minu peale tige?”
“Kui sa seda teed, lõhud sa mu abielu ja ma ei usu, et sa tahad, et see juhtuks,” ütles Penelope. “Nagu ma juba mainisin, on Arthur väga armukade iga mehe peale, eriti Vernoni peale.”
Ta vakatas ja ahmis õhku.
“Ma ei pruugiks sulle tema nime öelda, aga ma kinnitan, et ta on kõige veetlevam, meeldivam ja kenam mees, keda ma oma elus olen kohanud!”
Ursa tunnistas õde üksisilmi.
“Tahad sa… ö-öelda, Penelope,” küsis ta aeglaselt, “et sa oled temasse armunud?”
“Muidugi olen ma temasse armunud!” kuulutas Penelope. “Ja tema on armunud minusse. Me olime meeleheitel, sest meil ei olnud võimalust koos olla. Siis aga tuli nagu välk selgest taevast see soodne juhus ja me saame kahekesi olla, kui Arthur ära on.”
Ursa vaatas päranisilmi õele otsa, enne kui jõuetul häälel küsida julges:
“Aga… Penelope… sa oled… abielus… sa ometi ei…?”
“Oh, ära ole nii naiivne,” katkestas õde teda. ”Ma juba seletasin sulle, et ma armastan Vernonit ja jumal ise teab, et olen Arthurile olnud hea naine, olgugi et ta on sada ja kaheksakümmend aastat vana ning peaaegu haua äärel!”
Ursa oli šokeeritud, aga ta leidis, et oleks viga seda väljendada.
“Nii, kõik, mis sul teha tuleb, on minna minu asemel Brackley Parki ja katsuda meeles pidada, et nüüd oled sina leedi Brackley – üks Londoni silmapaistvamaid kaunitare.”
Seda viimast lausus Penelope uhkusenoodiga hääles.
Ursa nuuksatas.
“Kuidas saan mina olla keegi sinusarnane, Penelope?” vaidles ta. “Vaata mind ja siis ennast!”
“Ma ei ole rumal,” vastas Penelope. “Sa hakkad välja nägema täpselt nagu mina. Ma võtsin oma toatüdruku kaasa ja samuti ka mõned riided. Ja muidugi tuleb ta sinuga kaasa, kuigi jumal näeb, et ma hakkan temast puudust tundma.”
“Sinu toatüdruk?” kordas Ursa, teades, et kõlas papagoina.
Siis jõudis talle kohale, mida õde oli äsja öelnud, ja ta uuris:
“Tahad sa öelda, et tema on sinu plaaniga kursis?”
“Mu kallis Ursa, lõpeta see maaplika moodi käitumine. Muidugi on naistel Londonis armulugusid. Sul peab olema keegi, kes avab ja suleb uksed, kes peab saladust ja kes on täielikult sulle pühendunud nagu Marie mulle.”
Ursa ei suutnud sõnakestki kuuldavale tuua.
Ta suutis vaid õele abitult otsa vaadata.
Ta pidas seda kõige absurdsemaks ettepanekuks, mida ta eales kuulnud oli.
Samas teadis ta väga hästi, et Penelope saavutab alati, mida ta tahab.
Miskitmoodi, olgugi, et ta praegu ei suutnud seda ette kujutada, täidab ta õe soovi.
Nagu teades juba, et on lahingu võitnud, hakkas Penelope korraldusi jagama:
“Marie ootab tõllas. Ma lähen nüüd ja lasen tal üles tulla ning aidata sul riideid vahetada. Siis asume kohe teele Brackley Parki poole.”
“Ma ei saa… ma ei saa seda teha!” tahtis Ursa öelda.
Aga kuna ta õde oli otsustavalt püsti tõusnud, teadis ta, et kõik tema vastuväited oleks kõlanud kurtidele kõrvadele.
Ükskõik kui hirmutav see mõte olla võis, oli ta siiski nõustunud kehastuma Penelopeks.
Teine peatükk
Ursa silmitses end peeglist.
Tal oli raske uskuda, et ta nägi seal iseennast.
Penelope oli ta ülakorrusele viinud, kus tema üllatuseks õe prantslannast toatüdruk Marie neid juba ootas.
Voodil olid lahti pakitud riided.
Marie nägi Ursa arvates täpselt nii välja, nagu üks prantsuse toatüdruk peabki.
“Nüüd muudab Marie su rohkem minusarnaseks,” ütles Penelope, “ja sa üllatud, kui erinev praegusest sa siis välja näed.”
Ta kõrk toon pani Ursa end ebamugavalt tundma.
Marie aitas tal kleidi seljast ja sättis ta peegli ette istuma, et soengut seada.
Ta kinnitas juuksed soengusse viisil, mis Penelope kinnitusel pidi olema kõige viimane mood.
See kõik kokku muutis Ursa väljanägemise vanemaks, elukogenumaks ja ta pidi ka möönma, et palju kütkestavamaks.
Ta ei lausunud sõnagi, kui Marie puuderdas ta nägu ja tupsutas palgeile pisut põsepuna.
Ursa teadis, et isa poleks seda heaks kiitnud, aga vastuvaidlemisest polnud praegu mingit kasu.
Penelope seletas talle, mida ta peaks teadma elust Londonis.
“Meil on suur maja Grosvenor Square’il,” rääkis ta, “ja kuna Arthur andis Brackley Parki oma ema käsutusse, on meil oma maamaja Windsori lähedal.”
Ta tegi hetkeks pausi ja lisas siis:
“Arthuri jaoks on see väga mugav, kuna ta peab nii palju kuningannaga kohtuma.”
Ursa mõistis, et see peab talle muljet avaldama, ja ta päris:
“Kas ta tunneb ka puudust majast, kus ta üles kasvas?”
“Ei, see on Londonist liialt kaugel,” vastas Penelope, “ja kuna tema ema on seal õnnelik, arvas Arthur, et oleks viga lasta tal kolida Dower House’i, mis on pisike ja inetu.”
Ursa ei öelnud midagi ja hetke pärast tunnistas Penelope:
“Ausalt öeldes ei ole mul mingit kavatsust end sellesse maakolkasse maha matta. Mulle oli küllalt sellest ajast maal, kui olin plikatirts, ja ma mäletan liialt hästi, kui igav siin oli.”
“Heldeke, Penelope, me olime väga õnnelikud ja sa tead seda isegi! Ja kui ema veel elas, olid meil kõige vahvamad lastepeod,” vaidles Ursa.
“Sulle võisid need lõbu pakkuda,” tähendas Penelope, “aga sina olid ka minust noorem. Minul sai nendest igavaist kohalikest üsna peagi villand.”
Ta heitis pilgu peeglisse ning lisas:
“Kõik muutus, kui ma Londonisse läksin ja leidsin, et iga mees seltskonnas tahtis minuga tantsida. Nad tegid mulle komplimente ja loomulikult tahtsid nad mind suudelda.”
“Sa muidugi ei lubanud seda!” hüüatas Ursa kiirelt.
Penelope ei vaevunud vastama ja Ursa ahastas: “Sa lubasid! Oh, Penelope! Meie ema oleks olnud vapustatud, kui ta oleks teadnud.”
“Ja seda ainult sellepärast, et ta elas siin maakohas, kus kõik on nii hepikud ja üliväärikad,”
