jutustas Marie oma kodust ja Pariisi glamuursest elust.
Kui Marie jätkas lobisemist, sai Ursale selgeks, et toatüdrukut vaevas koduigatsus.
Ta elas majas, kus keegi tema keelt ei kõnelnud ja ta tundis end üksildasena.
Ursa meelitas ta juttu puhuma.
Kui ta oli kuulnud kõike Marie perekonna kohta, päris ta elu järele Londonis.
“Ma tulin Londonisse,” selgitas Marie, “sest armuline proua maksab mulle head raha, aga ma tunnen kodust puudust ja loomulikult igatsen ma mehe järele, kellega olen kihlatud.”
“Sa siis oled kihlatud?” hüüatas Ursa. “Kindlasti on sinu jaoks väga kurb olla kallimast nii kaugel?”
“Me mõlemad teeme hoolega tööd ja kogume raha, M’mselle,” seletas Marie. “Kui ma Prantsusmaale tagasi lähen, on mul rikkalik kaasavara ja Jacques hoiab ka kokku, ning siis saame me lubada endale tillukese maja Pariisis ja kõike muud, mida me soovime.”
See kõlas ideaalse eesmärgina ja Ursat hakkas see teema huvitama.
Nad arutlesid ikka veel Marie tuleviku üle, kui tõld sissesõidutee väravate juurde keeras.
“Me olemegi kohal,” karjatas Ursa. “Oh, Marie, aita mind, et ma vigu ei teeks. Armuline proua saab väga vihaseks, kui mind petisena paljastatakse.”
Marie üksnes naeris.
“Teil ei ole vaja muret tunda, M’mselle,” hajutas ta Ursa hirmu. “Te näete nüüd väga armulise proua moodi välja ja olete omal moel tres, tres belle!”
Ursa naeratas.
“Tänan sind, Marie, ja nüüd tuleb sul jälgida, et ma näeks tres, tres belle välja seni, kuni ma koju võin minna.”
“Ma teen seda rõõmuga, mileedi!” lubas Marie.
Ta rõhutas viimast sõna meelega.
Ursa teadis nüüd, et sellest hetkest peale ei pea ta mitte ainult välja nägema nagu ta õde, vaid ka tema moodi mõtlema.
Barckley Park oli varaviktoriaanlik ehitis ja Ursa pidi nentima, et mitte just väga atraktiivne.
Aga siiski oli see muljetavaldavalt suur ning ehitatud vastupidavaks.
Ta märkas, et aed oli meeldivalt kujundatud ning hästi hooldatud.
Tõld peatus uhkeldades paraadukse juures.
Lakei jooksis punase vaibaga kaetud trepist alla.
Ta avas tõllaukse ning Ursa astus välja.
Pelglikult kõndis ta halli, kus teda võttis vastu valgete juustega ülemteener.
“Tere tulemast, mileedi,” tervitas ta viisakalt. “Armuline proua juba ootabki kannatamatult teie saabumist, ta on külalistetoas.”
Ta läks teed juhatades ees, Ursa tema kannul.
Ursale tundus, et hall on kuidagi rangeilmeline ning sealt puudub hubasus.
Ülemteener avas ukse ja kuulutas:
“Armuline proua, mu leedi!”
Õõnsa tundega sisenes Ursa külalistetuppa.
Ruumi teises otsas istus kamina ees valgete juustega naine.
Kui Ursa talle lähemale astus, ilmnes, et ta oli ikka veel kauni välimuse ja lahke ilmega.
Arthuri ema oli riietatud musta ja kandis kaelas viit rida pärleid.
Käes, mis oli välja sirutatud, helkis mitu teemantsõrmust.
“Penelope, mu kallis,” ütles ta mahedal häälel, “on nii meeldiv sind siin näha. Ma olin nii rõõmus, kui sain Arthuri kirja.”
Ursa kummardus, võttis leskproua käe ning suudles teda põsele.
“Arthur läks Tangieri. Ta soovis, et ma oleksin tema äraolekul teile seltsiks,” sõnas Ursa.
“Seda ta mulle oma kirjas mainis,” vastas leskproua. “Sa võid arvata, kui rõõmus ma olen sinu tuleku üle, olgugi ma kardan, et sa tunned puudust Londoni lõbustustest.”
“See on meeldivaks vahelduseks,” lausus Ursa.
“Palun võta istet, kulla laps,” pani leskproua ette. “Johnson toob meile teed ja ma olen veendunud, et see kulub sulle pärast pikka teekonda ära.”
“See oleks meeldiv,” nõustus Ursa.
Vaadates leskprouat, mõistis neiu, et vana daam on tegelikult täiesti pime.
See fakt rahustas Ursat – tal ei olnud ohtu saada petturina paljastatud juba nende esimesel kohtumisel.
Tal õnnestus jätkata vestlust, rääkides, kui väga ta oli nautinud reisi ja loodust, kuni ülemteener ja kaks lakeid sisenesid teega.
“Ma kardan, et sul tuleb ka mulle teed valada,” palus leskproua, kui Johnson teatas, et tee on laual.
“Jah, muidugi,” nõustus Ursa, “ja te öelge mulle, kas soovite piima ja suhkrut.”
Kui ta oli tassi täitnud, ulatas ta selle leskprouale ja päris, mida ta süüa sooviks.
“Ma ei ole näljane,” vastas proua Brackley, “aga sina oled kindlasti, kui sa just ei muretse oma peene piha pärast nagu paljud tänapäeva leedid.”
“Minu piht ei ole kunagi olnud liialt lai,” kinnitas Ursa.
“Ma mäletan, kuidas Arthur sind kirjeldades mainis, et su piht on nii peenike, et ta võiks selle kahe käe vahele ära mahutada!”
Ursa ei olnud kindel, mida selle peale öelda, ja lihtsalt vaikis.
Leskproua jätkas:
“Sa oled teinud mu poja nii õnnelikuks, mu kallis. Kui ta mulle teatas, et te abiellute, olin ma vanusevahe pärast mures.”
Ta tegi pausi nagu arvutades, et siis jätkata:
“Lõppude lõpuks on Arthur praegu neljakümne viiene ja ma arvasin, et ta oleks ehk õnnelikum mõne vanema naisega, aga ma eksisin.”
“Mul on… hea meel, et olen ta… õnnelikuks teinud,” pomises Ursa.
Tahtmatult mõtles ta sisimas, kui vale on sellist meeldivat vana daami petta.
Aga ta ei saanud praegu enam midagi parata ja leskproua jätkas:
“Ma olen palvetanud, et sinul ja Arthuril sünniks poeg, aga muidugi oled sina veel väga noor ja ma olen ka üsna veendunud, et jumal on nii lahke ning kingib teile peagi beebi.”
“Ma… ma olen kindel, et… teie palveid… võetakse kuulda,” kogeles Ursa.
“Kui ma põhjustan sulle ebamugavust, pead sa mulle andeks andma,”
