Aga praegu olen ma rohkem kui õnnelik, et saan sinuga olla.”
Ta teadis, et isale tegi see rõõmu.
Ka teadis ta, et Penelope oli nüüd nende jaoks igaveseks kadunud.
Ta saatis neile oma mesinädalail postkaarte.
Hiljem kirjutas ta neile jõuludeks ja saatis kasutuid, odavaid kinke.
Ursa ei suutnud hoiduda arutlemast, kui palju ta oma auväärsete sõprade peale kulutas.
Kuna lord Arthur oli väga rikas, siis kindlasti oli tegemist märkimisväärse summaga.
“Mida ma sellega peaks peale hakkama?” küsis Matthew Hollington nõutult.
Ta oli saanud Penelopelt jõuludeks sulepeahoidja, mis oli liialt väike nende kirjutusvahendite tarbeks, millega tema kirjutada tavatses.
“Ma olen kindel, et see kulub ära järgmise heategevusliku väljamüügi jaoks, issi,” pakkus Ursa.
Nad mõlemad naersid.
Ursa oletas, et tema kingitused koosnesid asjadest, mis Penelope oli saanud teistelt inimestelt, kuid polnud neile kasutust leidnud.
Ka need asjakesed jäeti kohalikku väljamüüki ootama.
Tänukiri, mille nad Penelopelt endi poolt saadetud kinkide eest said, oli lühike.
See oli silmanähtavalt kiirustades paberile visatud.
Tegelikult, aja möödudes muutus Penelope justkui hämaraks kujuks, kes Ursa arvates ei kuulunud enam Hollingtoni perekonda.
Ta luges Penelope elu kohta õukonna väljaannetest.
Aga oli raske mõelda temast kui õest, kellega ta lapsepõlves kõike jaganud oli.
See puudutas ka lapsehoidjat ja guvernanti.
Penelope polnud aga kahjuks ka kunagi mõistnud, mida isa püüdis neile õpetada.
Vastupidiselt Ursale, kelle jaoks olid isa lood vaimustavad.
Kuna isa oli suurepärane jutustaja, oli ta suutnud manada tema silmade ette India paleed ja Himaalaja lumised mäetipud.
Ta õpetas teda nägema Pärsia ja Egiptuse püramiidide ilu.
Nüüd käis Ursa sageli temaga välisreisidel kaasas.
Selleks ajaks oli Penelope läinud tütarlaste erakolledžisse, kuhu Ursa talle järgnema pidi, kui saab piisavalt vanaks.
Aga kui see aeg kätte jõudis, oli Ursa võidelnud selle ettepaneku vastu ja jäänud koju isa juurde.
“Kuidas suudaks mingi kool õpetada mind sel moel nagu sina, issi?” oli ta küsinud. “Sa tead ju väga hästi, et sina õpetad keeli nii, nagu seda peabki tegema. Ja sa ise oled korduvalt väitnud, et inglise õpetajad on keeleõpetuse ära vussinud.”
Isa oli alla andnud.
Seejärel, arvates, et Ursa hispaania keel ei ole piisavalt hea, oli ta viinud neiu Hispaaniasse.
Sellele olid järgnenud reisid Prantsusmaale ja Kreekasse.
Ka nende Venemaa-külastus oli olnud väga põnev.
Iga kord, kui nad tagasi koju saabusid, tundus Ursale, et ta oli õppinud juurde mitte ainult võõrkeelt, vaid saanud ka teadmisi selle kodumaast nii erineva maa ja inimeste kohta.
“See oli nii ajaloo- kui geograafiatunni eest, aga samas ka meeldiv puhkus, issi!” oli ta korra tähendanud.
Isa oli naernud.
“Nii arvan minagi,” oli ta nõustunud, “ja, mu kullake, kuidas ma leiaksin paremat kaaslast, et puhkust nautida?”
Tema hääl oli kõlanud väga siiralt.
Keegi ju ei teadnud paremini kui Ursa, kui väljakannatamatut puudust isa emast tundis.
Mõnikord, kui nad külastasid kohti, kus isa oli kunagi käinud koos emaga, märkas neiu isa silmis nukrust.
Selle järgi teadis Ursa, kui õnnetu isa ilma naiseta oli.
“See on armastus,” oli ta enesele korduvalt kinnitanud, “ja ma võin ainult palvetada, et ühel päeval on mul piisavalt õnne, et seda ise leida.”
Nüüd, astudes külalistetuppa, tundis Ursa, et õde on justkui keegi võõras, keda tal tuleb taas tundma õppida.
Penelope seisis kamina ees, imetledes peeglist oma välimust.
Kui Ursa sisenes, pöördus ta ümber ning õde mõistis, kui palju teine muutunud oli.
Ta nägi välja veel kaunim, kui oli olnud kodus elades.
Aga temas oli ka midagi uut.
Ursa mõtiskles, et see miski muutis ta väga erinevaks võrreldes selle õega, keda ta oli nii palju aastaid tundnud ja armastanud.
“Oh, seal sa oledki, Ursa!” hüüatas Penelope. “Hakkasin juba arvama, et olen tulnud valesse majja!”
“Sellest on hulk aega möödas, kui sa viimati siin olid,” ütles Ursa.
Penelope tegi käega kannatamatu, aga samas väga graatsilise liigutuse.
“Ära hakka nüüd etteheiteid tegema,” lausus ta. “Ma ei ole varem siia tulnud, sest olen olnud nii hõivatud loendamatute kohtumistega, mida ma ei saa vältida.”
“Sa näed kaunis välja!” märkis Ursa täiesti siiralt.
“Mul on hea meel, et sa nii arvad,” vastas Penelope. “Ja ma ka hoolitsen enda eest väga korralikult.”
Nii rääkides heitis ta õe juustele pilgu, justkui pidades tema soengut korratuks.
Siis aga pöördus tagasi end peeglist imetlema.
“Ei tea,” kahtles ta, “kas see roheline toon pole mitte liialt erk.”
Ta kandis kleidiga sobivat rohelist kübarat, mis oli ääristatud sulgedega.
Ursa meelest oli see maakoha jaoks sobimatult peenutsev.
Aga sellegipoolest kübar kindlasti sobis Penelopele, kelle heledad juuksed olid õrna punaka tooniga.
Ka tema kleit oli ülipeen.
Kaelas oli tal kaks rida pärleid ja kõrvu kaunistasid teemantidega kõrvarõngad.
Tema rinnaesisele oli kinnitatud suur poolkuukujuline teemantpross.
“Sa näed välja, nagu hakkaksid kohe peole minema,” märkis Ursa impulsiivselt.
Tema üllatuseks aga sirutas Penelope käe.
“Tule siia ja istu, Ursa,” ütles ta. “Ma tahan sinuga rääkida, ma vajan sinu abi.”
“Minu abi?” hüüatas Ursa.
See
