Süütu pettur. Barbara Cartland
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Süütu pettur - Barbara Cartland страница 1
Ei ole kahtlustki, et kui inimesed jäävad pimedaks, omandavad nad sageli erilise aistingu, mida ei ole antud nägijaile.
See oli hästi teada muistsetele egiptlastele, kes kujutasid oma raidkujude laupade keskel kolmandat silma.
Silm oli antiikrahvaste seas tohutu tähtsusega sümbol.
Ameeriklasest poeet Edgar Allan Poe kirjutas kord:
“Silmad on hinge aknad.”
Siiski oli see teada juba iidsetel aegadel, kui usuti, et silm peegeldab mõtete erksust ja tunnete soojust.
Silmas on tundemeel ja mõistmise keel.
Kadunud miljonärist ärimees lord Leverhulme, kes ehitas Sunlight Porti, ütles kord mulle: “Kõikide töölesoovijate puhul pööran ma esmalt tähelepanu nende silmadele”.
Kaasajal oleme kaotanud kunsti kasutada “kolmandat silma” ehk taju otsustamaks, kas inimestel on õigus või mitte, kas nad valetavad või räägivad tõtt.
Hindude pühad legendid suhtusid silma harda aukartusega ning neis väidetakse, et jumalad võisid läbi silma inimese hinge vaadata.
Kui Napoleon Bonaparte palus Josephine de Beauharnais’d endale naiseks, lausus naine:
“Tema läbitungivas pilgus on midagi ainulaadset ja seletamatut, mis suudab tekitada aukartust isegi kõige kõrgemates juhtides. Otsustage ise, kas see ei heidutaks iga naisolevust.”
Napoleon ise nõustus sellega, kinnitades: “Ma olen harva haaranud mõõga järele. Mina võitsin lahingud silmade, mitte relvadega.”
Napoleoni silmad olevat olnud teravad ja puurivad tema pika elu lõpupäevadeni.
On ka väidetud, et India valitseja Akbar, kes saavutas hämmastavat edu väga suure impeeriumi ülesehitamisel ja säilitamisel, oli võimukas isiksus ning tal oli üks kõige erilisem silmapaar.
Jesuiitidest misjonärid, kes külastasid tema õukonda, kirjeldasid neid silmi kui “sama elavaid nagu meri päikesepaistel.”
Seega, mis võiks olla veel võimsam kui otse südamest tulev armastuse pilk kahe inimese vahel.
Esimene peatükk
Ursa sisenes eesuksest.
Ta mõtiskles selle üle, kui vaikne maja isa äraolekul tundus.
Ta oli nii harjunud, et isa ootas teda oma kabinetis.
Ja nüüdki läks ta instinktiivselt koridoris sinnapoole, nagu oleks isa ikka veel seal.
Ursa isa, Matthew Hollington, oli üks selle sajandi tunnustatumaid lingviste.
Tema raamatukogu oli tulvil raamatuid praktiliselt igas maailma keeles.
Mõned neist raamatutest olid väga vanad.
Isa oli leidnud need ise tundmatutest kloostritest, iidsetest kindlustest või oma suureks meeleheaks isegi idamaistelt turgudelt.
Et Ursa oli alati isaga koos ning poega mehel ei olnud, siis oli ta tütrele palju võõrkeeli selgeks õpetanud.
Neiu oli dokumentide ja raamatute ehtsuse üle otsustamisel juba peaaegu sama osav kui isa.
Kui Ursa nüüd kabinetti sisenes, mõtles ta taas kord, kui mahajäetud see ruum ilma isata näis.
Isa oli läinud lühikesele külaskäigule Amsterdami.
Mõned sealsed teadlased olid saanud dokumente Hollandi Ida-Indiast, mida nad ei suutnud ilma Hollingtoni abi ja konsultatsioonita dešifreerida.
“Kas sa võtad mind kaasa, issi?” oli Ursa küsinud.
Isa raputas vastuseks pead.
“Asi ei ole seda väärt, mu kullake, ja pealegi oleks sul kohutavalt igav nende inimeste juures, kus ma peatun. Nad kõik on vanad ja oma eriliste huvide võimuses.”
Ursa oli olnud pettunud.
Samas teadis ta, et isa otsus tulenes tema enda huvidest.
Mõnikord olid nad käinud väga põnevatel reisidel, aga oli tulnud ette ka uskumatult igavaid retki.
Enne isa lahkumist oli Ursa palunud:
“Kiirusta tagasi, issi, sest hakkan sinust puudust tundma. Aga küllap mul on tegemist aias ja ma tegelen sinu hobustega sama palju nagu omadegagi.”
Isa oli naernud.
“Selles olen ma küll päris kindel! Hoolitse enda eest, mu kullake, ja ma luban olla tagasi nii ruttu, kui vähegi saan.”
Et jutt oli olnud ainult nädalast, ei olnud Ursa plaaninud kedagi endale isa äraolekul seltsiks paluda.
Ta teadis küll, et paljud tema sõpradest tuleks meeleldi.
Aga nad lobisesid nii palju ja tal oleks nappinud aega tegelemiseks teda ennast huvitavate asjatoimetustega.
Hollington Hall oli kaunis kuninganna Anne’i stiilis maja ja Ursa ema oli kujundanud selle ajastu tõeliseks pärliks.
Maja oli rõõmuks paljudele asjatundjatele.
Ema oli alati nõudnud, et väärtuslikku portselani puhastaks ja toolide polstrit parandaks pigem ta oma tütar kui keegi teenritest.
“Kui sa tahad, et asi saaks korralikult tehtud,” oli ta Ursale õpetanud, “siis pead seda ise tegema.”
Selleks ajaks, kui ema suri, oli Ursale selge, et emal oli olnud täielikult õigus.
Ta läks kabinetti.
Ülakorrusel ema toas oli vaja teha mõningaid parandustöid.
Kardinad selles toas rippusid omal kohal sellest ajast peale, kui maja ehitatud oli.
Seepärast oleks olnud kuritegu lasta kedagi kogenematut neid hindamatuid aardeid puutuma.
Ursa vaatas kabinetis ringi ja siis korrastas isa lauda.
Ta puudutas hellalt kuldset tindipotti.
See oli kingitus Itaalia kuningalt tänutäheks töö eest, mida isa palees oli teinud.
“Kogu see palee oli üks täielik kaos, kui ma sinna läksin,” oli isa talle jutustanud, “aga mul õnnestus kõik korralikult dokumenteerida ja mu ainuke lootus on, et nad jälle kõike segamini ei pööra.”
Ursa ei olnud temaga koos palees, aga oli hiljem isale Itaaliasse järgnenud.
Nad olid veetnud meeldivalt aega Lõuna-Itaalias, enne kui naasid Inglismaale.
Ta oleks nii väga soovinud olla praegugi koos isaga.
Isegi kui inimesed seal ongi igavad, oleks ikkagi olnud värskendav lihtsalt Amsterdami külastada.
Ursa lootis, et isa saab peagi mõne huvitavama kutse ja tal avaneb võimalus teda reisil saata.
Kabineti ust avades kuulis ta oma üllatuseks hallis hääli.
Huvitav, kes see