
Kui aga Katie oli lahkunud, oletas Davita, et naise ilme oli väljendanud pigem armastust, ja mõtles, et see, kuidas Harry naist oli vaadanud, selgitas, miks naised etendustel olid meest silmitsenud, hing kinni
