tal tegelda ülakorrusel ootava tööga.
Ta läks koridori ja kohtas Dawsoni, meesteenrit, kes oli majas olnud Ursa sünnist saadik.
“Kes see on, Dawson?” küsis ta enne, kui teener temani oli jõudnud. ”Armuline proua, preili Ursa,” vastas Dawson.
Ursa vaatas talle küsivalt otsa.
Mõistes, et Ursa polnud temast aru saanud, lisas mees:
“Preili Penelope – leedi Brackley.”
“Ma ei suuda seda uskuda!” hüüatas Ursa.
Tema õde Penelope oli kolm aastat tagasi abiellunud lord Brackleyga, kes oli silmapaistev parlamendi ülemkoja liige ja esines sageli ülemkoja istungeil välisasjade teemadel.
Tüdrukute isa oli kohtunud temaga välisreisil.
Koju tagasi saabunud, oli lord Brackley külastanud neid Hollington Hallis.
Ta oli kohtunud ka Penelopega, kes oli siis vaid üheksateistkümneaastane.
Mees oli tüdrukusse armunud, kuid olnud üsna uje kurameerija.
Algul oli ta arvanud, et nende vanusevahe on liialt märkimisväärne, et nad võiksid õnnelikuks saada.
See aga oli Penelopet veelgi innustanud temaga abielluma.
Neiul oli alati olnud äärmiselt igav taluda isa kinnisideed võõrkeelte omandamisest.
Ta ihkas seltskonnaelu, mida maal ei leidunud.
Penelope pealekäimisel oli isa suhteliselt vastumeelselt korraldanud ühe kauge nõbu abil tütre esitlemise õukonnas.
Ka oli ta lubanud tal veeta ühe hooaja Londonis, saatjadaamiks sama sugulane.
Penelope oli nautinud iga hetke sellest ajast.
See oli muutnud kindlaks tema otsuse abielluda mõne tähtsa mehega.
Ta tahtis osa saada säravast seltskonnaelust, mis keerles Walesi printsi ümber.
Ja kui Penelope koju tuli, ei rääkinud ta enam muust kui oma külaskäigust Marlborough House’i.
Teda oli kutsutud ka teistesse tähtsatesse majadesse.
Aga paraku see nõbu, kes ta saatjaks oli olnud, ei näinud avaldavat mingit soovi teda kauemaks külla kutsuda.
Seepärast oli Penelope tulnud tusaselt maale tagasi.
Teda tüütas kõik, sealhulgas ka jahilkäimine mitte just kõige peenema seltskonnaga.
Ursa aga oli täielikult õnnelik nii kaua, kui sai ratsutada suurepärastel hobustel, kelle isa oli lastele ostnud.
Nende kohalikud sõbrad meeldisid talle ja ta võttis nende küllakutseid hea meelega vastu.
Penelope seevastu aga vaatas neile ülalt alla ja ei rääkinud muust kui Londonist.
Kui lord Brackley isa külastas, näis ta neiu jaoks armastuse rüütlina, kes oli tulnud teda päästma.
Ta säras mehe juuresolekul armsasti.
Nii ei olnud sugugi üllatav, et kuigi lord oli üle neljakümne aasta vana, armus ta neiusse ära.
Ta oli ka varem abielus olnud, aga abielu ei olnud eriti õnnelik ja lapsi tal ei olnud.
Hollington Hallist lahkudes ei suutnud ta Penelopet unustada.
Ta saatis Matthew Hollingtonile kutse, paludes teda oma Londoni majja hindama raamatut, mille oli just avastanud.
Ta kutsus ka Penelopet.
Matthew Hollington ei olnud eales kujutlenud oma tütart abiellumas nii palju vanema mehega.
Seetõttu ei pidanud ta Penelope kaasatulekut vajalikuks.
Penelope oli peaaegu hullunud mõttest, et ta maha jäetakse.
Nii isa kui ka Ursa olid üllatunud sellest, kui sõjakaks see teema ta muutis.
Muidugi sai ta oma tahtmise.
Pärast seda külaskäiku Londonisse hakkas lord Brackley ühel või teisel ettekäändel nende maja sageli külastama.
Lõpuks Penelope võitis.
Lord tegi talle aias abieluettepaneku ja neiu võttis selle ääretu innuga vastu – see oli mehe jaoks väga meelitav.
Penelope nõudis, et nad laulatataks Londonis, Hanover Square’i St. George’i kirikus.
“Aga sa oled ju ristitud meie kihelkonna kirikus,” vaidles Ursa vastu, “ja kõik siin külas tahavad sind pruutkleidis näha.”
“Mind ei huvita, mida külaelanikud tahavad!” kähvas Penelope.
“Arthuri sõbrad soovivad laulatusele tulla ja St. George’i kirik on kõige moodsam Londonis.”
Ursa teadis, et ei ole mingit mõtet sel teemal vaielda, eriti kui Penelope veel lisas:
“Sina oled üks minu pruutneitsitest ja kuna Arthuril on hulk väga tähtsa positsiooniga naissoost nõbusid, siis pean ka neid paluma.”
Nad läksid enne laulatust Londonisse, et Penelope saaks osta vajalikud asjad veimevaka jaoks.
Paljud silmapaistvad inimesed Londonis olid Matthew Hollingtonist kuulnud ja neile avaldas muljet tema kui andeka lingvisti reputatsioon.
Aga lord Brackley sõbrad ja kõik need, kellega Penelope soovis kohtuda, omasid tiitleid ning olid huvitatud ainult kuninglikust lõbutsemisest.
Penelope kõndis isa käevangus mööda külglöövi altari ette, kandes sätendavat tiaarat, mis kuulus Brackley perekonnale.
Talle järgnes kümme pruutneitsit, kellel kõigil peale Ursa olid tiitlitega vanemad.
Niipea, kui Penelope ja lord Brackley olid läinud mesinädalatele, pöördusid Matthew Hollington ja Ursa tagasi maale.
“Tore on kodus olla, issi,” õhkas Ursa.
“Mõtled sa seda tõsiselt?” päris isa. “Või igatsed ka sina, kullake, säravaid tulesid ja abikaasat, kes kannab aadlitiitlit?”
Rääkides olid ta silmad naerused, aga Ursa vastas vaikselt:
“Kui mina abiellun, issi, tahan ma olla sama armunud, kui sina ja ema omal ajal olite.”
Isa pani käe tema õlgade ümber.
“Ma loodan, et just nii juhtubki, mu kullake,” lausus ta.
“Tõeline armastus on kõige suurepärasem asi maailmas.”
Ta suudles tütre pealage ja lisas:
“Kuna mina usun saatusesse, siis olen ma kindel, et ühel päeval leiad sa õige mehe ega pea abielluma kellegi vaimselt teisejärgulisega, olgugi ta pealegi ümbritsetud pimestava säraga.”
