Armastuse kaitse all. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Armastuse kaitse all - Barbara Cartland страница 9

Armastuse kaitse all - Barbara Cartland

Скачать книгу

ta hüüdis:

      „Ma olen valmis. Kas me läheme alla? Ma loodan, et mulle pakutakse Inglise teed.”

      „Kuna kell on neli, siis toovad teenrid tee kindlasti elutuppa,” vastas Meta.

      „Hästi!” sõnas Nathalia. „See mulle meeldib.”

      „Kas Venemaal ei jooda teed?” küsis Meta.

      „Kui ema veel elas, siis me jõime, sest ta oli inglanna,” vastas vürstinna. „Venemaa vürstid teevad kõike nagu prantslased, mistõttu ei joo nad ka teed, kuid mulle tee maitseb ja seepärast tunnen sellest puudust.”

      „Loodetavasti maitseb teile meie koka valmistatud eine,” sõnas Meta.

      Seda öelnud, mõtles neiu endamisi, et proua Bell on kindlasti paanikas.

      Keegi ei osanud arvata, et vürst koos õega nii ootamatult saabub.

      Seejärel aga meenus Metale, et proua Bellil oli köögis palju abilisi.

      Meta oli kindel, et isegi kui tee osutub kehvakeseks, siis õhtusöök tuleb suurejooneline, eriti kui proua Bell valmistab süüa Richardile.

      Neiud läksid alla ning leidsid Richardi ja vürsti elutoast.

      Kui Meta Nathaliaga meeste poole astus, tundis ta, et vürst teda vaatab.

      See pani teda ebamugavust tundma.

      Meta isegi kartis pisut, mida vürst võis mõelda.

      Richard seevastu tundis end väga vabalt.

      Ta rääkis vürstile, kui vana on mõisahoone ja jutustas maja kirjust ajaloost.

      „Mu suguvõsa on siin viissada aastat elanud ja nagu isegi võite arvata, on igaüks millegagi meie varasid täiendanud, mistõttu vajaksime nüüd suuremat maja,” sõnas Richard.

      Vürst naeris.

      „Sama võib öelda paljude Venemaa paleede kohta. Venelased armastavad asju koguda ja kui nad ostavad, varastavad või toovad koju midagi, mis neile meeldib, siis hoiustavad nad neid nagu orav pähkleid.”

      Kuna Meta vürsti juttu pealt kuulas, siis küsis ta mõtlematult:

      „Kuidas te suudate Venemaa ja kõik oma asjad maha jätta?”

      Seda öelnud, taipas Meta kohe, et oli teinud vea.

      Richard kortsutas kulmu ja sõnas ruttu:

      „Ma oleksin pidanud sulle ütlema, et tema kõrgeausus viibib siin vaid mõnda aega ja läheb viimaks ikkagi kodumaale tagasi.”

      Meta sai aru, et oli teinud suure eksisammu.

      „Kui rumal minust,” lausus neiu. „Ei tea, miks ma arvasin, et ta tuli Inglismaale elama.”

      „Tegelikult olen ma sellele juba pikemat aega mõelnud,” ütles vürst, „nii et, preili Lindley, te oleksite justkui mu mõtteid lugenud.”

      „Kui ma vaid oskaksin midagi sellist teha,” sõnas Meta. „Aga kui te seda soovite, siis saate kindlasti isegi aru, et Inglismaa on elamiseks väga rahulik ja hea koht.”

      Kuigi Meta teadis, et oli teinud vea, siis parandas ta selle enda meelest küllalt hästi.

      Samas manitses ta ennast olema ettevaatlikum.

      Tegelikult oli seda ennegi juhtunud.

      Mingil põhjusel teadis Meta inimeste mõtteid enne, kui nad neist rääkisid.

      Õnneks tõi härra Bell neile teed.

      Mehe juhendusel tõid teenrid laua diivani ette, kus see oli asunud ka ema eluajal.

      Teenrid katsid laua pitslinikuga.

      Seejärel tõid nad lauale hõbekandiku ja uhke George III aegse hõbeserviisi.

      Sinna kuulusid teekann, piima- ja koorekann ning suhkrutoos.

      Kõige tähtsam oli väike kuninganna Anne’i aegne kinnine hõbekarbike, kus teed hoiti.

      Meta istus kohale, kus varem istus ema.

      Ta valas teed laua kohal, mis oli võileibade, saiakeste ja küpsiste all lookas.

      Peale selle olid laual veel šokolaadiglasuuri ja valge ning roosa suhkruga kaetud koogid.

      Nathalia hüüatas rõõmsalt.

      „Nüüd ma tunnen, et olen tõesti Inglismaal,” sõnas neiu prantsuse keeles.

      „Ütle seda inglise keeles,” käskis vürst.

      „Selleks kulub nii palju aega,” vaidles Nathalia. „Ma tahan süüa kõike, mis siin laual on.”

      Richard naeris.

      „See kõik on teile,” sõnas Richard. „Ma loodan vaid, et lubate mulle ühe karukujulise piparkoogi.”

      Meta vaatas vennale üle teekannu otsa.

      „Proua Bell küpsetaski need sulle,” lausus neiu. „Ta ei unusta kunagi piparkooke.”

      „Ma olen neid söönud juba ei tea mis ajast saati,” lisas Richard, „ja piparkookideta ei tunnekski ma end nagu kodus.”

      Richard jutustas vürstinnale karukujulistest piparkookidest ja kuidas ta koolis käies kojutulekut ootas, et saaks neid jälle süüa.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMgAe0DAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAQQCAwEBAAAAAAAAAAAAAAcICQoFBgECBAML/8QAdBAAAQQBAwIEAwMGBQ0KBwAjAgEDBAUGAAcREiEIEyIxCRRBFTJRIzhCYXGxFneBtbYXJDM0NVJic3V2kaGzChg2N3J0gpaywSVDU1eVtNPU8CZUVpKUotEZREdjhpPE0icoRuHjKUVVWGVmg4WHpMLD8f/EAB4BAAEEAwEBAQAAAAAAAAAAAAAEBQYHAgMIAQkK/8QAaBEAAQIEAgUGBgwKAw4DBQcFAgEDAAQFEgYREyEiMTIHQUJRUnEUYWJygYIVIzM1dJGSobGywfAIFjQ2c6KzwtHSJOHiF0NTVFVWY4OTlLTT8fJEldQYJWSjxCZFRld1hMPkCYWkR//aAAwDAQACEQMRAD8AmJ+dlp/81yeOf/Lup9f+VqjFefUiUXI+0

Скачать книгу