talve oled juba tagasi Londonis.”
“Ma tõesti loodan seda!” hüüatas Violet kirglikult.
“Su ema on mu isaga väga õnnelik,” ütles Davita kärmelt, “kuigi vahel tunneb ta Londonist puudust.”
“See ei üllata mind!”
Violet näitas end kõige meeldivamast küljest ja ta meeldis Davitale.
Tegelikult polnud neil ealiselt suurt vahet, sest Violet, kes oli Katie sõnutsi seitsmeteistaastaselt hangitud “pisuke viga”, oli äsja tähistanud oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva.
Davita polnud kunagi aru saanud, mis oli juhtunud neiu isaga, Katie esimese abikaasaga, kelle nimi oli Lock.
“Ta oli väga kena mees,” meenutas kord Katie, “tumedate silmadega, kus näis pesitsevat hõõguv tuli, ja seepärast publik temast vaimustuski! Aga taevas teab, et koju jõudes oli ta igavus ise! Olin väga noor ja väga rumal, kuid Violetil on pea kindlalt õlgadel. Selle eest ma hoolitsesin!”
Davita ei saanud selles mõttevahetuses esinenud vihjetest päris aru, aga ta järeldas, et härra Lock oli Katie enne Violeti sündi maha jätnud.
Kuigi naine polnud teda enam kunagi kohanud, suri mees kõigest kolme aasta eest, jättes naisele Sir Iain Kilcraigiga abiellumiseks vabad käed.
“Sul oli kindlasti väga raske Violetti üksinda kasvatada,” lausus Davita kaastundlikult.
“Mul vedas, mul olid väga head sõbrad,” sõnas Katie lühidalt, ja jättis teema sinnapaika.
Violet õppis Šotimaal viibides kala püüdma. Ta sai kiiresti selgeks landiviskamise ja oli elevil esimese enda püütud lõhe üle.
Davita veenis teda rabanõmmede tippu kõndima ning neiu unustas viivuks, et oli Gaiety teatri näitlejanna, kes oli muutnud nüüd vaid liikumist või kuumal ajal Davitaga ojades aerutamist nautivaks nooreks piigaks.
Nad käisid ratsutamas kindlalt astuvatel väikestel ponidel, kellega Davita oli sõitnud lapsest saadik, ajasid renditalunikega juttu ning jalutasid lossist üle kahe miili kaugusel asuvasse külla sisseoste tegema.
Alles tagantjärele taipas Davita, et sellal kui tema nautis Violetiga seltsi, oli Katie veetnud aega Harryga.
Davita isa oli hõivatud, kuna käes oli tallede sündimise periood ning ta püüdis alati karjuseid aidata. Veelgi enam, kahjuks, nagu pärast selgus, tuli lõhe jõkke, see aga tähendas head kalasaaki, mistõttu ta veetis suurema osa päevast jõe ääres.
Sellegipoolest, Davita arvates oli juhtunu möödapääsmatu ja küsimus oli vaid selles, millal saabus Katie jaoks õige hetk.
Peatselt pärast seda, kui Violet Londonisse tagasi läks ja Harry koos temaga, kadus Katie.
Naine jättis abikaasale kirja, öeldes, et ei suutnud vastu panna tungivale soovile oma sõpru külastada, ja polnud talle seda silmast silma rääkinud, kuna ei tahtnud stseeni! Katie lubas talle hiljem kirjutada.
Kui naine lõpuks kirjutas, ja kiri saabus just siis, kui Sir Iain oli otsustanud teda otsima minna, ütles ta vaid, et ei saa kahjuks teatrist loobuda.
Katiel oli avanenud võimalus minna Ameerikasse ja mängida Broadwayl ning ta ei suutnud sellest keelduda.
Hector paljastas, et sinna suundus ka Harry.
“Ta rääkis sellest päris palju, preili Davita, kui ma ta rõivaid lahti pakkisin. Ta ütles, et säärane võimalus avaneb vaid üks kord elus ja tal polnud kavatsustki seda maha magada.”
Davita sai aru, et mingil moel oli see ka Katiele “vaid üks kord elus avanev võimalus”, kuid neiu isa käitus algul nagu nõdrameelne ning seejärel hakkas oma muresid pudelisse uputama.
Isa suri kopsupõletikku pärast seda, kui ta naasis külast viskit juurde ostmast ja koduteel kraavi kukkus, ning külmetus.
Ilmselt oli ta olnud nii purjus, et lebas seal terve öö ning hommikul leidis ta karjane ja aitas koju. Külmetus muutus aga kopsupõletikuks ja kui Davita arsti kutsus, polnud enam midagi parata.
Davita mõistis vapustatult, et talle ei jäänud sentigi, kuigi talle valmistas rahuldust teadmine, et vähemalt Hectori eest oli hoolt kantud.
Isa oli jätnud talle väikese talu ja pensioni, eraldi kõigest muust, mille eest tuli võlgu tasuda.
Davita oli arveid vaadates kohkunud, et ta isal õnnestus pärast ema surma Londonis viibides nii palju kulutada.
Arveid oli šampanja, lillede, kleitide, kübarate, karusnahkade, päikesevarjude eest – oletatavasti oli isa kõik need Katiele kinkinud.
Seal oli ka veel juveliiri arve. Kõigi isa riiete maksumus näis astronoomiline.
Jällegi, kujutlusvõimet rakendades sai Davita aru, et isa oli tahtnud paista elegantne, uljas ja noor, nii nagu enne abiellumist.
Peale selle oli isal oma troska, mis teda alati ootas, ta kuulus parimatesse klubidesse ja õhtustas iga päev, muidugi mitte üksi, Romano’ses, Rulesi või Continentali restoranides.
Kuid nüüd oli Davita ihuüksi ja mõtles hirmuga, et mitte miski ei kuulunud enam talle.
Härra Stirling ütles valjusti välja küsimuse, mis Davital meeles mõlkus.
“Mida te nüüd peale hakkate, preili Kilcraig?”
Davita viipas abitult käega ning teda silmitsev vanem meesterahvas mõtles, kui noor ja kena ta on.
Härra Stirlingile torkas järsku pähe, et neiu on nagu kaunis eksootiline lilleõis, ja ta kartis, et viimati vaeseke ei juurdu.
“Kindlasti on teil sugulasi?” küsis ta leebelt.
“Isa õde, kes oli temast vanem, on surnud,” vastas Davita. “Mul oli Edinburghis vanatädi, kuid ta suri juba ammu, ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi ema sugulastega kohtunud, sest nad elavad nii kaugel.”
“Võiksite neile kirjutada,” soovitas härra Stirling.
“Mul oleks väga piinlik end neile kaela määrida,” vastas Davita, “ja ma ei usu, et nad on väga jõukad.”
Sellele mõeldes tundus Davitale, et Läänesaared on nagu teises maailmas.
“Te ei saa siia jääda,” lausus härra Stirling, “seega peaksite leidma kas sugulase, kelle juurde elama minna, või mingisuguse töö.”
“Töö?” küsis Davita. “Aga ma pole kindel, mida ma teha oskan.”
“Mõni mu partner oskab ehk midagi soovitada,” pani härra Stirling ette. “Teiesugusele noorele daamile peaks Edinburghis tööd leiduma, kuid hetkel ei suuda ma välja mõelda, milline see töö olema peaks.”
“Teist on väga lahke selle peale mõelda,” sõnas Davita naeratades, “kuid ehkki isa nõudis, et oleksin hästi koolitatud, näib erakordne, et mitte miskil õpitust pole praktilist väärtust.”
Davita naeratas mehele lühidalt ja pisut ebakindlalt, justkui otsustades oma raskusi pisendada.
“Loomulikult
