daam kergitas kulme ja tähendas:
“Mulle meenub, et aasta eest siin olles sa rääkisid, et vihkad valjusti lugemist.”
Ursa mõistis, et oli libastunud, ja kiirustas selgitama:
“Küllap sellepärast, et olin toona närvis, et võin teile pettumuse valmistada. Aga seekord ma loeks hea meelega midagi, mida te soovite.”
Ursa meenutas, kui sageli ta oma isale ette oli lugenud.
Ta pidas seda Penelopest väga isekaks, et ta ei olnud nõustunud pimedale ämmale ette lugema.
“Sa pead minema raamatukokku ja valima raamatu, mis sinu arvates meid mõlemaid huvitaks,” pakkus leskproua. “Kahjuks ei ole seal kuigi palju moodsaid romaane, aga kindlasti leiad sa midagi, mida me koos võiks nautida.”
“Ma olen kindel, et leian midagi,” vastas Ursa, “ja homme hakkame ehk nautima reisi mõnele võõrale maale.”
Leskproua naeris.
“See kõlab kenasti. Ja nüüd, kus me oleme teega ühele poole saanud, tahad sa kindlasti minna ülakorrusele ja enne õhtusööki pisut puhata. Mina teen seda alati ja ma usun, et ka sina oled pärast pikka reisi väsinud.”
“J-jah… muidugi,” nõustus Ursa, kui talle meenus, et Penelope pidi tulema ju terve tee otse Londonist.
Leskproua helistas kuldset kellukest, mis lebas tema tooli kõrval.
Jalamaid avas Johnson ukse.
“Juhatage armuline proua ülakorrusele, Johnson, ja paluge Marthal tulla ning mind üles aidata, et saaksin enne õhtusööki puhata,” lausus leskproua.
“Martha on siin,” vastas Johnson.
Vanaldane teenijanna sisenes ruumi ja lähenes leskproua toolile.
“Me mõlemad kavatseme pikali heita, Martha,” ütles leskproua.
Ta pööras pea Ursa poole ning päris siis:
“Penelope, kallis, kas sa mäletad Marthat? Ta on minu juures olnud kolmkümmend aastat ja ma ei tuleks ilma temata enam üldse toime.”
Ursa sirutas käe tervituseks.
Ta oli hirmul, et Martha võib hüüatada, et tegemist pole armulise härra naisega.
Aga Martha tegi üksnes väikese kniksu, sõnades:
“Ei ole teiega ammu kohtunud, mileedi. Ma arvasin, et olete meid unustanud.”
“Ei, muidugi mitte,” kiirustas Ursa selgitama. “Asi on selles, et armuline härra on väga tööga hõivatud ja meil ei ole olnud võimalust Londonist või Windsorist minema pääseda.”
“Arthur kirjutas oma viimases kirjas, kui väga kuninganna teda usaldab,” sekkus leskproua uhkustundega hääles.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
