tema huultel oli värvitoon, mis ei tundunud täiesti loomulikuna.
“Kas sa jääd pikemalt siia?” uuris Ursa, kui õde midagi ei öelnud.
“Kui soovid teed, lasen seda sulle teha.”
“Ma tahan sinuga kõnelda, Ursa,” ütles Penelope.
Ta heitis pilgu õest mööda ukse poole ja nõudis:
“Ma loodan, et sa panid ukse kinni.”
Ursa oli üllatunud.
“Ma olen kindel, et Dawson tegi seda,” vastas ta.
“Ma ei taha, et keegi kuuleks pealt, mida mul sulle öelda on,” ütles Penelope. “Kus paps on?”
“Ta läks Amsterdami,” seletas Ursa. “Ta on kuni nädala lõpuni ära. Kindlasti on tal kahju, et ta sind ei näe.”
“Amsterdami!” hüüatas Penelope. “See on suurepärane! Kui ta tõesti nädala jooksul tagasi ei pöördu, on kõik väga hästi.”
Ursa vaatas hämmeldunult tema poole.
“Mida sa sellega silmas pead? Millest sa ometi räägid?”
Penelope kallutas end tema poole.
“Kuula nüüd Ursa, see on väga, väga tähtis, ja ma tean, et sa aitad mind.”
“Ma tahan sind aidata, kui saan,” ebales Ursa, “aga ma ei oska arvata, mismoodi.”
Tal oli veider mõelda, et Penelopel, kel oli palju tähtsaid sõpru, auväärne abikaasa ning sätendavad juveelid, võiks midagi puudu olla.
Penelopel näis olevat raske oma palvega välja tulla.
Peale pausi ta viimaks alustas:
“Ma tulin sinu juurde, Ursa, sest nagu ma juba ennist ütlesin, vajan ma sinu abi, ja see on midagi, mida ainult sina saad minu heaks teha.”
“Muidugi aitan ma sind, Penelope,” kinnitas Ursa, “ehkki mul on raske ette kujutada, et mina suudaks anda sulle midagi, mida sul veel pole.”
Penelope silmitses teda.
Siis sõnas ta ootamatult:
“Me ei näe eriti sarnased välja, kuid meie hääled on küll väga ühtemoodi.”
“On või?” imestas Ursa. “Ma ei ole kunagi sellele mõelnud.”
“Muidugi on,” kinnitas Penelope teravalt. “Sa peaksid mäletama, et kui sa hüüdsid ema, siis sageli ta päris: “On see Penelope või Ursa?””
Ursa naeratas.
“Jaa, ma mäletan seda.”
“Ja paps ajas meid pidevalt segamini, kui ta meid ei näinud,” lisas Penelope.
Seda kõike rääkides oli tal selline toon, nagu sunniks ta õde endaga nõustuma.
Ursa ootas.
Ta ei suutnud mõista, mismoodi nende häälte sarnasus oluline võis olla.
Penelope hakkas selgitama:
“Põhjus, miks siin olen, on nimelt see, et Arthur läheb kohtuma Tangieri sultaniga, kes on väga tähtis tegelane.”
“Kui huvitav!” märkis Ursa. “Ma mäletan, et isa on ka temaga korra kohtunud.”
“Arthur ei võta mind endaga kaasa,” jätkas Penelope, justkui poleks Ursat kuulnudki. “Ta väidab, et mind suletakse sultani haaremisse tema naiste sekka ja mul ei lubata osaleda üheski arutelus, mis on hirmpikad.”
“See on üsna õige!” pomises Ursa.
“Ta nõudis, et ma selle asemel läheksin ja oleksin seltsiks tema emale, leskproua leedi Brackleyle!” lõpetas Penelope hääle teravnedes.
“Kus ta elab?” küsis Ursa.
“Tegelikult siin päris lähedal,” vastas Penelope, “aga mul pole vähimatki kavatsust raisata aega maakolkas koos vana naisega!”
“Aga miks sa siis Londonisse ei jäänud?” oli Ursa segaduses.
“Sest Arthur on armukade!” purskas õde. “Ta on otsustanud, et ma ei tohi kohtuda… kellegagi, keda ma tahan näha, kui Arthur ära on.”
Ursa vaatas Penelopet üksisilmi.
Siis küsis:
“Kas sa pead silmas… mõnda meest?”
“Loomulikult pean ma silmas meest,” turtsatas Penelope. “Ta on väga sarmikas ja väga võluv ja muidugi tunduvalt noorem kui Arthur, kes teeb selle tähelepanu pärast naeruväärselt palju kära.”
“Siis seepärast sa ei tahagi Arthuri ema juurde minna,” järeldas Ursa, püüdes mõista, mida Penelope silmas peab.
“Arthur tahab, et ma läheks, aga mul ei ole kavatsustki talle alluda.”
Ursa silmad läksid pärani.
“A-aga… ta on su abikaasa… sa pead!”
Tema üllatuseks Penelope naeratas.
“Sugugi mitte, kui sa teed, mida palun.”
“Mis see võiks olla? Ma ei mõista.”
“Kuula nüüd,” asus Penelope selgitama. “Arthuri ema on praeguseks muidugi vanaks jäänud ja tegelikult on ta peaaegu pime.”
Ta tegi pausi, et veenduda, kas õde öeldut mõistis.
“Kas sa… tahad…?” alustas Ursa.
“Kui sa tahad mind aidata,” katkestas Penelope teda,” siis sa lähed ja oled leskprouale seltsiks. Vestled temaga ja loed talle ette või mis iganes pimedatega tehakse, Arthuri saabumiseni.”
Ursa silmad olid kleepunud õele, nagu ei suudaks ta kuuldut uskuda.
“A-aga… kuidas ma saan seda teha, Penelope? Ta saab aru, et mina pole sina.”
“Miks ta peaks?” arutles Penelope. “Ta pole mind rohkem näinud kui korra või paar. Tema elab maal ja mina olen alatasa Londonis, ja nagu juba öeldud, on meie hääled väga sarnased. Kui sa selle vana naise vastu kena oled, peaks ta olema isegi tänulik, et keegi temaga üldse tegeleb.”
“Aga… kindlasti…kui su… abikaasa naaseb…?” alustas Ursa.
“Selleks ajaks, kui Arthur tagasi on,” kinnitas Penelope, “olen mina tagasi Londonis teda ootamas. Ta lubas mulle täpselt teada anda, millal see juhtub. Ma korraldan asjad nii, et tallipoiss on Brackley Parkis pidevalt kohal ning ootel, et sa saaks Arthuri kirja tema saabumise täpse ajaga kohe mulle saata.”
“Sa arvad, et… ma pean… kirja avama?”
“Oh, ära ole rumal, Ursa!”
